Maagiline mustvalge maailm

Kerttu Männiste

Eveline von Maydelli eskapistliku, kuid siira omailma peenus ja mängulisus on kandunud töödelt ekspositsiooniruumi. Näitus „Eveline von Maydell. Mustvalge maailm” Kadrioru kunstimuuseumis kuni 7. VII. Kuraatorid Juta Kivimäe ja Linda Lainvoo, Angelika Schneideri ruumikujundus ja graafiline disain. Iga uue näitusega kerkib kuraatori ja kujundaja peas küsimus, kuidas esitada väljapaneku materjal nii, et värsket tähendust ei kannaks mitte ainult eksponaadid ning nende vahel arenev dialoog ja sünergia, vaid et ka külastaja saaks varasemast teistsuguse ja positiivselt meeldejääva kogemuse. Ruumikogemus on seejuures määrava tähtsuse ja tähendusega. Külastajaga vesteldes ei ole harvad olukorrad, kus uut näitust vaatama tulles mäletatakse suurepäraselt mõne varasema näituse ruumilahendusi ja ruumimõju. See, mis teemal näitusega toona tegu oli või milliste autorite teoseid eksponeeriti, võib olla meelest läinud, aga näituseruumi liigendamine sametkardinatega või ruumi transformeeriv graafiline disain on külastajal meeles – tal on meeles, kuidas ruum talle emotsionaalselt ja füüsiliselt mõjus, kuidas ta ennast selles keskkonnas tundis.

Ruumi neutraalsus ja vastupanu
2013. aastal Iir Hermeliini kureeritud „Draama” festivaliprogrammi läbinud ruumimaagia otsingud on tuttavad ka näituste puhul, sest ekspositsiooni kontseptsioonist välja kasvanud ning seda oma spetsiifiliste vahenditega toetav ja kommunikeeriv kujundus on üks kindlamaid kestva ja personaalse näitusemulje ja -kogemuse loomise võimalusi.
Näituseruum on harva neutraalne. Valged galeriiseinad võivad küll mõjuda vabastavalt tühjade ja tähenduspuhastena, kuid uue ekspositsiooni koostamisel ja kujundamisel avaldavad need näilisele neutraalsusele vaatamata ometi vastupanu. Eelmisi väljapanekuid mäletavad nii kuraator kui ka seinad, uue näituse koostamisel tekib paratamatult võrdlus- ja võitlusmoment eelmiste lahendustega. Ruum ei lase ennast nii lihtsalt muuta ja mugandada, ainult eksponeeritava materjali väljavahetamisest ei teisene veel näituseruumis valitsev meeleolu ja aura. Ajutise näituse ajutisus nagu ka näitusepinna vabadus on suhtelised. Teatrimaailmast tänulikult terminoloogiat laenates saab ka näitusepindade puhul rääkida nende slepist, ruumi näituste ajaloost, ruumikogemuse koondportreest, mis kujuneb nii kuraatorite-kujundajate kui ka külastajate mälestustes ning hakkab konkreetse ruumi kogemisele tooni andma.
Näitusetegevuse slepp pole seejuures ainus ruumi mõju ja tähendusvälja mõjutav tegur. Ajaloolistes hoonetes tegutseva muuseumi/näitusepinna puhul ei saa mööda ega üle ruumi enese mõjule ja muljele lisanduvast hoone kultuurilisest ja poliitilisest, ühis- ja seltskondlikust ajaloost, mis laeb hoone ja ruumi tähendusdimensiooniga. Ajalooline ruum on päritud ruum, mis kehtestab ennast oma ajaloolise konteksti ja kunsti-/kultuuriloolise pärandi, aga sageli ka otseselt ruumi kasutamisele ja muutmisele seatud kitsenduste kaudu. Mõjusa ja meeldejääva, terviklikku näitusekogemust pakkuva väljapaneku loomine eeldab pidevat suhtlemist ja suhestumist ruumiga. Ühelt poolt kutsub see üles looma uut ja unikaalset, just selle näituse materjalist ja sõnumist lähtuvat mikromaailma, teiselt poolt sunnib kuraatoreid ja kujundajaid silmitsi seisma hoonesse ja ruumi laetud tähenduskihtidega.

Maagiline ruum
Põhjuse rääkida ruumist, selle vastupanust ja väljakutsetest pakub näitus „Eveline von Maydell. Mustvalge maailm”, kus ruumimaagia saavutab lähi­mineviku näituseplaani raamistikus uue taseme. Kadrioru kunstimuuseumi näituse­pind on karakteerne näide mitmekordselt tähendusega laetud ruumist: Kadrioru lossil, Põhjamaade barokk­arhitektuuri pärlil, on ajaloolise hoonekompleksina tugev aura. Arhitektuuriliselt nõudlik ja ajaloost küllastunud ruum on mõjult sedavõrd intensiivne, et delikaatsema materjali (graafika, joonistus) eksponeerimine nõuab ruumimõju mahendamist, et anda teostele vääriline võimalus mõjule pääseda. Teiseks kummitab neilgi näitusepindadel eelmiste ekspositsioonide temaatilis-kontseptuaalne ja kujunduslik-tehniline slepp. Eveline von Maydelli näitusel on saadud üle nii esimesest kui ka teisest.
Eveline von Maydelli peentest ja õrnadest mustvalgetest käärilõigetest on kasvanud välja elegantne ja intiimne näituse omailm, mis võtab täielikult ja kompromissitult üle Kadrioru lossi ajutiste näituste ruumid. Väikeseformaadiliste filigraansete siluettide ümber näib kokku tõmbuvat, eksponeeritud teostega muganduvat ning sobivasse mastaapi teisenevat ka muuseumiruum, mille avarus ja õhurikkus on asendunud turvalise suletuse ja hubasusega. Interjööre valitsevate jõuliste baroksete toonide ning delikaatsete eksponaatide ühenduslüli moodustavad käärilõigetest inspireeritud kujundusmotiivid, milles siluetikunsti peenus ühineb üleeluliseks suurendatud vormis baroki suurejoonelisusega. Selgete puhaste joontega käärilõigete eneste ning neid ümbritsevate raamide nurgelisusega astub dialoogi näituse ümaratele vormidele mängiv graafiline disain, mis toob kujundusse täiendavalt pehmust, vormide sõbralikkust ning feminiinsust. Saalides valitseva atmosfääri loomisel ei ole lähtutud üksnes näituse visuaalsest materjalist seda kujundusvõtetega teisendades ja ruumi üle kandes, vaid veelgi enam käärilõigete peenuses ja teemade valikus peegelduvast kunstnik Eveline von Maydelli naiselikust ja eskapistlikust maailmavaatest. Selle tulemusel sündinud näitusemaailm kannab väljapeetud naiselikkuse, rafineeritud elegantsi ning kadunud ilusate aegade pitserit.
Ruumimängudest ei ole puutumata ka Eveline von Maydelli siluetikunst. Ehk küll lakooniline ja pinnaline, leiame kujutatute ümber ruumi markeerimise väikese varjuga. Maydelli siluettide maailm ei eira tegelikkuses valitsevate olude füüsikalisi tingimusi, ta on üritanud spetsiifilise tehnika ja võtetega edasi anda tegelikkuse kõiki aspekte, sealhulgas omal kombel ka valgus- ja ruumiefekte. Teadlikult käärilõikesse vormistatud ruumilisuse kõrval hakkavad kaasa mängima rohkem või vähem juhuslik tehnika ja eksponeerimistingimuste koosmõju. Molberti taga töötavat saksa maastikumaalijat Paul von Ravensteini ja kuduvat Helene von Ravensteini kujutaval käärilõikel eenduvad peened siluetiosad aluspaberist ning heidavad ekspositsioonisaali prožektorite valgusvihus silueti sisse varjusid, mis loovad põneva ruumi ja ruumilisuse efekti. Humoorikalt eiravad teose sisemist ruumiloogikat põrandana markeeritud siluetiosast üle ulatuvad ja alla rippuvad narmad ja seelikusabad.

Värvikirev mustvalge maailm
Daamide ja laste, koduse ajaveetmise ja salongistseenide suletud maailma kõrval saab Eveline von Maydellist rääkida ka kui kosmopoliidist, keda ümbritses läbi elu mitmekultuuriline ja kirev seltskond, mille kunstnik on jäädvustanud ka oma varipiltide maailmas. Baltisaksa päritolu, kuid Teheranis sündinud, lapsepõlve idamaadel, aga ka Pärnus veetnud ning täiskasvanuna Poolas, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides elu korduvalt üles ehitama pidanud kunstnik väärtustas oma Balti päritolu ja seisust. Kunstianne ja klassiteadlikkus oli Eveline von Maydelli käärilõigete temaatiline ja ajastuline läte: tema loomingut läbib nostalgia idüllilise, kodanlikult turvalise ja hubase maailma järele, mille kirjeldusi ja tagaigatsust leiame baltisaksa omaeluloolises kirjanduses. Esimese maailmasõja järel muutunud ning paljudele täiesti mõistetamatutes ühiskondlikes oludes pakkusid just perekondade siluettportreed ning stseenid ühest kadunud maailmast von Maydelli klientidele turvatunnet ning kindlustasid kunstnikule majanduslikult keerulistel perioodidel stabiilse sissetuleku. Neis habrastes vanaaegsetes käärilõigetes väljendub eskapismi apoteoos. Tõeline menu saadab paruness von Maydelli aga 1920. aastate Ameerika Ühendriikides, kus siluetikunst ühendab vana Euroopa kultuuritraditsiooni Ameerika kodanliku, pealtnäha elegantse ja edumeelse elulaadiga. Ameerika perioodi portreede maailmakuulsate modellide ring hõlmas teiste hulgas ka president Theodore Roosevelti perekonnaliikmeid, baleriin Anna Pavlovat ja näitlejanna Eleonora Duse’i.
Perfektsionismini vallatud käärilõige oli Eveline von Maydellile rohkem kui kunstivorm ning elatusallikas – see oli eneseteadvuse alus, kus peegeldus autori identiteet naisena ja kunstnikuna. Siluettide kaudu sai von Maydell käsitleda talle olulisi teemasid ja mälestusi, jäädvustada olude muutumist tagasihoidlikus formaadis väikeste olmestseenide abil, taaselustada võluvaid pildikesi kaotatud maailmast. Käärilõige toob kunstniku ikka ja jälle tagasi talle omase, hingelähedase, kuid elu keerdkäikudes kaugeks jäänud Balti provintside eluolu juurde, aitab taaskinnitada emotsionaalseid ja vaimseid sidemeid selle maanurgaga. Kunstniku tutvusringkonna, kaasaegsete kultuuritegelaste ning poliitikute siluettportreedes lõimuvad aga omapärasel, autori poolt tihti sügavamalt teadvustamatagi tasandil elu, kunsti ja poliitika suhted.
Eveline von Maydelli käärilõigetes kohtuvad sentimentaalne igatsus biidermeierliku hubasuse ning art déco’liku dekoratiivsusega. See on terviklik suletud omailm, mida kunstnik on olude muutlikkuse ja rusuvuse eest kiivalt kaitsnud. Kui see ongi eskapistlik, siis on see ka siiras omailm, mille peenus ja mängulisus on siluettidelt kandunud kogu ekspositsiooniruumi. See on maagilise terviklikkuse saavutanud näitusemaailm: kui see on oma tehnilise pretsiissuse ja hõrgu atmosfääriga kord kaasa haaranud, ei lase enam nii lihtsalt vabaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming