München on õige koht, kus näidata eesti poliitilist kunsti

Reet Varblane

Eesti kunstnike grupinäitus Müncheni Prateninseli Aktionsforumis kuni 26. X. Kuraator Jaan Elken. Suvel oli Tallinna Kunstihoones vaadata kunstiprojekti “München – Tallinn/München – Tallinn” esimene väljaanne, Angelica von Stülpnageli koostatud Müncheni kunstnike tööde grupinäitus, nüüd kuni 26. X on Müncheni Prateninseli Aktionsforumis vastuvisiidil Jaan Elkeni kureeritud Tallinna kunstnike grupinäitus.

 

Jaan Elken, miks viisid Münchenisse just sellise eesti kunsti valiku? Kas see on seotud ka suvel Tallinnas eksponeeritud Müncheni kunsti valikuga?

2003. aasta sügistalvel korraldas vastvalitud Eesti Vabariigi kultuuriatašee Saksamaal Reet Weidebaum minu 11 maalist koosneva näituse Berliini Eesti saatkonnas. Avamisõhtul esinesin tunnise illustreeritud loenguga eesti kunstist, rõhuasetusega maalikunstil. Publikuks olid eesti kultuuri sõprade kõrval teiste maade diplomaatiliste isikute seas ka Eesti aukonsul Münchenis hr Klaus Luft. Peaminister Juhan Partsi Saksamaa külaskäigu ajal Berliini ja Münchenisse sama aasta novembris löödigi näituse suhtes käed. Praegune näitus on seega teoks saanud poliitilisest kokkuleppe, Müncheni sobingu tulemusel üle kunstnike peade.

Kui 2004. aasta kevadel Klaus Luft ja Angelica von Stülpnagel, Münchenis baseeruv maalikunstnik ja näituseprojekti peakuraator, mind kui kunstiametnikku, aga eelkõige kui tegutsevat maalikunstnikku nagu ta isegi, intensiivselt töötlema hakkasid, tuli mul ainuüksi ametikoha tõttu kunstnike liidus koostööpakkumine vastu võtta. Püüdsime Angelica von Stülpnageliga mõlemad agiteerida mingi aeg ka Andres Toltsi näitust kureerima. Loomulikult tajusin riski, mida kuraatori- ja kunstnikurolli ühitamine endas kätkeb, ja teistsuguse Eesti-poolse kaastöölise puhul oleks valik kindlasti mõnevõrra erinev. On ju Eestis tehtud heast kunstist võimalik lugematu arv variante kokku mängida ja kellelgi ei saa nüüdsel ajal olla tõe monopoli. Nõuandjana oli komplekti koostamisel tegev kultuuriministeeriumi tollane kunstinõunik Ebe Nõmberg. Pakkusin sakslastele lõppvalikuks ligi 25 kunstniku kohta andmeid. Vaatamata segasele algusele, olen lõpptulemusega 90protsendiliselt rahul, minu roll oli pigem kaastöötaja kui kuraatori oma. Kui asjaosaliste arvamusi võiks puhta kullana võtta, on kogemustega Raul Meele ja Leonhard Lapini hinnangul tegu ühe parema eesti kunsti välisnäitusega üldse.

Saksa poole prototüübiks “Tallinn – München/München – Tallinn” projektile oli algusest peale omaaegne Karlsruhe projekt, eriti tolle mahukas kataloog ja kunstnike vastastikune külastus. Nüüdki käis näitust Münchenis installeerimas ja linna rikkaliku kunstieluga tutvumas kümneliikmeline rühm näitusel esinevast 12 Eesti kunstnikust.

Võrdlus Karlsruhega toob esile ka, kui dünaamiliselt on eesti kunst arenenud viimase tosina aastaga, samas on kattuvate nimede puhul hea võimalus arengut fikseerida. Mängureeglid, et näitame seekord kunsti “mis ka siis kunstiks jääb, kui on voolukatkestus”, sai paika pandud sakslaste Eesti külaskäigu ajal 2004. aasta suvel. Et kunstnikud vahel ka ilma range kuraatorita hakkama saavad, ka see idee pole Euroopas uudis, kuigi selliste projektide ametiühinguline aspekt varjutab tihti kunstilist poolt. Kuid kordan veel kord, minu ja mitte ainult minu meelest on näitus tõesti muljetavaldav. Apokalüptilised, sõjavastased meeleolud mida esindas Meele hiigelinstallatsioon teljeliselt koos taamal asuva nõrguvast kullast küllastunud, totalitaarsuse ilminguid, nii poliitilisi kui Hollywoodist lähtuvaid, dekonstrueeriv minu maal “The Sound of Music”, moodustas koos töötava paari. Hiigelsaali telje teises otsas sekundeerisid talle nüansi võrra ambivalentsemat, maheroosat juttu puhuv tandem: Urmas Viigi paberroosidest sein ja Eesti negatiivsest iibest inspireeritud Eve Kase/Lennart Männi hällide ja vikatiga installatsioon. Vasakul sekundeerivad Ülle Marksi  digitaaltöötlused külmutatud ja põlevatest juustest ja Jüri Kassi skalbiga verine tattoo, paremal Liina Siibi ülesvõtted tselluloosikombinaadi varemetest. Kuna Saksamaa nüüdiskunst ekspluateerib häbenematult oma minevikku, uurib Angst’i ja süüme vahekorda, siis arvan, et Saksamaa on kindla rolli tõttu meie ajaloos õige koht eesti poliitilise kunsti eksponeerimiseks. Samas näitavad Toltsi, Lapini, Annuse ja Kirsipuu mahedamad kõrvalliinid ka teistsuguseid kõnetusviise.

Kuidas näitus vastu võeti?

Kesklinnas, Maximillian II monumendist viieminutilise jalutuskäigu kaugusel Prateninseli saarel asuv Aktionsforum on non-profit-näitusepinnana Müncheni kontekstis hea saavutus, nii nagu Müncheni näituse asetus Tallinna Kunstihooneski, kuid, mis seal salata, kallutatus Tallinna kasuks kas või näitusepinna tehnilise varustatuse osas on ilmne. Pidulikul, asjakohaste kõnedega avamisel viibis kohal ka Süddeutsche Zeitungi kunstikriitik, ootame vastukaja. Olime lülitatud ka 15. X toimunud Müncheni muuseumide öö “Die Lange Nacht“ programmi, mille teatmikus on reproduktsiooniga näituse lühitutvustus. 15eurose pileti eest pakuti kella 19 – 2 külastusvõimalust Münchenis avatud 87 kunstinäitusele, Eesti näitust külastas ainuüksi sel õhtul 265 inimest, mis Angelica von Stülpnageli hinnangul on tubli tulemus.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming