Magusa elu mälestused ja muld

Andri Ksenofontov

TIINA TAMMETALU näitused „La dolce vita” SEB i galeriis kuni 30. X ja „Selected Ground” Draakoni galeriis 28. IX – 10. X. Tiina Tammetalu kaks näitust „La dolce vita” („Ilus elu”) ja „Selected Ground” („Valitud pinnas”) esindavad kahte peamist suunda tema loomingus: aistingumeenutusi ja materjalitegelikkust. „La dolce vita’ga” ühte komplekti  sobivad varem Hobusepea galeriis nähtud „Venice Diaries” („Veneetsia päevikud”), mille kuuepildiline valik on väljas praegu M-galeriis. Sellise kunsti juured ulatavad postimpressionistliku laadini, mida esitab „Prantsuse vintage plakatite” näitus sealsamas M-galeriis. Nagu poole sajandi vanused värviküllased litod äratavad reisiigatsust Pierre Tal-Coat’ Provence’i maastike või Jacques Nathan-Garamound’i Rooma tänavate järele, nii säilitavad Tiina Tammetalu  Veneetsia minimalistlikud vaated reisil kogetud värvielamusi nagu hoidisepurgid marju. Sealt on ära nopitud kõik liigne.

Keedist süües ei taju me enam tikrikarvu ega õunaseemneid, vaid tunneme ainult maitsetompu keelel. Samamoodi sulavad Veneetsia aknad abstraktseteks ristkülikuteks. „La dolce vita” on viimase kümne aasta jooksul valminud piltide valik. Vaatamata erinevustele motiivides, mõõtudes ja valmimisaegades on see üks Tiina  Tammetalu terviklikumaid näitusi. Kõiki pilte ühendab selge meeldejääv nauding, olemise mõnu. Heaolu nagu ka ilu on tänapäeva kunstis riskantsed teemad, sest väga sageli, kui autor üritab vaataja silma või kõrva paitada, on tulemuseks maotu hea-tuju-kontsert või rõõmsanäonäitus. Töö õnnestub siis, kui kunstnik ei keskendu vaataja ootustele, vaid omaenese elamustes ja mõtetes selguse saamisele, nagu seda on teinud Tiina Tammetalu. Tegelikult,  oleks ebaõiglane temast mingit piirijoont läbi tõmmata, et siin algab maitsekas kunst ja lõpeb maitsetu kitš. Sest hea-tuju-kontsert ja rõõmsa-näo-näitus võivad ju olla maotud, ometi on nende väärtuseks see, et inimesed saavad sealt kaasa hea tuju ja rõõmsad näod. Milles siis probleem? Ikka sellessamas, nüüd juba kolmandat korda öeldud: maos.

Kriitikud, kes kaitsevad publiku magusid ühekülgselt ilusa ehk magusa kunstimenüü eest, unustavad  vahel, et mitte üks või teine maitse ei ole kurjast, vaid ühekülgsus. Kunst on valdkond, kus igaühel on võimalus ainulaadsel viisil oma kordumatut isikupära avaldada. Mis saab olla veel individualistlikum kui oma silmad maailmamuredele sulgeda ning isiklikku heaolusse kapselduda? Nagu „Bier Blonde” („Blond õlu”) ehk Tiina Tammetalu ise, õllepudel käes, kusagil Lõuna-Eestis oma lemmikkünka juures jalgu puhkab. Selle vastandiks on lihtsa rõõmu  massiline tiražeerimine, nagu Barbie-maailma plastikusse vormitud „ilu” ja „edu”. Selle maailma vabandab välja see, et lapse mõttelend käib sealt niikuinii üle ja niikuinii mitte miski ei suuda võistelda puu otsast kukkunud külma sileda kastanimunaga. Täiskasvanute kunstidieedi vitamiinideks ei ole ainult kargelt kommertsivabad väärtused vaid ka vaimukus, kordumatus, ja veel kord, isikupära, nagu Tallinnas tegutseva disaineri Peter Sampsoni magusa  elu mööblitooted salongis Vivid. Pealtnäha vastandlik teema Tiina Tammetalu loomingus on materjalitegelikkus, mida sai vaadata Draakoni galeriis. Tema pilk rändab ringi nagu Mari Roosvaltil, kes märkab pronksvidinaid lühtrite küljes laes ning loeb nimesid kaevude malmkaantel tänaval. Tiina Tammetalu on alati lummanud kinnitambitud muldrajad ja luuaga laiali hõõrutud lumesupid. Siis ta võtab maast sedasama mulda, segab  lubimördiga ning krohvib ära terve lõuendi.

Nüüd ei liigu sellel pinnal enam varvas, vaid silm, ning asfaldivuugist või pargitee servast saab hoopis silmapiir. Jala asetamine soojale mullale on sama liiki nauding kui Vahemere kõrge vaate imetlemine itaalia restorani kaetud laua tagant. Krohvida kõlbab ka sedasama õlleblondi, Tiina Tammetalu „krohvitud muti” versiooni. Siin ei ole aga tegemist vana naise noorenduskuuriga, kellelt puudrid ja kreemid  koorikutena maha langevad, vaid noore naise kujutamisega puhtas ja värskes materjalis. Krohvi täiteliiva terad trügivad pildipinnal sarnaselt silmavirvendusega, kui üritada heledas päikesevalguses inimest teraselt vaadelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming