Maali sisse kirjutatud tekst

REET VARBLANE

Jaan Elkeni näitus „Vasta kõigile“ („Reply all“) Draakonis kuni 16. VII.

Jaan Elkeni „Sketches from life“ (pildil vasakul) ja „We spotted the ocean at the head of the trail“, I. Mõlemad on akrüüli- ja kollaažitehnikas ning valminud tänavu.

Jaan Elkeni „Sketches from life“ (pildil vasakul) ja „We spotted the ocean at the head
of the trail“, I. Mõlemad on akrüüli- ja kollaažitehnikas ning valminud tänavu.

Sirja-Liisa Vahtra

Jaan Elkeni Draakoni galerii näitus tekitas esmapilgul juba-nähtud-tunde. Kõik esitatud teosed on siiski uued, maalitud tänavu, ning vähemalt sellises koosluses ei ole need varem avalikkuse ees väljas olnud. Kunstniku hallis-valges koloriidis, sekka ka pisut irriteerivat tumesinist, maalid mõjuvad, ikka ainult pealiskaudsel vaatlemisel, tema eelmise või üle-eelmise näituse töödena. Elken ei ole nii-öelda ühe maali tegija, esmapilgulgi on Draakoni galeriis selge, et igal maalil on oma raskuspunkt, faktuuri ja struktuuri eripära, kuid maalilised käigud tunduvad tuttavad, nii et tahaks üleolevalt õlgu kehitada: seda kõike oleme juba näinud.

Kuid niipea kui pisutki süveneda, on pilt sootuks teine. Tekst teeb maalist just siin ja praegu maalitu, paneb iga maali eraldi, aga eelkõige esitatud koosluse elama. Asi ei ole saatetekstis, kuigi Jaan Elken on üks väheseid Eesti maalikunstnikke, kes kirjutab erudeeritult, ent ühtlasi arusaadavalt, kes esitab selgelt oma positsiooni ning asetab selle ka laiemasse konteksti. Elken on sihikindlalt jälginud praegust kunsti, usun, et ma ei liialda, kui väidan, et ta tõesti tunneb nüüdismaalikunsti. Asi on pigem tema jäärapäises usus sellesse, mida ta teeb. Kas või abstraktse kunsti võimalustesse XXI sajandi algul, „joonte ja pintslitõmmete loodud maalitehnilise labürindi“ (kunstniku saatetekstist) kõnetusvõimesse ka (post)interneti ajastul.

Elkeni Draakoni näituse võti peitub maali sisse kirjutatud tekstis. Asi pole mitte ainult teksti, sõnumi pelgas päevakajalisuses või erilises poeetilisuses, nii-öelda magusas teemas, ta tekst võib jääda (ja ilmselt paljudele vaatajatele jääbki) krüptiliseks. Tema kunsti võlu ja veenvus seisneb teksti ja maalilise labürindi ühendamises. Seda mitte niivõrd ühe maali mõttes, sest mis see nii kangesti ikka ära ei ole, kui maali vasakusse ülanurka nii-öelda kopeerida oma e-postkasti uue sõnumi lahter ning keskele pisut valguse ja varjuga mängides kirjutada suurte tähtedega selgelt loetavalt „we spotted the ocean at the head of the trail“* või „get back (get back where you once belonged)“, iseäranis kui see võttestik kordub pildist pilti nagu mõnus nipp. Paadunud kontseptualisti puhul võiks see nipp ju kahe-kolme­kümne pildi puhul üsna hästi toimida. Elken ei ole paadunud kontseptualist ja tegemist ei ole ka mehaaniliselt pildist pilti korduva võttega. Elken on üsna peenelt murdnud näiliselt banaalse väljendusvõtte ning ajanud sassi e-posti suhtlemise loogika. E-kirja edastamise puhul on mõned etteantud variandid nagu „vasta saatjale“, „edasta kellelegi teisele“ või „kõigile, kes on aadressiraamatus“. Elken, selle asemel et jääda truuks näituse pealkirjas osutatud valikuta suhtlemisele („Vasta kõigile“), on mänginud internetisuhtluse loogika oma soovi järgi ümber ehk vahetanud saaja ja teema (tema teemaks võib olla nii „sketches from life“ või „life isn’t black and white, cause world is gray“ või ka lihtsalt „FW“).

Jaan Elken ei suhtle mitte ainult vaatajaga, kuigi see on vist esimest korda, kui ta saatetekstis arutleb otseselt oma tööde vastuvõtja ja vastuvõtmise üle („Kui adressaadiks ongi „reply to all“, leian, et ka kümnendikule vaatajatest kordaminemine on suurepärane tulemus.“). Ta suhtleb ka iseendaga ehk mängib sama teksti ja puhtalt maalipindade seostamise viisiga. Ta nagu kombiks seda piiri, millal tekstist kui sõnumi vahendajast saab maalikoe orgaaniline osa, jõuliste pindade vaheline õhkõrn lõhe, milles peitub aga võimas suhtlemishoob („We spotted the ocean at the head of the trail“ I ja II).

Üks asi jäi mind Elkeni nii-öelda kõigile suunatud väljapanekus häirima: see on krüptilisus. Ja mitte teksti krüptilisus, selle annab üsna hõlpsasti lahti murda, tekstide allika kohta võib kas või autorilt endalt küsida. Krüptilisus peitub pigem üksteist kiivalt katvates pindades või milleski, millele nagu vargsi nende pindade alt ja vahelt vihjatakse – midagi tuleb ise ridade vahelt välja lugeda. Ma ei tea, kas see on varasemast ajast kaasa tulnud enesetsensuur või (post)internetiajastu enesekaitse, aga hunt on hunt ka siis, kui oleme tema nimetamiseks leiutanud hulgi kauneid sünonüüme.

* Kunstnik on kasutanud peaaegu eranditult ingliskeelseid tekste.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar