Mälestusmärk solidaarsusele

Juta Kivimäe

Taasiseseisvumispäeval, 20. augustil avati Vabaduse väljaku ääres Jaani kiriku ja Kaarli puiestee vahelisel haljasalal Solidaarsuse mälestusmärk. Kodumaisest põllukivist pronkspanustega mälestusmärk on Poola Vabariigi kingitus  Tallinna linnale. Vabaduse väljak on vist üks kõige eripalgelisemate mälestusmärkidega paik Eestis. Leo Lapini Vabaduse kellaga peab harmoneeruma hiiglaslik Harjumäe nõlval kõrguv klaasrist, Jaani kiriku veeres asub nüüd tagasihoidlik põllukivist monument inimlikule solidaarsusele ning Poola ja Eesti sõprusele. Muusikakooli ees seisab juba kaheksakümnendaist Heino Elleri monument ja selle naabruses musitseeriv mälestuspink Chopinile. Kunstihoone  ees juba aastaid seisnud Erika Haggi „Meremehe naine” ja Kunstihoone fassaadil seisvad Juhan Raudsepa sõja eel loodud kaks realistlikku figuuri on muutunud väljaku „alati olnud” lisandeiks. 

Solidaarsuse mälestusmärgi autor skulptor Aime Kuulbusch-Mölder on ilmselt üks kõige tagasihoidlikumaid kunstnikke Eestis: nii vestluses minuga kui oma lühikeses avamise sõnavõtus kinnitas ta, et oli vaid Poola suursaadiku Tomasz Chłońi idee materialiseerija. Aime Kuulbuschi ja Tomasz Chłońi alles 10. juulil ühiselt valitud 175 cm kõrgune reljeefne põllukivi laia maalilise kirjaga „Solidaarsus”  ja universaalse maakerakujundiga on väga heade proportsioonidega ning mõjub oma tagasihoidliku lahendusega kõigiti kaasaegselt. Maakeral võib leida väikese Euroopa piirjooned, kust kerkib esile kaks linna: Varssavi ja Tallinna. Kivi tagaküljel on eriti tagasihoidlik pühendus: Tallinna linnale Poola suursaatkonnalt, august 2010. 

Solidaarsuse universaalsele mõistele mõeldes on kivi kohavalik üsna tagasihoidlik. Algse idee kohaselt oleks selline mälestusmärk võinud olla Hirvepargis või n-ö varblaste kohviku alal Harjumäe nõlval. Sinna see kivi millegipärast  ei pääsenud. Eks Tallinnaski on iga lapike maad kellegi kindlas omandis, Poola suursaatkond tegi kingituse just Tallinna linnale. Meenutaksin, et Harjumäe nõlv on problemaatiline koht. Kunagi aastate eest ei pääsenud sinna ka Ülo Õuna „Isa ja poeg”, mis nüüd seisab tartlaste rõõmuks Küütri tänava jalakäijate tsoonis. 

Mälestusmärk inimlikule solidaarsusele on sündinud ülevast ideest. Abstraktne mõiste „solidaarsus” on ju sama kaunis kui „vabadus”. Vabadusele ei ole eestlased seni suutnud mälestusmärki või hiit rajada, solidaarsuse kivi kinkisid nüüd poolakad. Mäletan aastat 1980, mil olümpiaregatiks valmistuvas Tallinnas töötas restaureerimistöödel  hulk poola ehitusmehi. 14. augustil algas streik Gdański laevatehases töötu elektriku Lech Wałęsa juhtimisel ja paari kuuga oli liikumisega ühinenud kümme miljonit poolakat, nende seas ka rahvuse silmapaistvaimad intellektuaalid. Oli sündinud Solidarność. 1980. aastal või ehk ka hiljem võis Tallinnas näha mehi märgikesega rinnas samasuguse maalilise kirjaga nagu mälestuskivil. Poola ehitusmehed käisid millegipärast  väga tihti tol ajal Toompeal paiknenud rahvusraamatukogus ja varsti lahkus sealses kunstiosakonnas varjunud Tunne Kelam raamatukogu juhtkonna muret mõistes härrasmehena oma ametikohalt. Tollastele sündmustele tagasi mõeldes hakkab silma kummaline paradoks: Solidarność oli ju oma algfaasis olemuselt pesuehtne töölisliikumine,  ent see töölisliikumine suunas oma teraviku suurriigi vastu, kus valitses ametlikult töölisklassi diktatuur. Aime Kuulbuschil on see teine monument Vabaduse väljaku ääres. 1987. aastal valmis muusikakooli ette paigutatud Heino Elleri mälestusmärk. Selle kevade 15. mail rajas Poola saatkond Elleri mälestusmärgi juurde tiibklaveri-kujulise lilleparteri roosidega „Fryderyk Chopin”, et tähistada maailmakodanikust  poola helilooja 200. sünniaastapäeva. Seegi oli slaavilikult romantiline ja ülevoolavalt emotsionaalne üritus: väikesed tüdrukud puistasid roosiparteri avajatele Kunstihoone ülakorruselt valgeid roosiõilmeid. 20. augustil rajati Poola saatkonna poolt samasse paika teisele poole kõnniteed killuke Varssavit. Kahe suure kasetüve vahele on asetetud klaviatuuri ja heliseadmega mälestuspink     

Fryderyk Chopinile. Poola Vabariigi kingitusi vastu võttes oleme liigutatud, ent vist ka pisut nõutud. Miks pole meie seni  rajanud mälestuspinke eesti suurtele heliloojatele Ellerile või Ernesaksale? On vaid Tšaikovski pink Haapsalus. Üleüldse võiks õdusaid pinke ja istumisväärseid puudealuseid olla Eestis rohkem kui seni. Tammsaare pargi pingid on ju alati istujaid täis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming