Mälestusmärk skulptuuriõpetajale

Juta Kivim?

 

Jaak Soans ning tema loodud Kalju Reiteli mälestusmärk. Al Paldrok

 

10. veebruaril avati Tallinna noorte huvikeskuses Kullo pronksist mälestustahvel skulptor Kalju Reitelile. Nime ja õpetajatöö daatumite 1956 – 2004 kõrval oli mälestustahvlil vanameistri portree all vaid üks sõna: skulptuuriõpetaja. See on eesti kultuuriajaloos esmakordne juhtum, mil kunstiõpetajale püstitatakse mälestusmärk ja autor on Kalju Reiteli õpilane, skulptor Jaak Soans, kelle tööd omakorda hinnati sel aastal elutööpreemiaga.

Kalju Reiteli skulptoriloomingu põhiosa jäi 1960. – 1970. aastaisse. Ta on loonud humoorikaid lihtsustatud vormikäsitusega skulptuure 60ndate modernismi vaimus ning mitmeid avalikke mälestusmärke, millest meeldejäävaim on Kristjan Raua monument Toompea nõlval. Veel viimasel eluaastal valminud monument “Viimane lend” hukkunud lendureile Ämari lennuväljal jäi viimaseks lennuks ka vanale skulptorile. Mälestusõhtul rääkisid eakamad kolleegid tema algatusel korraldatud keevituskursustest aastal 1967, mil tol ajal peaaegu võimatult moodsana paistnud tehnika jõudis Eestisse, paekivisümpoosionidest Saaremaal ning Raja tänava skulptuuribaasi rajamisest Mustamäe rohelusse. Ta oli alustanud skulptuuriõpetajana tegelikult juba 1950. aastal Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumis ja Pioneeride palees, ent arreteeriti. Pärast aastaid Vorkuta vangilaagris naasis ta 1956. aastal skulptuuriõpetajana samasse Pioneeride paleesse ja edasi juba Kullosse kuni viimase lahkumiseni aastani 2004. Paljud mäletavad, kui innustunult Kalju Reitel rääkis oma õpilaste töödest. Õpilased olid tähtsad, ta jälgis nende arengut märkamatult, lihtsalt kohal olles, tal oli autoriteeti ja aega. Viimane on tänapäeval eriti defitsiitseks muutunud. Õpetajad töötavad mitmel ametikohal, neil pole jõudu ja aega lihtsalt oma tähelepanuga kohal olla. Mäletan, kuidas minu oma poeg rääkis umbes kahekümne aasta eest, kui tore mees on vana Reitel, temaga saab mõistlikku juttu ajada. Tema käis Kullos aeg-ajalt linooli lõikamas, skulptuuri vastu ta  huvi ei tundnud, aga õpetajal oli aega temagagi rääkida. Täna on ta pühendunud hoopis teisele erialale, ent Kalju Reitel tuli talle kohe meelde, kui rääkisin Kullosse üles pandud mälestustahvlist.

Kullo lastenäitustele jõutakse, ütleme au­salt, üsna harva, kui üldse jõutakse. Kalju Reiteli mälestusüritusel olid Kullo noorte skulptorite tööd kõikjal suures majas eksponeeritud, neid oli arvestatavalt palju ja heatasemelisi. Samad tööd äratasid alles eelmisel aastal tähelepanu Helsingi kesklinnas linna kultuuriosakonna hallatavas Annantalo laste kunstikeskuses. Esinejad olid kõik Kalju Reiteli õpilased, tema ise oli näitust aastaid oodanud ja korraldanud ning oleks avamispäeval oma õpilaste üle väga rõõmustanud. Oli väike fotoga artikkel Helsinkin Sanomates ja näituse avamisel oli ka riigitelevisioon. Helsingi näitusele jagus publikut, sest Annantalo laste kunstinäitused on seal toimunud juba aastaid ja näitusekeskkond väga kaasaegne. Eesti noorte skulptorite töid imetleti, eriti 10 – 14aastaste modelleerimisoskust ja mängulist suhet tööga. Ja lõpuks küsiti sama, mida minagi küsisin sealsamas mälestusõhtul Kalju Reiteli õpilastelt: kuhu siis noored skulptorid vahepeal kaovad? Soomes, kus sellist lapsskulptorite taset kusagil ei kohta, tegutseb just praegu mitmeid arvestatava tasemega skulptoreid. Eestis skuptuur teadupärast momendil kuigivõrd populaarne ei ole. Just eelmisel aastal tabas EKA skulptuuriosakonda tõeline kollaps, polnudki neid, kes oleksid kolmeaastase bakalaureuseõppe teisel aastal eelistanud erialavalikul skulptuuri. Samas on Kumu kunstimuuseumi kaasaegse tasandi avanäitus “Skaalanihe” pühendatud tervenisti skulptuurile, püütakse “kaardistada skulptuurimõistega toimunud muutusi pärast 1960ndaid, mil skulptuur postamendilt maha ronis ja pihustus uue ruumi ja konteksti otsinguis”. Mika Hannula, Villu Jaanisoo ja Hanno Soansi projekt on panustanud kaasaegsele skulptuurimõistele, ent eksponeeritud on peale paari erandi peamiselt välisautorite tööd, siis välisskulptuur, mitte eesti oma.

Samal mälestusõhtul, kus Reiteli õpilastest viibisid Hille Palm, Rein Luup, Jaak Soans, skulptuuriõpetuse juhtimise Kullos üle võtnud Vergo Vernik, Annika Teder ja mitmed teisedki tuntud tegevkunstnikud, arutati ka seda küsimust, kuhu siis eesti skulptuur ikkagi kaob. Rein Luup ja Jaak Soans kohtusid Reiteli juures omaaegses Pioneeride palee skulptuuriringis aastal 1956, 1978. aastal projekteeris Luup arhitektuurse osa Soansi Tammsaare monumendile, mis ongi tänaseni jäänud Eesti kõige tuntumaks avalikuks skulptuuriks. Jaak Soans on ehk üks Kalju Reiteli tuntumaid õpilasi. Tema enda 40 aastat kestnud õppejõutöö kunstiakadeemias lõppes aasta enne emeriitprofessori staatuseni jõudmist kõigile ootamatult. Ehk poleks paha tulla kokku neil inimestel, kes eesti skulptuuri käekäigu pärast muret tunnevad ja  valmistada põhjalikult ette Kalju Reiteli mälestusele pühendatud konverents näiteks järgmise aasta kevadeks. Ehk poleks võimatu asutada Eesti veel üks kunstikool, mis tundub puudu olevat Kullo skulptuuriringi, Tartu kunstikooli ja kunstiakadeemia vahel. Mitte selleks, et vaidlustada skulptuuri vastet postmodernistliku kunstimõiste paradigmas, vaid selleks, et säilitada mõningaid traditsioonilisi väärtusi nagu materjalikeskne õpetus, modelleerimisoskused jmt, eelkõige aga varuda aega ja tähelepanu, pühendumust neile, kes on tulnud seda eriala õppima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming