Mänguline ja suprealistlik Lapin

Teet Veispak

Hea kunstnik ollakse olemusliku tabamise ja manuaalsete oskuste korral  

Leonhard Lapini näitus “Suprestaarid” Hausi galeriis kuni 16. IX.

Ma ei tea, kas seda Leonhard Lapini näitust võiks ka veel kuidagi teisiti pealkirjastada. See ongi just see Lapin, kes selle mõiste on meieni toonud ja keda me viimastel aastatel selle stiili väljendajana tunneme – ka kõik siin esitatud tööd kannavad märget “suprealistlik”. “Suprestaaride” juured võiksid ulatuda ehk isegi möödunud sajandi kuuekümnendate lõppu, mil ta oma kunstnikuelu alustas, kuid ma ei tahaks tagasi minna võimaliku geneesi spekulatsioonideni, vaid peatuksin põgusalt vaid mõnel minu arvates olulisel aspektil, mis paraku ei suuda ka kõige parema tahtmise juures hõlmata kõiki sageli raskesti hoomatavaid seoseid, millest see näitus on sündinud.

Lapini looming koosneb peamiselt lühematest või pikematest seeriatest. Olen üritanud leida seletust, miks Lapin eelistab ulatuslikke seeriaid (“1000 tassi teed”). Sellel võiks olla pragmaatilisest vaatepunktist üsna triviaalne seletus: pikad seeriad jätavad kunstiajalukku eeldatavasti märgatavalt tähelepandavama jälje kui üksikud eredad tööd. Üsna sarnane lugu on kirjanikega: üks sähvatav romaan – ehkki on ka erandeid – ei moodusta rahvuskirjanduse korpuses järeltulevate põlvede arvates suurt midagi. Selleks et jääda püsima pikemaks ajaks, saada kanoniseeritud, on vaja kirjutada rohkem kui kaks-kolm teost. Ja ega see kunstis kuidagi teisiti ole. Seeriatel on oma esmapilgul peidetud väärtus.

Lapin jääb lõpuni enesemääratluselt avangardistiks (mis on tema meelest vertikaalne kunstiajalooline nähtus), ehkki aeg-ajalt on teda üritatud siduda postmodernismiga. See on pigem kunstikriitikute kui kunstniku probleem. Lapin on ka jätkuvalt ühiskonnakriitiline – millele muule võiksid vihjata need kõikvõimalikud tarbekaupade pakendid, mida ta oma kollaažides kasutab ja mis juba iseenesest trivialiseerivad kunsti ning labastavad ühtlasi ka meie olemist. Kuid häda neile, kes Lapinit ülemäära tõsiselt võtavad – mängulisus on tema loomingu üks olemuslikke komponente,  mida tajumata oleks ka “Suprestaaride” näitus meisterlik tehniline käeharjutus.

Lapin on meil harva esineva manuaalse mõtlemisega kunstnik. Lapini kollaaže vaadates ei taba end hetkelgi mõttelt, kuidas need on teostatud. See töö on tehtud nauditavalt professionaalselt, mis laseb vaatajal vabalt uidata ta töödest tekkinud assotsiatsioonides, ilma et kordagi komistaks kunstniku tehnilistele konarustele. Neid lihtsalt ei ole. Seda aspekti tuleks ilmselt varem öeldu taustal eriti rõhutada, sest hea kunstnik ollakse mitte niivõrd tahtmise, kuivõrd millegi olemusliku tabamise tõttu, rääkimata manuaalsetest oskustest. See kõik ei tähenda muidugi seda, et Lapin ei oleks omamoodi kavalpea, kes tajub aega ja selle nõudmisi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming