Magusad klišeed

Sekstöötaja autsaideri staatuse taastootmisele aitavad nad ka ise kaasa.

REET VARBLANE

„[—] Ja me anname kingiks / Oma keha naudingu, / Peida metsikusse õrna valusse / Kõik me kannatused”, nii juhatas anonüümne Peterburi sekstöötaja Dmitri Pimenovi luulekatkendiga „Palvetaja Aphroditele” (2013) sisse performance’i ja sellele järgnenud ümarlaua 31. oktoobri õhtul Peterburi Ljuda galeriis. Sinises liibuvas kleidis noore naise hääl ei olnud küll professionaalset koolitust saanud, kuid selles oli sisemist kindlust ja esinemisnaudingut, mis läbis „Aphrodite vöö” õhtut.

„Aphrodite vöö” oli sündinud kunstnike ühenduse Feministkaja Kuhnja (www.feminkitchen.org), eelkõige Vika Begalska, Aleksandr Vilkini ja Oksana Sarkisjani, Peterburi sekstöötajate ühenduse Serebrennaja Roza (www.silver-rose.org) ning Brooklyni kultuurikeskuse (Julia Tihhonova, www.brooklynhouseofculture.org) koostöös. Sekstöötajad ei etendanud üksnes kunstnike ette antud rolle. Karakterid ja lood põhinesid sekstöötajate endi jutustustel, dadaistliku nukuteatri provokatiivse absurdse vormi aluseks olid sekstöötajate fotod ehk see, kuidas nad räägitut ise olid visualiseerinud. Sekka osundused poliitilise filosoofia ning Venemaa lähiajalukku, vürtsitatud sekstöötajate pihta käivate klišeedega. Nii marssis lõbusate, vaimukate, kohati ka banaalsete misanstseenide vahel reipalt lavalt läbi Karl Marx kui kapitalismi kriitika ehe kehastus, huulil uhked ja võidukad hüüded nagu „seks on minu valik”, „sekstöötaja – see kõlab uhkelt!”, „seks – Marx – rock’n’roll”. Või ka paljastavad väited nagu „manipulatsioon, kunstlikud naudingud, võõrandumine, kamuflaaž”. Või lõpetuseks kapitalismi kui koera rihma otsas jalutav või õigemini järel lohistav Marx.

Venemaal on prostitutsioon igas väljenduses ebaseaduslik. Serebrjannaja Roza ehk Hõbedane Roos püüab teha kõik, et sekstöö ehk keha müümise ja ostmise teenus saaks iga teise teenusega võrdse staatuse ja selle osutajad sotsiaalsed tagatised. Nende kodulehel on toodud ära ka Brüsselis sekstöötajate Euroopa konverentsil (osales 120 sekstöötajat 26 maalt) 2005. aastal vastu võetud manifest. Sekstöötajate professioonist tulenevate õiguste ja ka kohustuste kõrval on seal rõhutatud üldinimlikke õigusi ja sekstöötaja staatust ühiskonnas. Ja mis kõige olulisem: õigused ei kehti ainult selle maa kodanikele, vaid kõikidele. Sekstöötajate manifestis on terve lehekülg pühendatud migrantidele.

„Aphrodite vöö” üritus ehk siis „Seksteenuste valdkonnas tegutsejate stigmatiseerimisest ja sellest ülesaamisest”, nagu oli ümarlaud peakirjastanud, toimus Peterburi kesklinnas Mohhovaja tänavas ja oli avalik. Kuid Ljuda galeriisse polnudki nii lihtne pääseda: tuli teada koodi, mille abil avada õuevärav ja siis leida Peterburi üüratust sisehoovist õige, galeriiuks. Juhuslikku tänavaseltskonda üritusel näha ei olnud. Kui etenduse ajal võis galeriitäit, sadakond kogunenut vaadata homogeense seltskonnana, siis ümarlauas ja ka hiljem Facebooki aruteludes jooksis läbi üsna selge joon „meie” ja „teie” vahel. Hõbedase Roosi algatajaid ja eestvedajaid, vene keele õpetaja haridusega Irina Maslova, kelle avalik võitlus on tõeline julgustükk, ütles lõpuks üsna selgelt välja: „Meid ei huvita kõik need teoreetilised spekulatsioonid töö iseloomu ümber. Jätke meid ja meie kliendid rahule. Me ei ole kaitsetud ohvrid, me saame hakkama. Aga tulge meie juurde, oleme valmis kõnelema.”

Sekstöö (keha ostu ja müügi tehing) on visalt püsinud, ükskõik, kuidas ühiskonnas on sellesse suhtutud, kas ühiskond on avalikult üles ehitatud klassierinevustele või mitte, kas sekstöö on legaalne või kriminaalseks kuulutatud. Sekstöötajal, olgu siis prostituudi, hoora, kurtisaani, geišana, on sootsiumis olnud autsaideri positsioon. Autsaideri positsiooni on ka kunstis, eelkõige XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse avangardistlikus kunstis rõhutatud. Kõige skandaalsemate teoste kangelane, olgu näitena toodud Édouard Manet „Olympia” või Pablo Picasso „Avignoni neiud”, on prostituut. Kuigi avangardistlik meeskunstnik eristas ennast tüütust kodanlaste massist, on ta katsetanud uudseid vorme ehk ka ülimat vägivaldsust inimkeha kujutamisel, nagu seda on näha eelkõige Picasso puhul, mitte oma perekonda ja seetõttu sootsiumi kuuluva naise, vaid topelt Teise, autsaideri peal. Sootsiumi allakäigu pärast südant valutanud avangardistlik meeskunstnik on käsitlenud prostitutsioonigi peaaegu eranditult heteroseksuaalse tarbija positsioonilt. Tollaste tööde põhjal ei saa midagi teada prostituutide kui isikute kohta, need kõnelevad meeste unistustest, seksuaalsetest fantaasiatest.

Samad stereotüübid on kindlalt juurdunud ka sada aasta hiljem. Kui vaadata seksi(tutvus)teenuste pakkumise netilehti, siis pakub 90 protsenti naisi ennast välja liigutuse, žesti, terve keha ning isegi näo kaudu, kui on metonüümiat kasutatud, siis rõhutatakse pigem rindu kui seksuaalorganit, enamik mehi (nii homo- kui heteroseksuaalid) aga vaid seksuaalorgani kaudu. Naine pakub üldlevinud visuaalset esteetikat ehk mehepilku järgides unistust, mees tööriista abil teenust.

„Aphrodite vöö” projektis oli etenduse ja arutelu kõrval veel kolmaski pool: galerii seinal olid sekstöötajate autoportreed – nii pildilises kui ka sõnalises vormis. Nukuetenduse absurdi ja tinglikkusega hästi kaasa läinud sekstöötajad on maalinud oma ideaalkujutluse väga konservatiivsena, lausa XIX sajandi koduperenaisena. Nad tahavad naist näha tööka, hea, ilusa ja hoolitsevana. Ka küsimusele, miks nad on valinud sekstöö, ei ole nad üldjuhtumil vastanud, et see töö meeldib neile või et saavad suurema sissetuleku tõttu endale lubada paremat elu, vaid pealesunnitud vajadusega: nad on oma suure pere ainsad toitjad, vanaema rajatud kasside varjupaik nõuab palju raha jne. Seega on nad ise ennast asetanud siiani visalt kehtivatesse klišeedesse. Lastepsühholoogi haridusega Marina oli erand.

Kahjuks ole keegi meist klišeedest vaba. Prostitutsiooni kui nähtusesse on kerge suhtuda (üleoleva) neutraalsusega, kuid niipea, kui see puudutab kedagi lähedastest, on suhtumine sootuks teine. Kui palusin Tallinna Kunstihoone „Kehaturu” näituse (2007) ettevalmistamisel ühel meeskolleegil, prostitutsiooni kui töö tulihingelisel kaitsjal, öelda: „Mu tütar alles mõtleb, kas läheb Tartu ülikooli semiootikat õppima või Berliini prostituudiks”, lausus ta ainult „Mul ei ole tütart”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming