Maalikunstist läbi aegade

Jaan Elken

1990ndate ägedaima maalikunsti torkija Ants Juske album Eesti maalikunstist.

Ants Juske. Eesti maal läbi aegade. Kujundanud Jan Garšnek, toimetanud Lauri Vanamölder. Pegasus, 2013. 224 lk.

Kunstihuviliste laiale ringile orienteeritud „Eesti maal läbi aegade” kirevas kaanekujunduses on näha fragmente Addo Vabbe, Toomas Vindi, Jüri Palmi, Ando Keskküla ja Miljard Kilgi loomingust. Ei saa märkimata jätta, et läikiv kaas kirjeldab sisu üllatavalt hästi.

Ants Juske vahetekstidega (kunstniku lühitutvustusele järgneb maalide sisuseletus paigutatuna reproduktsiooni alla) Pegasuse kirjastatud kõvade kaantega maalialbum on mahukuselt teine kunstiajaloolase koostatud ja teatud representatiivsusele pürgiva sisuga maalialbum pärast Evi Pihlaku kirjutatud, lühimonograafiaväärilise eessõnaga varustatud ning kirjastuses Kunst 1982. aastal ilmunud koguteost „Eesti maal”.

Kui „Eesti maalis”, mis on üles ehitatud kronoloogiliselt, paigutub Johan Köler alles neljateistkümnendaks kunstnikuks (pärast tervet plejaadi baltisakslasi jt), siis Juske valik kronoloogiateljel algab Kölerist ja kunstnikud on raamatus tähestikulises, mitte stiililoolises järjestuses. Viimane seik annab koostajale mõistagi suure vabaduse sisu osas, kronoloogilist hõlmamist või kunstiajalooliselt põhjendatud proportsioone oleks sellise ülesehituse juures nõuda ülekohtune.

Vahepeal, aastal 1997, ilmus ka suureformaadiline, maalikunstnike liidu kirjastatud ja Leonhard Lapini kujundatud efektselt valge raamat „101”. Seal, nagu pealkiri lubab, on esitatud saja ühe, s.o kõigi tollasesse maalikunstnike liitu kuuluva kunstniku looming, kusjuures kunstnikud on esitatud kataloogile kohaselt tähestikulises järjekorras. Praeguseks ajaks juba bibliograafiliseks harulduseks muutunud raamatus on pikem eesti- ja ingliskeelne eessõna Boris Bernšteinilt, Mai Levinilt ja Ninel Ziterovalt. Raamatu juhatab sisse minu kui tollase maalikunstnike liidu esimehe lühike eessõna ning kataloog lõpeb informatiivse bibliograafialoeteluga iga maalikunstniku kohta.

Päevalehe kirjastuse 2006. aastal välja antud maalialbum „Külmetav Eesti kunstnik” sisaldab Ants Juske iga raamatus esindatud kunstniku (kokku on neid 50) kohta kirjutatud leheküljesuurusi põhjalikke vahetekste. Nikolai Triigi maalitud Konrad Mäe portreega kaanel raamat on Juske subjektiivne, kuid tihe ja argumenteeritud versioon Eesti kunstiloost.

Kodumaise kunstiraamatute turu täitmata nišši ülevaatlike maalialbumite (kui isikukataloogid välja jätta) osas tajusid meediataustaga Aavo Kokk ja Andres Eilart, kelle bestselleriks tõusnud kvaliteetraamatu „Pintsliga tõmmatud Eesti” (2011) tiivustas tandemit välja andma „Pintsliga tõmmatud linnad / 150 eesti linna maailmas” (2012), mille pildivalik ja blogi tüüpi vested raamatu aga ajaviitekirjandusse tüürivad. Teiselt poolt on seesugune kaardistamine väga in. Kultuurantropoloogiline lähenemine, mille puhul on professionaalsete kunstnike kõrval kaasatud ka amatööride ja harrastajate panus, meenutab vägagi 2013. aasta Veneetsia biennaali Massimiliano Gioni kuraatorinäitust, kus künnis seni n-ö segunemiskindlate kaalukategooriate vahel oli ohtlikult madal ja pani mitmed kunstivaatlejad rääkima „üleüldise tiheda koostöö” ajastu saabumisest, seda vägagi mitmes mõttes. Vahepealsetel aastatel üritas kunstnike liit vähemalt paaril korral algatada Konrad Mäe preemiaga pärjatute loomingu maalialbumi kirjastamist. Eesti kunstiringkond, mis justkui üritab (kas või nina verel) läbi mängida metropoolseid kunstimänge, meenutab sellele vaatamata (või just selle tõttu) pigem külaühiskonda. Kui vastandumine juba on mõnede kunstiideoloogide tegevust kannustava strateegia lipukiri, võiks konsensusliku Konrad Mäe maalipreemiaga (kandidaate saavad esitada kõik eesti kunstiinstitutsioonid, otsustajateks on proportsionaalselt võrdses koosluses eksperdid kultuurkapitalist, kunstnike liidust ja maalikunstnike liidust) pärjatute nimekiri olla de facto läbi vaieldud. Ometi leidsid kultuurkapitali eksperdid, et kavandatavas albumis reprodutseeritavate kunstnike valiku kriteeriumid jäävad juhuslikuks (!). Nüüd on meil letil raamatu koostaja ja kommertskirjastuse tehtud valik ja midagi ei jää juhuslikuks – jääb üle nõustuda!

Raamatus „Eesti maal läbi aegade” on esitatud 52 maalikunstniku loomingut, igaühelt keskmiselt 2-3 pilti, kokku 124 reproduktsiooni. Ühel juhul (Lapini „Köler-Lapin sürrealistlik pea”) on tegu puhtalt fotokollaažiga, tõenäoliselt on ka Siima Škopi 1953. aasta stalinistliku esteetilise kaanoni järgi maalitud poliitplakat pelgalt kunstimuuseumi kogudest pärit kõrgtrükise reproduktsioon, kuid ülejäänud 120 on valdavalt meie mõlema kunstimuuseumi ja omaaegse ENSV Kunstifondi kogudesse kuuluv eesti kunstiklassika. Ants Juske kirjutamisviis on lähedane suulisele ütlemisviisile, see annab raamatule publitsistlikkuse, tekstis on säilinud kõnepruugi mahlakus. Mõnedel juhtudel (Rein Kelpman, Evald Okas jms), kui Juske sulest on tulnud ka tekstid nimetatud kunstnike monograafiatele, on lauseehitus komplitseeritum ja teoretiseerivam. Sedavõrd küllastamata kunstiraamatute turul nagu eesti maalikunsti ülevaatealbumid oleks igasugune nurisemine justkui patt. Pealegi tundub trükis olevat pigem profileeritud teismelistest kunstihuvilistele (siit ehk ka õpikulaadne kaanekujundus) või siis kunstis veel mitte sina peal olevale laiemale lugejaskonnale. Raamatut tuleb lugeda lehekaupa nagu pildiajakirja, tervikteksti ühe jutiga läbilugemisel tekkivat copy-paste’i tunnet seega raamatu puuduseks pidada ei saa. Nii pikaajalise staažiga kunstist kirjutaja nagu Juske sahtel ja arvuti on tõenäoliselt täis tekstikatkeid – ja miks neid siis mitte kasutada? Juske enda ambivalentne suhe maalikunsti päädis 1990ndatel mitmetes avaldatud lehelugudes üpris kriitilise nurinaga maalikunsti kui nõukogudeaegse „juhtiva kunstiliigi” aadressil, kuigi rahastamisauku kukkunud Eesti kunst tervikuna (enne kultuurkapitali käivitamist sai arvestatavat finantstuge vaid Sorosi keskuse rahastatud kaasaegne kunst) näitab alles nüüd teatud stabiliseerumise märke. Ants Juskele tuleb aga au anda: ei Malle Leisi, Jüri Arraku ega Toomas Vindi (Epp Kokamäest rääkimata) tekstilõikudes kohta me jälgi tollastest skismadest. Kas hiilgav enesetsensuur või ealised iseärasused? Olukorras, kus maalikunst hõlmab jätkuvalt 60–80 protsenti (sõltuvalt mõõtmise metoodikast) maailma kunstituru käibest, on teema lihtsalt aktuaalsuse kaotanud. Juske on näidanud selle raamatu valikutes ennast üllatavalt suveräänsena, koguni põlvkonnatruuna. Nii kirjutabki ta eelkõige kunstnikest ja kunstivooludest, mille tekke sünni juures on ta ise olnud ja mida ta kõige paremini tunneb. Juske narratsioonipõhine kirjutamislaad kattub sellega, mida realismipõhist kunsti tarbiv lihtsustatud retseptsioonimudeliga vaatajaskond ühelt maalikunsti teoselt oskab oodata. Teades aga, millisest kasvulavast ja kui suurte kultuurilooliste tühikutega ja huvipuudusega (et mitte öelda vaenulikkusega) maalikunsti vastu astub ellu uus põlvkond kunstist kirjutajaid, ei ole aga näiteks Juske suhestumisel abstraktse kunstiga enam viga midagi. James Elkinsi tüüpi maalikunstniku taustaga teoreetikut pole Eesti kultuuriruumis jätkuvalt, maalikunsti fluidumi kogemiseks kogu selle rikkalikkuses ja isiklike kunstielamuste (mitte kokkuloetud teadmiste) populariseerimiseks peaks huvituma kunstnike ateljeede alkeemiast, sellest, mis toimub pildi pinnal ja pintsli jooksuteel. Rohkem kui mis tahes kunstiliigi puhul on maalikunsti meedium ühtlasi sõnum, seda just modernistlike/neomodernistlike maalikunsti hübriidvormide puhul. Arvestades, et laia publikut köidab maalikunstis jätkuvalt pigem süžeeliin, on Juske valitud kirjutamistasand aga objektiivsetel põhjustel ratsionaalne valik, kus domineerib karge ja rohmakalt mehelik ütlemine. Ma ei arva, et sõnad maalikunsti kirjeldamiseks kulunud on, nagu muuseumitöö taustaga kunstist kirjutajate suust aeg-ajalt kuulda võib. Kui ei ole usku, ei kuku ka sõnad usutavalt välja!

Kui pealkirjas esineb sõnaühend „läbi aegade” on teatud museoloogiline tagasivaatelisus (võiks ka öelda, et kopituslõhn) ehk omal kohal. Nii öelda kullaproovile orienteerumine võis ju ka kirjastuslepingu punkt olla, lugejale vahet pole, Juske valik kumab vastu raamatu igalt leheküljelt. Tema praegune, institutsioonidest ja igapäevaametitest sõltumatu hoiak on võimaldanud tal näiteks üle vaadata Kaido Ole ja Tõnis Saadoja loomingust. Ilmselgelt oleksid kõik teised koostajad Eestis mõlemad kontseptuaalsed kunstnikud (kes aktiivselt oma loomingus maalikunsti vahendeid kasutavad) igasse maaliraamatusse tingimusteta kaasanud, lisaks paar-kolm nime uuest nomenklatuurist. Võimalik, et maailma maalikunsti tänane päev (kus on Eesti Neo Rauch, kus on meie Julian Schnabel? jne) pole eesti kunstis ennast kindlustanud, Uusi nimesid tuleb (ja jääb) meie maalikunsti äärmiselt visalt: napib tellimusi, puudub asjatundlik ja professionaal­selt kunstnikku toetav kriitika, ühesõnaga, puudub terviklik toetussüsteem noore (maali)kunsti eneseväärikaks eksistentsiks. Ka praeguste valikukriteeriumide korral oleks võinud sisse mahtuda ehk Laurentsius, Einar Vene, Mari Roosvalt, Valeri Vinogradov – kui rääkida täies elujõus ja loomingulises tipus loojatest. Geomeetrilis-abstraktselt suunalt võinuksid Mari Kurismaa, Jüri Kask ja Sirje Runge skaalat täiendada. Juske valik suhestub heas mõttes elutervelt ka nende kunstnike loominguga (raamatu valikus Elmar Kits, Evald Okas, Siima Škop, oma nurga alt ka traagilise saatusega Johannes Saal), kes stalinistliku režiimi ajal elasid-maalisid ning võimudega koostööd tegid. Ühiskonna suhe teemaga tundub pärast seitset aastat Kumu lahtiolekut ja välisturistide seas peadpööritavat publikumenu kogevat stalinismiplokki nüüd adekvaatsem olevat. Päevapoliitika vari hakkab loodult hajuma, kunstiajalooline paradigma ennast üha jõulisemalt kehtestama.

Albumi puhul võiks olla märgitud ka reprotööde autorid või vähemalt allikad. Võib vaid aimata, et tõenäoliselt on Eesti Kunstimuuseumile kuuluva ülespildistajaks olnud Stanislav Stepaško (sest teistel puudub töödele lihtsalt juurdepääs). Digitaalfoto ajastul on mitmeid kordi tõusnud salvestustehnika kvaliteet. Oma aja kohta tippkvaliteediga, Ida-Saksamaal trükitud „Eesti maal” on nüüd trükitehniliselt mäekõrguselt küll ületatud, võimalused aga õige valgustuse ja eriliste trükimeetoditega edasi anda peale lihtsakoelise värvirežii ka originaali faktuuri ja reljeefi – selles valdkonnas areneb oskusteave lausa kuudega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht