Mäng tulega

Kai Lobjakas

Eesti Keraamikute Liidu IX rahvusvaheline keraamikasümpoosion Kohilas Tohisoo mõisas 6. – 25. VII .        Muru sisse peidetud näitus Kohilas Tohisoo mõisa taga pargis on iga-aastane lõpetus mitu nädalat kestnud keraamikasümpoosionile. Sel aastal peeti seda juba üheksandat korda. Selle aja jooksul on õnnestunud üles ehitada jätkusuutlik üritus, mis teenib siiani katkematult nii Kohila kui laiema publiku huve. Palju head kasvab tihti välja entusiasmist ja  nii sai ka Tohisoo mõisahoov ahju, mille taga peitub keraamikute ja nende abiliste aktiivsus. Põhiliselt oma, keraamikute huve ja vajadusi silmas pidades ehitati siia Põhjamaadel võrdlemisi ainulaadne anagama tüüpi puupõletusahi, mille tarvis oli mõnda aega mitmeid kanaleid pidi raha kogutud. Ahi töötab, kui seda pärast asjade sissepakkimist mitu ööd-päeva kütta. Seejärel saab uurida, kas põlemise käigus on läinud nii, nagu plaanitud. Enamasti on  oluline just prognoosimatu üllatusmoment.

Algselt seatud eesmärk, luua ahju näol eelkõige võimalus, on igati täidetud, ja toob igal aastal kokku umbes kümnepealise seltskonna keraamikuid ja skulptoreid, kes on mitme nädala jooksul hõivatud iseenda, oma ideede, uute ja vanade tuttavatega ning selle kõige tulemusi lõpuks ka laiemale publikule eksponeerivad. Tegevus on suunatud ühtaegu protsessile, katsetustele ja tulemusele. Nii  ongi raske nimetada väljapanekut näituseks: keegi midagi ei kureeri, ei sea piire ega määra, pigem on tegu kooslusega, mis sündinud katsetustest ahjuga.  

Seltskond

Mängleva kergusega on ahju ümber loodud  toimiv võrgustik, et kohtuksid kultuurid ja mõttemaailmad, aga ka traditsiooniline tehnoloogia ja kaasaegne mõte. Kohilas saavad keraamikasümpoosionil kokku väga erinevad maailmad nii geograafilises kui isiklikus plaanis. Läbi aastate on osalevate kunstnike seltskond olnud meeldivalt kirju. Nii on ka väljapanek saanud atraktiivselt eklektiline, pakkudes mõtete ja väljendusviiside mitmekesisust ja kajastades seeläbi alati osa kaasaegse keraamika  suurest pildist. Piire ei seata ka temaatiliselt ja ahi võimaldab realiseerida väga erinevaid ideid väikevormidest massiivsete objektideni. Näituselt leiab nii installatsioone kui ka tarbeesemeid. Võluv on kohati muru sisse kaduv või sealt välja kasvav ekspositsioon, mis paneb vaataja leidja positsiooni, kuid võib tähendada esemete seisukohalt ka kadumaminemise ohtu. Sellise näituse puhul on vaatajal aktiivse tööde interpreteerija  roll. Sellisest väljapanekust õhkub puhast tegemisrõõmu.

Tulemus

Kui tavaliselt on eksponeeritud töid pidulikult mõisaesisel muruplastil, siis seekord koliti majatagusele veidi metsikumale pinnale. Keset  murulappi on Jari Vesterise miniatuurne põlenud aed, mis mõjub rohtu uppudes loomuliku lahendusena. Maapinnast justkui juhuslikult kerkinud on ka Kamila Dziedzici joonistatud tundliku dekooriga nõud ja Anne Türni õhulised tornid. Ka Nelli Isupova orgaaniliselt keskkonda sobituvad buduaarilik kleitidega kaetud toolide ring ja rida pronksjaid lind-taim-naisi tõstab esile eelkõige esemed ja kohaspetsiifilisuse.  Marju Vaher on loonud omavahel dialoogi astuva koosluse kaidoolelikest nulltegelastest, kellele on antud selge identiteet revolvrite abil, neile on lisatud puuritäis keraamilisi kalu sama atribuutikaga. Anthony Stellaccio on loonud tiheda pisikeste tegelaste maailma: jämedatel prussidel toimetavad nad staatiliselt oma eluliselt olulisi asju. Nanna Bayer on selleaastastest kunstnikest kõige õrnemate ja õues eriti loomulikult oma elu elavate tööde autor: tema loodud keraamilised lehterjad õied koguvad endasse nii vihmavee kui taimede puiste. Nanna Bayeri teise töö puuri püütud tantsijate purunenud rõivad tuletavad aga meelde esitatud materjali näilisele tugevusele vastupidiselt haprust ja seda, et meile on esitatud vaid fragmente – nii tänapäeva keraamika üldpildist, tehtud tööst kui kunstnike mõtetest. Sümpoosionist on saanud arvestatava  traditsiooniga üritus ja Kohilast nii Eesti kui ka rahvusvahelises mõttes oluline keraamikakeskus.

On saanud tavaks, et iga sümpoosionil osalenud kunstnik kingib ühe oma kohapeal sündinud teose sellele paigale. Üheksa aastaga on kasvanud suur keraamikakollektsioon, mille haldajaks on Kohila saanud ehk eneselegi ootamatult ja mis annab Tohisoo mõisale erilise positsiooni. Loodetavasti on traditsioonil jõudu kesta.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming