Maalija kaameraga reisikotis

Pühendunud maalija Mari Roosvaldi loomingus on foto aina tähtsamaks saanud.

JUTA KIVIMÄE

Mari Roosvaldi näitus „Sümbol“ Evald Okase muuseumis kuni 17. VII.

Mari Roosvalt. Kihistus. 2014, akvarell, kollaaž.

Mari Roosvalt. Kihistus. 2014, akvarell, kollaaž.

Mari Roosvalt

Mari Roosvaldi näitus Haapsalus on täna lahti viimast päeva. Kunstihuvilisel tuleb arvestada, et suvekuudel on näituste ja muude ürituste programm väga tihe, näitused kestavad vaid kolm nädalat.

Mari Roosvaldi loomingu üha arenev abstraktse modernistliku õlimaali ja arvukatel reisidel pildistatud foto­korjete sümbioos on oluline ka sel näitusel. Osa maalidest oli eksponeeritud möödunud aastal ühisnäitusel Mara Ljutjukiga Berliinis Eesti saatkonnas, osa Draakoni galerii näitusel „Klade“ ning ühisnäitusel „Märkmik“ koos abikaasa Uno Roosvaldiga. Mari Roosvalt pani neil näitustel välja Rooma lähedal Mazzano Romano ürgorus 2013. aasta sügisel valminud akvarelle ja õlimaale.

Maalidel, aga veelgi vahetumalt akvarellidel on Roosvaldi loomingus juba 1990ndate lõpust peale tekitanud elevust fotod, mille tähtsus on järjest kasvanud. Kohati on need paisunud peaaegu tervet pildipinda hõlmavateks lavastusteks. Nii mõnigi kord on foto maalipinnaga ühtseks kollaažiks sulandatud laseeriva maalitehnika abil. Pühendunud maali­jana ei ole Mari Roosvalt seni üksnes fotot näitusele siiski toonud, kuigi ilmselt võiks. Foto on tema loomingus aga aasta-aastalt järjest tähtsam ja omandanud eriti akvarellidel eraldiseisva meedia väärtuse.

Ka Itaalias on kunstnikku paelunud üldist esindavad fragmendid, keskkonnale iseloomulikud märgid või sümbolid. Haapsalu väljapanekus on tulnud hästi esile ka võrdlusmoment põhjamaise elu- ja looduskeskkonnaga kunstniku kodulähedase Maarjamäe paekalda aluse pargi näol. Just siin on näha tema viimaste aastate maali areng. Seni rikkalikus värvisäras kümmelnud näitused „Tähised“ (Draakoni galerii, 2009), „Lagi“ (Vabaduse galerii, 2010) või „Vaheruum“ (Hausi galerii, 2011 koos Mara Ljutjukiga), aga ka varasemad ekspositsioonid märgiksid nagu läbitud perioodi. Maarjamäe põhjamaise valguse poole pürgivate tüvede rägastik ning fotol äratuntava tegelikkusena maalimeediumist esile tungiv trepp esindavad kodust paika. Maalitud on redutseeritud värvilahendusega, erakordselt intensiivsete puhaste roheliste toonidega. Kirkad, ent külmad ja isegi agressiivsed õlivärvid loovad distantsi ja võõritustunde natuurist maalitud loodusvaate elamusega. Eriti jäi meelde üks väikese formaadiga roheline vaade, mis astuks nagu välja nii mitmele eesti maalijale omasest poriste toonide struktuursest raamistusest – nagu kirgas nägemus looduse universaalsest jõust, mis on sunnitud püsima kooskõlas kõikjale tunginud inimtegevuse jälgedega.

Mari Roosvaldi sõnul esindab tema abstraktne maal individuaalset, romantilist ja autentset, fotofragmendid aga objektiivset ja dokumenteerivat kihis­tust, mis tema romantilis-modernistlikuks nimetatud maalilaadi rikastab, aga ka dekonstrueerib. Kunsti­näitusi jälginud vaataja on harjunud leidma Roosvaldi töödest ootuspäraseid väärtusi, ent fikseerima ka muutusi. Intelligentse modernismiklassika ja nüüdismaali räigevõitu reeglite sümbioosi pakkuv Mari Roosvalt on praegu üks armastatumaid maalikunstnikke Eestis. Tema kunst on mõistetav ja nauditav mitmele põlvkonnale, kuigi ta ise ei ole suuremaid järeleandmisi teinud. Üle neljakümne aasta staaži kunstiõppejõuna on välistanud vajaduse end kunstist elatada ja andnud maalijale vabaduse.

Jõuline värvimeel ja kohati konkreetseid kujundeid modelleeriv pintslikiri räägib ühtaegu omaaegse erialaharidusega kaasnenud traditsioonilisest maalijakoolitusest kui ka aastakümneid kestnud tööst selle stampidest vabanemiseks. Tema maalidel on nüüd juba kahe aastakümne jagu astunud abstraktsetest värvi- ja struktuuriotsingutest esile taas konkreetsed elemendid, näituste pealkirjadeski esinevad sellised sõnad nagu „tähised“, „märgid“, „jäljed“ või „sümbolid“. Need võivad esineda foto kujul, ent ka reaalsete pudelikorkidena, mis on samuti inimtegevuse jälg. Need elemendid on kõnetanud vaataja kultuuritaju ja toonud sõnumeid mitmetest kultuuriilmingutest, olgu need suurlinnade kommunikatsioonivõrgustikke katvad mustrilised malmkaaned või hinnalised laed Veneetsia ja vanade hiina ehitiste esindusruumides. Siiski võlgneb Mari Roosvalt palju klassikalisele abstraktsele maalikoolile, millel on veel praegugi maailmas jätkuvalt suur austajaskond.

Ta on teinud oma abstraktsest maalikäsitlusest lähtunud arengus pöördeid, ent neid mäletavad vaid piisavalt kaua tema kunsti jälginud vaatajad. Ehk oli üks suuremaid ootamatusi Vaala galerii näitus 1996. aastal, kui juba üle paarikümne aasta kunstinäitustel esinenud ja neli isikunäitust seljataha jätnud kunstnik „asendas“ oma loomingu hoolikalt läbi maalitud harmoonilistes värvikooslustes siseruumivaated ekspressiivsete maalidega või ekspressiivsed ruumilised pöörised minimalistlike, ent ülimalt vitaalsete biomorfsete kujunditega. 1990ndate teine pool langes kokku juhtivate eesti kunstikriitikute veendumusega modernistliku maali muutumisest väheväärtuslikuks laiatarbekaubaks, ent nagu teisedki veendunud maalijad, ei lasknud ka Mari Roosvalt end ajakirjanduses levitatavast matusemuusikast eriti segada.

XXI sajandi algusaastate loomingus taastus tema maalide harmooniline dekoratiivsus ja jätkusid eksperimendid värviga, ent uuel tasandil. Juba 1966. aastal koos isa Evald Okasega Veneetsiat külastanud Mari Roosvaldile on euroopalik kultuurimaailm oma pluralismis enam kui enesestmõistetav asi. Kirg reisida on teda saatnud tänini. Reisidelt on ta toonud kaasa kogemused ja arvukad fotojäädvustused. Tema maalides ei puudu ka elulooline paralleelmaailm, kuid eraelu ja kunsti distants on säilinud. Ühismeedia pealetungi atmosfääriski olid tema maalidele sulandatud fotofragmendid avalikkusele tuntud lähedastest ja pereliikmetest lansseeritud delikaatselt ja vastutustundega.

Mitmeid ajastuid ja poliitilisi formatsioone oma loomingus ühendanud maalikunsti klassikust isa järeltulijana on ta ilmse kergendustundega öelnud, et isa ei ole kunagi otseselt olnud tema õpetaja. Ometi oli isa arvamus oluline. Kümne aasta tagusel Mari Roosvaldi näitusel „Retrospektiiv“ Okase muuseumis vaatas Evald Okas tütre maale väga tähelepanelikult ja tunnistas, et mõned neist on ikka väga head.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming