Ma tean ise, kuidas olla ilus

Näitusega probleemide juurteni ei tungita, kuid diskussioonitausta loomisega muudetakse vähehaaval kinnistunud mõttemustreid.

FIDEELIA SIGNE ROOTS

Näitus „Ära ole see, kes sa oled, ole ilus!“ Vaalas kuni 7. V. Kuraator Rebeka Põldsam, kunstnikud Alissa Šnaider ja Kaja Kann, Mari-Liis Lill, Brit Pavelson, Edith Karlson, Liina Pääsuke, Eva Mustonen, Helena Keskküla, Elis Saareväli, Katja Adrikova, Triinu-Liis Rahe, Anna-Stina Treumund ja Sander Tuvikene.

Alissa Šnaider. Identiteedi intensiivistamine. Autoritehnika, 2016.

Alissa Šnaider. Identiteedi intensiivistamine. Autoritehnika, 2016.

Vaal

Ameerika kunstnik Barbara Kruger lõi 1989. aastal kollaaži „Sinu keha on lahinguväli“ („Your body is a battleground“), tuues esile tarbimisühiskonnas üleseksualiseeritud ja kaubastatud passiivse naisekeha. Naised on siiani sunnitud võitlema õiguse eest ise oma keha üle otsustada.

Kõnealusel näitusel on lähenetud teemale pigem mänguliselt kui võitlevalt. Taktikate efektiivsuse üle võibki vaidlema jääda. Mehekeskne ühiskond on juured nii sügavale ajanud, et 1980ndatel alustanud USA feministlike kunstnike rühmitus Guerrilla Girls on sunnitud tõdema, et kolmekümne aastaga ei ole süsteem kuigi palju muutunud.1 Kõikjal valitsev mehe pilk ei taha kaduda.2 Kahjuks kipuvad naisedki nägema maailma maskuliinsest vaatevinklist, sest ühiskond on nad selliseks vorminud. Pierre Bourdieu leiab, et patriarhaalne maailmakord on pideva, pikaajalise, nähtamatu ja nähtava töö tulemusel kinnistunud inimeste kehasse ning ajju, nii et algselt kunstlikku nähakse nüüd loomulikuna.3

Näituse kontseptsiooniga kõige selgemalt haakuvas teoses „Autoportree“ (Mari-Liis Lill, Triinu-Liis Rahe, Anna-Stina Treumund ja Sander Tuvikene) on näitleja Mari-Liis Lill dekonstrueerinud oma naisteajakirja-kuvandi, tuues esile, kuidas ebaloomulikku esitatakse loomulikuna ja loomulik lükatakse kõrvale kui ebapiisav.4 Võltskujutist saab müüa edukamalt kui siirast. Kuna turumajanduslikust suhtevõrgustikust on peaaegu võimatu välja astuda, minnakse sellega kaasa. Mängu on haaratud inimlikud nõrkused, nagu vajadus uskuda muinasjutte, tunda end ilusana ja väike edevusemoment.

Alissa Šnaider („Identiteedi intensiivistamine“) ostis enda sõnutsi kokku kõik võltsjuuksed üle Eesti, aga ikkagi said need enne otsa, kui täitus tema unistus neist viiemeetrine parukas meisterdada. Autori sõnum naistele, et nad peaksid oma välimusega julgelt eksperimenteerima ja seda nautima, võib antud kontekstis kõlada paradoksaalselt – kiputakse ju naisi meedias niigi alatasa õpetama. Feministlik mõtteviis peaks toetama valikuvabadust, olgu selleks siis vabadus oma välimusega üle võlli panna või vastupidi. Välimuse muutmine on hea, kui see tõstab enesekindlust, kuid igaühele pole sellel tähtsust, pealegi võib pidev välimusega tegelemine tähendada tohutuid väljaminekuid. Ei tasu unustada, et eesti naised saavad meestega võrreldes 28,3% vähem palka, teevad rohkem tööd ja kasvatavad sageli üksi lapsi. Eesti sammub Euroopa Liidu suurima soolise palgalõhe poolest esirinnas.5

Näitusel käsitletakse meedia põlistatava naisekuvandi mõju naistele. Lõpuks taandub see aga iidsele patriarhaalse ühiskonna omadusele suruda alla ja vormida oma äranägemise järgi kõiki, kes ei vasta väljakujunenud ootustele. Kuigi Photoshop ja klantsajakirjad on viimase aja nähtus, leidus suunavat kirjandust naistele ja ka meestele vanastigi. Oleks ekslik arvata, nagu poleks nõukogude ajal iluteemalisi näpunäiteid antud. Naisteajakirjades domineerisid töökangelased, lüpsjad ja naistraktoristid, kuid nende kõrval avaldati ka etiketireegleid. Nii nagu praeguses ilumaailmas tähendab meikimata nägu siiski meigipõhja ja kerget huuleläiget, näidati 1950ndate Nõukogude Naises moode täidlasematele, pildil kujutatud modellid olid aga siiski saledad.6 Ilu- ja moeteemale oli spetsialiseerunud Tallinna Moemaja ajakiri Siluett. 1960ndatel ilmus kaks Silueti tööriietuse erinumbrit, kus pakuti moodsaid ja praktilisi rõivaid põllumajanduse ja teenindussfääri mõlemast soost töötajatele. Tööriietuses rõhutati tagasihoidlikkust, kuid julgustati töö juures päevitama: „[—] ei maksa häbeneda mõõdukalt paljastatud ihu!“7 Ei ole küll täpsustatud, millise osa ihust võiksid naised paljastada. 1957. aasta Nõukogude Naise veebruarinumbris hoiatati: „Pükste kandmine nõuab suurt ettevaatlikkust. Nende kandmise mugavust ja lõbu võivad endale lubada vaid head figuuri ja saledaid sääri omavad naised. Teiste jalas mõjuvad püksid ebaesteetiliselt ja muudavad kandja koomiliseks.“8 Praegu ei tulda selle pealegi, et pükstega naine võiks mõjuda naeruväärselt, seevastu on moelavadel ilma tegev kleidis mees tänavapildis siiski veel tulevikumuusika. Rahvasuus on püksid maskuliinse võimu sümbol, küsitakse „kumma jalas on teie peres püksid?“.

Näitusel on mitmeid 1990ndate hõnguga teoseid. Helena Keskküla muusikavideod meenutavad eesti videokunsti algusaegu. Keskküla heidab mehe pilgule väljakutse. Harjumuspärane on naisi näha ohvrirollis. Reklaamides on nad tihti lõhki kistud riietega pikali maas, nagu oleksid surnud või vägistatud. Mehed vaatavad neile ülalt alla. Hea naine laulab ikka meestele kiidulaulu ega saa meesteta hakkama. Keskküla näitab huumori abil, et saab. Ka 1990ndatel Eestis ühe esimese feministliku kunstnikuna alustanud Mare Tralla vahenditeks olid iroonia, huumor ja provokatsioon. Feminismist pahviks löödud meedias „ilgeks naisterahvaks“ ristitud kunstnik kasutas oma uut määratlust osavalt loojaidentiteedis.

Liina Pääsuke on loonud toitudest fotokollaaže ning Katja Adrikova rivistanud üles värvilise kodukitliga isikupäratud saledad pikajalgsed koristusvahenditega mannekeenid. Naine peab ka kodus hea välja nägema: ta ei tohi kanda lotendavaid dresse, vaid kitsast miniseelikut. Nagu soolise võrdõiguslikkuse volinik Liisa Pakosta hiljuti märkis, olevat feminism see, kui koduseid töid teevad masinad.9

Eva Mustoneni ning Edith Karlsoni tööd on toonud galeriisse kolmanda mõõtme. Esimene mõjub metafüüsiliselt, teine, juba tuntud teos jääb suures galeriis veidi väikeseks, kuid sellega antakse mõista, et draama on igaühe enda peas, ja pakutakse palju tõlgendusvõimalusi.

Kaja Kannu sinakalt läbipaistev pikkade hõbeküünte ja konksus sõrmedega käsi kuulub justkui nõiale.

Elis Saarevälja kujund meeleheitlikult karjuvast tüdrukust, kes keset lendavaid südameid vaataja poole tormab, tuletab meelde, et mis on armastuses lubatud meestele, ei ole lubatud naistele. Naiste osaks on ootamine ja passiivne ilutsemine. Meestele peab jätma privileegi küttida, sest see olevat nende loomulik mehelik tung. Öeldakse, et daamid ei jookse ei trammile ega mehele järele. Naiselikkus eeldab kostüümi: tikk-kontsade ja kitsa minikleidiga ongi võimatu joosta. Kui isegi palgalõhe tekkivat naissuguhormoonide tõttu,10 mis siis veel armastusest rääkida.

Järjekordse näitusega probleemide juurteni ei tungi, kuid diskussioonitausta loomisega muudetakse vähehaaval kinnistunud mõttemustreid. Teemat tuleb ülal hoida, kartmata, et Eesti kannatab feministliku kunsti tulva all.

1 The Guerrilla Girls: 30 years of punking art world sexism http://www.theguardian.com/artanddesign/2015/apr/29/the-guerrilla-girls-interview-art-world-sexism.

2 Mõiste „mehe pilk“ (male gaze) juurutas briti filmiteoreetik Laura Mulvey 1975. aastal, juhtides tähelepanu naiste ja meeste erinevale kujutamisele filmikunstis, kus passiivsed, kuid ilusad naisosatäitjad toodavad taas mehelikus kultuuriruumis välja kujunenud vaatamisviisi. Laura Mulvey, Visuaalne nauding ja narratiivne kino. – Ariadne Lõng IV, 2003, lk 192–200.

3 Pierre Bourdieu. Meeste domineerimine. Varrak, Tallinn 2005.

4 Mari-Liis Lill näitab: mis jääb ilust järele, kui kaotada kogu tuuning. – Reporter 18. IV 2016, http://reporter.postimees.ee/3659651/mari-liis-lill-naitab-mis-jaab-ilust-jarele-kui-kaotada-kogu-tuuning.

5 Eesti sooline palgalõhe on jätkuvalt ELis suurim, http://www.rmp.ee/uudised/toooigus/eestis-on-jatkuvalt-el-i-suurim-sooline-palgalohe-2016-03-07 ja http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Gender_pay_gap_statistics.

6 Nõukogude Naine 1954, nr 2, lk 31.

7 Siluett. Töö- ja teenistusrõivad. 1968, lk 9.

8 Oivi Loorits, Kuidas riietuda ennelõunal? – Nõukogude Naine 1957, nr 2, lk 30.

9 Triin Toomesaar. Riigiametnik Pakostaga feminismist. – Müürileht 10. III 2016, https://www.muurileht.ee/riigiametnik-pakostaga-feminismist.

10 Juristi arvamus „Vabariigi kodanikes“: „Suguhormoonid mõjutavad palgaerinevust.“ Delfi 19. IV 2016, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/jurist-vabariigi-kodanikes-suguhormoonid-mojutavad-palgaerinevust?id=74284475.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar