Maa tuleb täita arhitektidega

Jüri Lass

Arhitektuurinõukogu aitab ehitatud keskkonna kvaliteedi edendamisele kaasa palju rohkem kui ebademokraatliku riigiarhitekti institutsioon.Eesti Arhitektide Liidu juhid on väitluses selle üle, et planeerimise ja ehitamisega on asjad halvasti, ikka ja jälle väljendanud seisukohta, et arhitektid teeksid häid planeeringuid ja maju küll, kui rumalad seadused, kasuahned kinnisvaraarendajad ning saamatud kohalikud omavalitsused neid selles ei takistaks. Minu arusaamist mööda teevad viletsaid planeeringuid ja maju paraku küll arhitektid, ei keegi muu. Üheks peaaegu et võluvitsaks olukorra  parandamisel on pakutud riigiarhitekti institutsiooni loomist. 16. aprilli Sirbi intervjuus Eesti Arhitektide Liidu (EA L) esimehe Peeter Perega oli juttu vajadusest riigiarhitekti järele ja sellest, et arhitekt peaks olema sõltumatu. Riigiarhitektist rääkides tuuakse desinformeerivalt eeskujuks Hollandit.

Hollandi ruumilise planeerimise, elamu- ja keskkonnaministeeriumi (Ministry of Housing, Spatial Planning, and the Environment; kasutan  ingliskeelseid asutuste nimetusi, kuna artikli alus on ministeeriumi välja antud ingliskeelne trükis) koosseisus on valitsuse ehitiste agentuur (Government Buildings Agency), mis on üks ministeeriumi viiest agentuurist. Selle agentuuri ülesanne on tellida valitsusehitiste projekteerimine, ehitamine ja hooldamine. Hollandis peetakse väga oluliseks, et riigi ja kohalike omavalitsuste tellimusel ehitatud ehitised oleksid erasektorile eeskujuks. Riigiarhitekt  (Chief Government Architect, mille sõnasõnaline tõlge oleks „valitsuse peaarhitekt”) on agentuuri peadirektori peanõunik (Primary Advisor to the Director General, kuigi ingliskeelne ametinimetus ei ole hollandikeelse rijksbouwmeester päris täpne tõlge). Riigiarhitekt ei ole iseseisev institutsioon. Riigiarhitekti ülesanne on nõustada ministeeriume ja kohalikke omavalitsusi, ta on üks kultuuri- ja teadusministeeriumi juhtimisel läbi viidava riigiarhitektuuripoliitika  looja ja elluviija. Riigiarhitektil ei ole õigust ega võimalust sekkuda kohalike omavalitsuste planeerimisse, arhitektuuri ja ehitusalastesse otsustustesse, nagu tihti on ekslikult väidetud. Ajakirjandusest on mitu korda läbi käinud ka ekslik väide, et Hollandi riigiarhitekt on üleriigilise planeeringu koostaja. Ruumilise planeerimise, elamu- ja keskkonnaministeeriumis on selleks eraldi agentuur (National Spatial Planning Agency). Eesti ja Holland toimivad  riikidena täiesti erinevalt. Hollandi haldussüsteem on riigikeskne, seda ilmselt Euroopa kõrgeima asustustiheduse tõttu. Hollandis kuulub nii riigi tehniline infrastruktuur kui ka elamute enamik kas riigile või kohalikele omavalitsustele.

Enne kui hakata lahkama riigiarhitekti ametikoha loomise vajadust ning ehitatud keskkonna kvaliteedi parandamise võimalusi, tuleks peatuda sellel, kes vastutab ehitatud keskkonna kvaliteedi eest.  Eesti seaduste kohaselt kuulub kohaliku elu küsimuste otsustamine täielikult kohaliku omavalitsuse pädevusse. Euroopaliku tava kohaselt peetakse ruumilist planeerimist, arhitektuurset ja ehituslikku projekteerimist, ehitamist ja ehitusjärelevalvet kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil kohaliku elu küsimusteks. Seadustega on Eestis kohalikule omavalitsusele antud täielik ja lõplik otsustusõigus ja vastutus selle üle, kus kohas,  mida, mis tingimustel ja kas üldse ehitada. Euroopaliku kohaliku omavalitsuse, mille põhimõtted on kirjas ka Eestis ratifitseeritud Euroopa hartas, mille üks aluspõhimõte on, et riigivõim ei saa sekkuda kohaliku omavalitsuse otsuste langetamisse, riigivõim saab ainult kontrollida, kas linna/valla otsused on seadusekohased. See omakorda tähendab, et igatsetud riigiarhitekt ei saa sekkuda linna/valla planeerimis- ja ehitusotsuste sisusse.  Linna/valla kõrval on ka arhitektil suur vastutus kanda, professionaalne ja eetiline vastutus. Planeeringute puhul on vastutus rohkem jagatud. Kehtestatud planeering on õigusakt, mille puhul ei saa autorsusest rääkida. Maja projekteerimisel on arhitekti loominguvabadus suurem ning kohalik omavalitsus sekkub sisuliselt maja kujundamisse vähem. Kuid ka siin on lõplik vastutus kohalikul omavalitsusel, kes ehitusluba andes otsustab, kas pakutud  lahendus on antud kohta sobilik ja vastab õigusaktide nõuetele. 

Planeerimisotsus on poliitiline kaalutlusotsus

Ruumiline planeerimine on tegevus, kus otsuste langetamiseks ei ole kuskilt võtta lõplikke tõdesid ja raudseid reegleid, meeldib see meile või ei. Planeerimisel piiravad otsustusvabadust küll teatud määral õigusaktide nõuded ja üldaktsepteeritud tõekspidamised, kuid sisuline otsus selle kohta, mida, kuhu ja kuidas  ehitada on oma põhiolemuselt maitseotsustus. Planeerimisotsus on koha ja aja keskne kaalutlusotsus. Tihti on kurdetud, et spetsialistidel on liiga vähe võimalusi otsuseid mõjutada ning et planeerimisotsused on liiga „poliitilised”. Siin ei ole paraku midagi parata: planeeringu kehtestamise otsuse teeb linna/valla valitsus või -volikogu, mis mõlemad on poliitilisel alusel kokku pandud kogud. Otsus saab sündida ainult siis,  kui selle langetamiseks on olemas seal osalevate erakondade esindajate enamiku kokkulepe. Planeerimisotsuste puhul on eriti oluline, et need oleksid põhjalikult argumenteeritud ja põhjendatud. Mida põhjendatum on planeeringu lahendus, mida enam selle koostamisel on erinevate huvigruppidega koostööd tehtud, seda vähem on ärihuvil võimalust ebasobivaid lahendusi peale suruda, seda vähem jäetakse ruumi (äriga seotud) poliitilisele suvale. 

Tundub, et EALi juhtkujusid on haaranud kollektiivne alaväärsuskompleks: keegi ei austa meid ja meie tööd ning seda on võimalik muuta vaid nii, et paneme arhitekti(d) võimalikult tähtsa(te)le ja kõlava nimega ametiposti(de)le – küll siis austama hakatakse. Riigiarhitekti ametikoha loomist on vajalikuks peetud ka selleks, et tõsta ühiskonna silmis arhitektiameti prestiiži. EALi mõnede juhtliikmete soov tundub olevat,  et tekiks institutsioon, kes ütleb linnadele/ valdadele, kuidas ei tohi teha / peab tegema, ja võib-olla langetab ka linnade/valdade eest planeerimis-, arhitektuuri-, ja ehitusotsuseid. On olnud ka selliseid jutte, et valdadelt ja väiksematelt linnadelt tuleks üldse planeerimis- ja ehitusasjade üle otsustamise õigus ära võtta. Seni kuuldud ettepanekute realiseerimine tähendaks rohkem või vähem nõukogudeaegse planeerimis- ja ehituskorralduse juurde  tagasipöördumist. Siis olid külanõukogude ja väiksemate linnade planeerimis- ja ehitamisküsimused rajooni täitevkomitee pädevuses. Olulisemate planeerimis- ja ehitusküsimuste otsustamine oli ehituskomitee pädevuses. Siis selline planeerimis- ja ehituskorraldus arhitektidele ei meeldinud. Autoritaarne planeerimisja ehituskorraldus on meile tuttav ka viimase suure sõja eelsetest aastatest, kus kõige targema õigus planeerimis- ja ehitusküsimustes  oli antud presidendile, kes kinnitas Tallinna tänavate ruumilise mõju projektid. 

Väljapääs

Kõik eelöeldu ei tähenda, et ma ei jaga muret  kohati anarhilise planeerimis- ja ehitustegevuse ning paljude ehitiste viletsa arhitektuurse kvaliteedi pärast. Küsimus on selles, kas riigiarhitekti ametikoha loomine on kõige parem rohi praeguste hädade ravimiseks või on ka teisi, tõhusamaid viise. Suuremates linnades tuleks selleks, et tõsta haldussuutlikkust ja professionaalsust, luua hästi toimiv professionaalne meeskond. Tallinnas ja teistes suuremates linnades on see  meeskond liiga väike ja suudab vaevalt ära teha seadusekohased menetlustoimingud. Linna loominguliseks arendamiseks enam aega ja jõudu ei jää. Vajaliku meeskonna loomine on kinni poliitilises tahtes. Eesti suuremates linnades peaks olema selline meeskond, kes suudab ise koostada üldplaneeringu(d) ja linna kesksemate piirkondade detailplaneeringud. Kui võrrelda Tallinna ja Põhjamaade sama suuri linnu, siis on Tallinna linna planeerimisega seotud  meeskond umbes kümme korda väikesem Põhjamaade linnade omadest. Suuremates linnades ja valdades peaks kindlasti olema arhitektuurinõukogu või nõukoda. Kiiresti tuleks selline nõukoda taastada Tallinna linnaplaneerimise ameti juures.

Väikeste valdade ja väikelinnade planeerimis- ja ehitusalase haldussuutlikkusega on asi keerulisem. Igasse väikesesse valda või linna pole tõesti mõtet arhitekti ametisse võtta, sest  talle ei jätku täistööajaks tööd. Seega peaksid vallad ja väikelinnad kuidagi koopereeruma. Selleks on kaks võimalust: mitu omavalitsust palkavad endale ühise arhitekti või luuakse maakonna omavalitsuste liidu juurde ühine konsultatsioonibüroo. Mõlema variandi puhul on oluline, et riik seda rahaliselt ja metoodiliselt toetaks, kui mitte rohkem, siis vähemalt käivitamisperioodil. Riigi tasandil on ehitamise ja arhitektuuriga  seotu „pihustatud” mitme ministeeriumi vahel. Siseministeerium tegeleb planeerimisega, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ehitamise ja eluaseme küsimustega ning kultuuriministeerium arhitektuurimälestistega ja loominguliste liitudega. Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) tegevus hõlmab riigile vajalike ehitiste ehitamise korraldamise ja riigi omanduses kinnisvara haldamise. Euroopa Liidu riikides on valdav selline  riigikorraldus, mille puhul ruumiline planeerimine ning ehitus- ja eluasemepoliitika on ühe ministeeriumi valitsemisalas. Tihti liitub sellega ka kinnismälestiste (arhitektuuri- ja ehitusmälestiste) kaitse. Sellise töökorralduse eelis on, et ehitatud keskkonnaga seotut käsitletakse ühtse tervikuna. Umbes pooles ELi riikides tegeleb ruumilise keskkonnaga keskkonnaministeerium. Ruumilise keskkonna tervikkäsitluse tagamiseks Eestis tuleks ruumiline  planeerimine ning ehitus- ja eluasemepoliitika kindlasti viia ühe ministeeriumi, soovitavalt keskkonnaministeeriumi haldusalasse. Teine võimalus oleks moodustada eraldi ruumilise planeerimise, ehituse, elamupoliitika ja regionaalarengu ministeerium. Sellist teed on mindud mõnedes endistes NSVLi liiduvabariikides ja sotsmaadel. Ise pooldan esimest varianti, sest ei pea otstarbekaks veel ühe ministeeriumi tekitamist. 

Riigi Kinnisvara ASi ülesanne on riigiasutustele vajalike ehitiste projekteerimise ja ehitamise ning riigi omanduses olevate ehitiste hooldamise korraldamine. Sirvisin RKASi kodulehte, kus selgus, et RKASis ei ole ametis ühtegi arhitekti, kuid igal aastal on see mitmete suurehitiste tellija. RKAS vajab kindlasti tugevat arhitektide meeskonda, kelle ülesandeks riigi tellimisel ehitatavate hoonete ja rajatiste arhitektuurse kvaliteedi eest seismine.  Arhitekte koolitatakse Eestis mitmes kõrgkoolis, kuid planeerijate koolitus puudub. Mõni kõrgkool on seda teha püüdnud, kuid jäänud siiski vaid detailplaneerimise tasemele. Eestis on vaja kõrgkooli, kus koolitatakse planeerijaid, kes valdavad ka üldisemal tasemel (üldplaneerimine, maakonnaplaneerimine, riigi ja rahvusvahelise tasandi ruumiline areng) planeerimist ja ruumilist mõtlemist. Kokku tuleks leppida, milline kõrgkool planeerijate koolitamise  enda peale võtab. Kõrgkool, kes võtab ette planeerijate koolitamise, peaks lisaks võtma ka planeerimisalase täienduskoolituse, mille järele on suur vajadus.     

Küsimuste küsimus

Küsimuste küsimus on, kust võtta need arhitektid,  keda avalikku haldusesse tööle oleks vaja. Meil on viisteist maavalitsust, kelle ülesandeks on maakonnaplaneeringute koostamine ja kohalike omavalitsuste planeeringute üle järelevalve teostamine. Selles töös peaks kindlasti osalema arhitekt. Minu teada on arhitektikutsega inimene ametis vaid viies maavalitsuses. Viimase kümne aasta jooksul on maavalitsustest lahkunud mitmeid arhitekte, tööle ei ole läinud ühtegi. Seejuures on just maakonnaplaneerimine  see töö, millega luuakse sisuline alus kogu riigi ruumilisele arengule. Isegi suurematesse linnadesse linnaarhitekti leidmine on probleem. Paljudes keskmise suurusega väikelinnades arhitekti ametis ei ole, kuigi talle jätkuks tööd kuhjaga. Samas on pikemat aega ametis olles võimalik ka väikelinnas tunnustust väärt elutöö ära teha, nagu tegi Lilian Hansar Kuressaares. Arhitektidest ei ole kohalikes omavalitsustes  puudus mitte sellepärast, et arhitekte ei jätku. Eestis on arhitekte palju, kuid kahjuks eelistavad nad kõik istuda Tallinnas. Tuleb välja mõelda nipp, mis aitaks omavalitsustel ja arhitektidel teineteist leida. Pärast seda, kui riigiarhitekti ideega esimest korda välja tuldi, on väga palju muutunud ja ära tehtud. Arhitektide liit on teinud väga tänuväärset tööd inimeste arhitektuurialasel harimisel ning linnade planeerimise  ja arhitektuuri alasel nõustamisel. Käima on tõmmatud arhitektuurikeskus. Eesti Planeerijate Ühing on korraldanud seminare ja õppereise omavalitsuste ja firmade planeerijatele. Ainuüksi need tegemised on palju rohkem kaasa aidanud hea ehitatud keskkonna loomisele ja inimeste keskkonnateadlikkuse edendamisele, kui seda suudaks bürokraatlik riigiarhitekti institutsioon.

Arhitektide õigustatud soov on arhitektide  senisest suurem kaasamine ehitatud keskkonda kujundavate otsuste ettevalmistamisse. Sellele saaks riigiarhitekti ameti loomine väga vähe kaasa aidata. Seda soovi on võimalik täita vaid sel teel, et arhitektid lähevad tööle riigiasutustesse ja kohalikesse omavalitsustesse. Olen kindel, et see aitab ehitatud keskkonna kvaliteedi edendamisele kaasa palju rohkem kui ühe paratamatult bürokratiseeruva ning oma ideelt ebademokraatliku ja paraadliku riigiarhitekti  institutsiooni loomine. Kui suudetaks käivitada veel planeerijate koolitus, oleksid praegused suuremad mured murtud. Tahan väga loota, et ühiskonnakorraldust mingis osas oma arust paremaks muuta soovides ei tüüriks me seda esmapilgul tulemuslike lahenduste toel väikeste sammude kaupa hoopis autoritaarsuse poole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming