Mõttemaastikud, elumustrid ja külarahvas

Rael Artel

Kui Setomaa mehed Tallinnas käisid

Evar Riitsaar. Kuumiis. Akrüül, lõuend. 2005.

hausi galerii

Näitus “S.O.S.” Hausi galeriis kuni 9. XII.

Tallinna linna piirist väljapoole jäävad kohad on tallinlase jaoks ikka vaid “romantilised piknikupaigad”, nagu üks kunstiajaloolane kord tabavalt märkis, ning seal viljeletav kunstki on peavoolu suhtes automaatselt “teine”. On ju üldlevinud (eel)arvamus, et väljaspool keskusi loodud kunstiproduktsioon on kui mingi pooleksootiline-pooletnograafiline nähtus, millega unustatud maanurkades tegelevad ekstsentrikud ja külahullud hobi korras päevatööst vabal ajal. Eks Tallinnast on ju ikka lihtsam sõita Londonisse või Nizzasse kui Obinitsasse.

Seto maanurgas loodud kunstist rääkides, niipalju kui seda üldse distantsilt teha saab, jätaks meeleldi kõrvale kõik museaalsuse järgi lõhnava etnograafia, rahvatraditsioonide ja piirilepinguga seonduva. See pole siinkohal oluline. Seto kunstnikkond ei tegele enesekoloniseerimisega: ühelt poolt ei proovitagi vastata sellest kontekstist väljaspool loodud ettekujutusele ja projitseerida endale neist väljaspool arvatavat, teisalt pole võetud ka vabatahtlikult üle nn Suur-Eesti väärtushinnanguid ja kunstitaktikaid. Vastupidi, tegemist näib olevat erilise vaikse, kuid vastupanu hindava seltskonnaga, kes järjekindlalt ajab omal maal oma rida, räägib oma lastega omaenda keelt ja usub omaenda uskumisi. Ma ei tea ega julge öelda, kas Eesti on Setomaa suhtes kolonisaatori positsioonil, eriti, kui räägime kunstist Setomaal, kuid igatahes pole setod asunud oma loomingut kuidagi update’ima või kooskõlla viima üldlevinud reeglistiku ja väärtushinnangutega. Teemad, millega tegeletakse, on omad ja mõtestuvad pigem kohaliku konteksti kui üldiste jõujoonte valguses.

Siinkohal võikski rääkida konkreetsemalt Erki Jürise ja Evar Riitsaare maalidest, mis kokku moodustavad näituse “S.O.S.” Hausi galeriis. Näituse pealkiri kõlab alarmeeriva appikarjena. Keda on vaja päästa? Mida on vaja päästa? Kas Setomaad? Või kunstnikke? Või kunsti? Tegelikult tundub, et olukord on kontrolli all ja kaks Lõuna-Eesti meest eksponeerivad kindlal käel oma viimaste aastate maaliloomingut.

 

Riitsaare uued maaliseeriad

 

Evar Riitsaar esitab kolm maaliseeriat: oma pere ja külarahva portreesid, ühte seltskonda nõidu või manajaid, ja müstilisi maastikke. Oma töödes on Riitsaar jätnud kõrvale äsja Hobusepea galeriis näitusel “Peko helü” nähtud kollaažitehnika ja kulgenud orgaanilisema maalilisuse suunas. Miniatuursete maastikumotiivide seeria (kuigi vahest mõned peaksid seda hoopis kuldse muna seeriaks) liigub pigem mõtlusmaastiku poole, kui üritab kujutada mõnda konkreetset või imaginaarset ruumilõiku. Vaated ja väljad tema teostel on vaevumärgatavad, kuid just see teebki tema tööd nii salapäraseks, täis poolmüstilist kuldset valgust. Portreed, millest jõulisim on kindlasti kunstniku autoportree roosal taustal, on maalitud naivistlikus laadis. Inimesed nagu inimesed ikka on pigem ausad ja tuttavad kui ilusad. Külarahvas ja teadjamad tegelased (neljal pruunis koloriidis keskmises formaadis teosel) on kogunenud näitusesaali osa saama kodeeritud sõnumist teise “S.O.S.-il” esineva kunstniku, Erki Jürise töödel.

 

Erkki Jürise “Ümbersünnid”

 

Mõned aastat tagasi Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud Erki Jürise eksponeerib “Ümbersündide” seeriat, mis käsitleb elu muutumisprotsessi, sünnist surmani ning geneetikast idamaade religiooni ja mütoloogiani. Elu fundamentaalne iseenda loomise ja uuenemise süsteem on protsesside võrgustik, milles iga muutus annab oma panuse kõigisse teistesse protsessidesse ja järgnevatesse ümbersündidesse. Tööd moodustavad retke läbi universumi elektromagnetilise, maailma bioloogilise ja vaimu mentaalse evolutsiooni. Tegemist on omamoodi meditatsioonipiltidega, mis vormilt matkivad mandalaid, kuid koondavad endasse suure hulga sümbolkujul informatsiooni kvantfüüsikast kosmoloogiani. Korrograafiaks nimetatud autoritehnikas maalid kujutavad endast valtsplekile söövitatud mõtestatud mustristruktuure, mis edasise korrodeerumise vältimiseks on kaetud õrna lakikihiga. Viimane muudab seeria väga valgussõltuvaks ja pakub vaatajale eriliselt meeldivaid värvi- ja valguselamusi.

Pekost, kes samuti pidi sel näitusel kohal olema, ma parema meelega üldse ei räägiks. Ta on mulle alati tundunud tegelasena, kellest ei räägita. Ja millest ei saa rääkida, sellest on mõistlikum vaikida.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht