Mõtleme endistviisi spirituaalselt

Urmas Bereczki

Pompidou keskuses kirjutatakse uut kunstiajalugu Edvard Munch. Friedrich Nietzsche. 1906. Pastell, tempera, paber. Munchi muuseum Oslos. 2x Pressifoto

Kunstihuvilised on viimase saja aastaga endale üsna paksu naha selga kasvatanud ja on ilmselt igasuguste tabude lõhkumisega harjunud. Pariisi Pompidou keskuses avatud näitus on aga jõudnud justkui tabudeta maailma tabuni ehk ilmaliku spirituaalsuse teemani kunstis. See olevat näituse ühe kuraatori Angela Lampe sõnul julge samm, sest erinevalt Saksamaast ja Ameerika Ühendriikidest pole Prantsusmaal seda teemat suurtel näitustel kordagi sisuliselt puudutatud sellest ajast saadik, kui 1905. aastal võeti vastu seadus riigi ja kiriku lahususe kohta.

Näituse teise kuraatori Jean de Loisy meelest on see teema olnud aktuaalne kogu viimase kümnendi jooksul. Ta väidab ka, et prantsuse kunstiajaloos domineeris kaua ülimalt formaalne lähenemine, mis pidas impressionismi kaasaegse kunsti ainukeseks allikaks, jättes kõrvale sellised irratsionaalsemad voolud nagu sümbolism. Ilmselt ongi näituse korraldamise teiseks peapõhjuseks sellise korrektsiooni tegemine tulevastes kunstiajalugudes.

Aegade hämarusest on kunst olnud inimese ja üleloomuliku sidemeks. Ristiusu alguses oli pilt illustratsioon, mis sai sakraalseks alles VI–VII sajandi Bütsantsis. Seal isegi juba vaieldi selle üle, kas sakraalsus on täiesti nähtamatu või saab seda kuidagi materiaalsete vahenditega kinni püüda. Kõnealune näitus püüab nüüd heita uut valgust kaasaegse lääne kunsti ja spirituaalsuse suhetele, mis on senistes kunstiajalookäsitlustes üldiselt tähelepanuta jäetud. Saalides on eksponeeritud peaaegu 200 rahvusvaheliselt tuntud kunstniku 350 maali, skulptuuri, installatsiooni ja videot. Kinnitamaks Pompidou keskuse püüdlust multidistsiplinaarsuse poole, korraldatakse paralleelselt näitusega ka sama teemaga seotud filmi-, video- ja live performance’eid, loengusarju ja kirjandusvestlusi.

Pompidou keskuse näitus on jaotatud 24 temaatiliseks ja ruumiliseks osaks. Valitud 24 teemat (mille hulka kuuluvad muuhulgas ka pühaduse teotamine, jumalate surm ja homoseksuaalsus kunstis) on andnud võimaluse läheneda paljudest  vaatenurkadest, eksponeerida töid temaatiliselt läbi pea 150 aasta. Pealkirjad, tihti tsitaatid, vanasõnad, mis on hästi valitud, need tekitavad arvukalt seoseid filosoofia, kunstiloo või kirjandusega.

Miks on neid saale just 24? Kuigi see arv on suvaline, samuti teemade valik, võib seda arvu pidada aja, aga ka terviku ja lõpetatuse metafooriks. See seostub üheaegselt nii meie käsutuses oleva aja lõplikkusega kui selle vastandiga, igavikulisega, üleloomulikuga ja jumalikuga, mis viib meid juba lähemale näituse pealkirjas mainitud sakraalsusele. Kuid mida see sakraalsus üleüldse tähendab? „Eesti entsüklopeedias” on sakraalse tähenduseks toodud: (lad) püha, ususse või kirikusse puutuv, kiriklik. Prantsuse filosoof Marcel Gauchet arvab aga hoopis, et prantsuskeelne sõna sacré tähendab üleloomuliku ja loomuliku kohtumiskohta, mis ei olene religioonist. Mõne teise seletuse järgi tähendab sakraalsus midagi sellist, millesse ei tohi puutuda.

Kaasaegses kunstis on tõstatanud pühaduse problemaatika muide korduvalt pissuaar, mida eksponeeris näitusel esmakordselt Marcel Duchamp juba 100 aastat tagasi. Kui Pierre Pinoncelli 1993. aastal Nimes’is sellesse urineeris, teostas ta sellega profanatsiooni ehk pühaduse rüvetamise. Et tänapäeval asendab muuseum templit või kirikut, on asi muuseumis muutunud „pühaks”. Selle väitega sobib hästi kokku etnoloog Maurice Godelier’ definitsioon, mille kohaselt „sakraalne on see, mida ei saa osta ega anda”.

Uut tüüpi sakraalsuse otsingud kunstiajaloos algavad näituse kontseptsiooni järgi XVIII sajandil, teiste seas Francisco Goya ja Caspar David Friedrichi loominguga. Uue vormiga seotud sakraalsuse otsingutele andis tugeva tõuke Friedrich Nietzsche filosoofia, põhiliselt tema jumalate surma ja üliinimese kontseptsioon. Nietzsche mõtted inspireerisid väga paljusid kunstnikke, kelle hulka kuuluvad muuseas Edvard Munch, August Strindberg maalikunstnikuna, De Chirico, Otto Dix, Vassili Kandinski ja isegi Mark Rothko, futuristidest ja ekspressionistidest rääkimata.

XX sajandi algul, mis oli Euroopa kultuuriloos viimane suurte sünteesiotsingute ajastu, püüdis terve hulk saksa kunstnikke luua uut müüti Jumalast vabanenud inimesest, tagasipöördumisest arhailise, eedenliku maailma juurde. Neid inspireeris kogu Euroopas moodi läinud okultism. Näituse eespool mainitud kuraatori, kunstikriitik Jean de Loisy meelest hakati kunstnikku mainitud ajastul käsitlema osana jumalikust loomejõust ja pidama teda teatud mõttes pühitsetuks, millega omistati kunstnikule peaaegu et liturgiline roll.

„The Doors of Perception” („Taju väravad”) ongi muide üks  näituse 24 teemast, mis demonstreerib, kuidas näituse teemad ning kunst, kirjandus ja muusika on läbi aegade üksteisega tihedalt põimunud. Selle teema pealkiri on  William Blake’i luuletuse tsitaat, tema müstilised maalid olid näitusel muidugi eksponeeritud. Sama tsitaat on ka Aldous Huxley raamatu pealkiri, mis viib meid XX sajandi 60. aastatesse, mil Ameerikas tegi ilma poeet Jim Morrison oma rokkbändiga The Doors. Nimetus The Doors on omakorda tsitaat Huxley’lt. Morrison ja The Doors olid tolleaegse silmakirjaliku ühiskonnamudeli ja tarbimisühiskonnavastase liikumise ühed sümbolid (seda liikumist nimetatakse saali saatetekstis XX sajandi viimaseks suureks utoopiaks) muusikas samuti kui Andy Warhol kunstis ja Allen Ginsberg luules. Neid ühendas muu hulgas huvi selle vastu, mis on tollal kõikvõimsana tundunud asjade maailma taga. Seda kõhklust peegeldab Warholi kummaline rahutust tekitav töö „Vari”, mis kujutab  tõenäoliselt Jumalat.

Näituse üks tugevusi ja samas ka nõrkusi on, et püütakse viidata ka sellele, kuidas kultuurilised ja filosoofilised voolud leiavad väljundi kunsti kõrval ka ühiskonnas (nagu seda tehti biitpõlvkonna puhul). Vihjeid kommunismi utoopiale, mille all kannatas ja kannatab üle miljardi inimese, me aga eriti ei leia. Kas küsimus on kuraatorite silmaringi ideoloogilises või geograafilises piiratuses? Või hoopis selles, et nn Ida-Euroopa maade kunstnikud pole andnud maailma kunstile midagi, välja arvatud ehk need, kes tegid endale nime Prantsusmaal, Saksamaal või Ameerikas? Kuna Gallén-Kallela maal („Ad astra”, 1894) valiti näitusele ilmselt laiendamaks selle  geograafilist haaret, siis võib ainult rõõmustada, et vähemalt Põhjamaad on juba jõudnud Euroopa kunstikaardile. Nojah, nad on ka kauem Euroopa Liidus olnud…

Kuna näituse esimest ja viimast tööd peetakse tavaliselt sümboolseks, tuleks veel mainida, et näituse lõpetab Jean-Michel Alberola töö, ühelainsal juhtmel rippuv peen neoonkiri „l’espérance” (lootus). See on omamoodi vihje näituse esimesele tööle, Bruce Naumani iroonilisele  neoonkirjale (1967): „Tõeline kunstnik aitab maailma, väljendades müstilist tõde”. Sellesse väitesse võib suhtuda muidugi ka irooniaga, nagu tegi seda selle töö autor. Võttes aga arvesse paljude suurte kunstnike avaldused, jõuame tõele ilmselt lähemale, kui otsime kunstnike seoseid spirituaalsuse ja sakraalsusega nende pühendunud töös. Matisse näiteks väitis: „ Ma olen usklik, kui ma töötan”. Jackson Pollocki ja Barnett Newmaniga sarnaselt sügavalt religioosne Kolumbuse-eelsest ja indiaanikunstist mõjutatud Mark Rothko aga ütles: „Kui vaataja nutab mõne mu maali ees, kogeb ta samasugust religioossuse tunnet, nagu mina siis, kui ma selle kallal töötan”.

Näitusega tutvudes ei jää kahtlust, et kaasaegse kunsti paremiku loojate jaoks olid eksistentsiaalsed küsimused sama olulised kui nende eelkäijatele keskaja ja romantismi vahel. Vahe seisneb ainult selles, et keskaja, renessansi- või barokiajastu kunstnik väljendas oma mõtteid tavaliselt otseselt religioosset temaatikat käsitledes, uue aja kunstniku absoluudiotsingud väljenduvad aga pigem vormiuuendustes. Piibli ja ristiusu asemel kerkivad esile uued inspiratsiooniallikad, näiteks teosoofia, paganlus, šamanism, hinduism, islam, satanism, new age jne.

Tutvudes näituse materjaliga, võib nõustuda ajakirja Beaux Arts‘i kriitiku Emmanuelle Lequeux’ tähelepanekuga: „Peame endale aru andma, et spirituaalsust ei saa enam käsitleda sellise üleolekuga, nagu see ei kuulukski meie teadvuse valdkonda”. Igatahes näituse kuraatorite järgi on aeg igati küps selleks, et näha XX sajandi kunstilugu hoopis teises valguses, ja nende arvates saab see valgus olema teravalt metafüüsiline.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming