Maali taga maal

Marie Vellevoog

Silja Saarepuu ja Villu Plingi näitus „Maal” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 7. VI.

 
Silja Saarepuu ja Villu Plingi loomingus on ikka olulisel kohal olnud traditsioonilisuse ja rahvalikkuse ning teiste samalaadsete nähtuste uurimine. See väljendub rahvarõivais, mida kunstnikud videotes kannavad ning millesse on riietatud ka näitusel korduvalt esinevad puunukud, aga ka tammsaarelikus teemavalikus.
Kunstihoone galerii näitus „Maal” on justkui järg 2012. aasta Draakoni galerii näitusele „Veel” – samasugune sõnamäng, rahvarõivas kunstnikupaar ja (enese)irooniline, kuid soe huumor. Vee juurest on liigutud järgmise elemendi juurde, tegelased on ka seekord „väikesed inimesed”.
Väikeseks ei tee Saarepuu ja Plingi inimesi nende suurus või väiklane meel, vaid nende igapäevaelu, kus nad sõltuvad palju suurematest (looduslikest) protsessidest või tavadest, traditsioonidest. Näituse „väikesed inimesed” on maalides ja videos esinevad puust rahvariides nukud, aga ka peeglist vastu vaatav publik ja kunstnikupaar ise.
Ühes videos sõidavad Saarepuu ja Plink traktoriga mööda põldu ja künnavad sileda mullapinna hoolikalt vaoliseks. Kui töö on tehtud, kaovad vaod aga üksteise järel jälle ära ja kündmisega alustatakse otsast peale. Eks elu ja igapäevased toimetused kipuvadki sageli käima täpselt niimoodi, ringiratast. Nagu ka teises videos, kus ühe ringiga veetakse põllule vaod ja teine kord üle sõites on need jälle kadunud. Ja nii ikka üha uuesti ja uuesti ja uuesti … Samamoodi laovad väikesed puust inimesed oma puuriita: kui riit täis, kukub see robinal jälle alla ja töö algab otsast. Selles videos on aga olemas ka „suured” inimesed – kunstnikud ise, kes toimivad kõrgema abistava jõuna: nad lõhuvad väikeste puuinimeste puud, ulatavad need neile kätte. 
Videote tegevus on pealtnäha tulemuseta, sest tegelaste töö ja vaev nullitakse pärast valmissaamist. Tööd, mida videotes esitatakse, ei tähistagi ilmtingimata põllutöid, vaid pigem tööd ja inimtegevust kui sellist. Saarepuu ja Plingi teostes saavad need ettevõtmised töö tähistajaks üldisemal tasandil. Neis avaldub inimestele omane harjumuslikkus, mis võib sageli väljenduda kilplaslikus järjepidevuses, või ka traditsioonilisus ja rollid, millest väike inimene end enamasti välja murda ei suuda või mille mõttekuses tavaliselt isegi ei kahelda.
Väljapaneku „väikesed inimesed” teevad selle korduva ja korduva tsükli läbi püsiva ja visa järjekindlusega. Sellisele visadusele ja stoilisele rahulikkusele paistab viitavat ka video, kus kunstnike õõtsuvad kasetohumustrilised jalad muutuvad sujuvalt kasetüvedeks. Pealtnäha lihtne video on ometi näituse poeetilisemaid ja meeldejäävamaid töid. Elamine ja tegutsemine looduse igikorduvas tsüklis teebki inimesest lõpuks selle loomuliku osa: inimesed sulanduvad loodusega kokku ja hakkavad samas rütmis „õõtsuma”.
Saarepuu ja Plingi näitusel võib (aina korduva) maaelu ja põlluharimise üle nalja visata küll, aga tegelikult on naerualune vaataja ise. Väljapanekul ei vaata publik maale, vaid hoopis maalid publikut. Esmapilgul tühjade lõuendite taha peidetud kumerpeeglite abil tulevad nähtavale kompositsioonid: puutüved, puuriit, rahvariides puunukud, peeglis paistab aga ka vähendatud mõõdus vaataja ise. Sellal kui vaataja naudib teoste absurdihuumorit, saab temast endast näituseobjekt. Kumerpeeglites peegeldub vastu tühja lõuendit asjaliku näoga puuriv tegelane, kunstnikupaari üle pea tõmmatud seeliku ja allalastud pükstega taguotsi kujutavate fotode kohale paigutatud peeglites saalis edasi-tagasi tammuja. Kuid see pole pahatahtlik nali, pigem võib seda vaadata sõbraliku tögamisena, sest samasugust nalja heidavad kunstnikud ka enda üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming