Lugusid jutustav maailmamees Viljandis

Rolan Paul Firnhaber: „Meie endlid ja säutsud on täielik rämps sellega võrreldes, mida meie esivanemad on loonud ja meile imetlemiseks on jätnud.“

MARI VALLIKIVI

Rolan Paul Firnhaberi kogu näitus „Leiud“ Kondase keskuses kuni 13. XI, kuraator Mari Vallikivi; Rolan Paul Firnhaberi loomingu näitus „Ühe mehe kunst“ Sakala Keskuses (Viljandi Tallinna tn 5) kuni 4. XI.

 

Rolan Paul Firnhaber: „Objekti tõeline väärtus seisneb sellega kaasas käivates lugudes.“Vilja Volmer

Rolan Paul Firnhaber: „Objekti tõeline väärtus seisneb sellega kaasas käivates lugudes.“Vilja Volmer

Ameerikas sündinud ning hariduse saanud kultuuriantropoloog ja ajaloolane Rolan Paul Firnhaber on elanud viimased kuus aastat Viljandis. Tema elutöö on olnud esiaja kunsti, täpsemalt koopakunsti ja kaljujooniste uurimine. Tema kogus on enam kui 30 000 fotot esiaja kunstist, mis on pildistatud kuuekümne aasta jooksul viiel kontinendil. Aga need fotod pole kaugeltki kõik, mida kirgliku kollektsionääri kogus leidub ja mida ta ka teistega oma kodu­galeriis Imagi jagab. Kondase keskuses on Firnhaberi 80. sünnipäeva puhuks väljas suurejooneline näitus „Leiud“. Kondase keskusel on temaga olnud tihe koostöö ja head sõprus­suhted juba 2007. aastast peale.

Räägime alustuseks seitsmest väljapanekust koosnevast näitusest „Leiud“.

Kuuekümne eluaasta jooksul komplekteeritud kogu on keeruline ühise nimetaja alla panna. Näitus „Leiud“ peegeldab minu maailmavaadet, huvisid ja esteetilisi eelistusi, vihjab akadeemilisele karjäärile. Vaataja võiks sealt midagi õpetlikku leida, kuid see ei pretendeeri ühegi teema avamisel ülevaatlikkusele. Võtame näiteks tekstiili osa: sellist kooslust, kus on kõrvuti eksponeeritud VI sajandi kopti tekstiilimedaljon, XIX sajandi Tiibeti thanka, Boliivia laamavillast meeste õlasall ja lapitekk, mille vanaema mulle tegi, võib erakoguja endale lubada, suur muuseum ilmselt mitte.

„Leidude“ näitusel saab vaadata Honoré Daumier’ puugravüüre 1860. aastate Pariisi kultuurielu teemadel, vanausuliste ikoone, antiikseid ja etnograafilisi esemeid, XX sajandi popikoonide fotosid ning originaalgraafikat surmatantsu ja ars moriendi teemadel. Näituse ettevalmistamise keerulisim osa oli valiku tegemine, seega on näitusel väljas kaudses mõttes „leiud“.

Sinu kirju kollektsioon koosneb niivõrd erinevatest esemetest ja kunstiteostest nagu Aafrika rituaalsed maskid, Vana-Egiptuse ushabti kujuke, Larry Marcelli reljeefmaal või Woodstocki 1969. aasta plakat. See katab geograafiliselt suurt osa maakerast ning ulatub ajaliselt tänapäevast mõne aastatuhande taha. Kuidas alustasid kogumist? Milline on olnud sinu kogumise põhimõte?

Kui olin 20aastane ja käisin ülikooli kolmandal kursusel, sattusin ühele hoovimüügile. See toimus XIX sajandi kunstist huvitatud arsti häärberi ees, kus pikale lauale oli laotatud hulgaliselt vanu raamatuid ja graafikat. Viiskümmend senti ühe virna eest polnud 1950. aastatel märkimisväärne hind isegi mitte puudust kannatavale tudengile. Ostsin viie dollari eest kümme virna ja murdsin pead, kuidas need oma ühiselamutuppa toimetada. Väljamüügilt soetatud varanduse hulgas oli kolmsada Gustave Doré puugravüüri, tema eluajal trükitud originaalteost.

Nagu enamik teisi lapsi, olin lapsena kogunud koomiksiraamatuid ja mänguautosid. Nende hulgas oli piisavalt asju, mida kalliks pidasin. Hoovimüügi saak oli aga tõeline varandus. See pani aluse mõtteviisile, millest ma kunagi ei ole loobunud. Ka kõik sellelt väljamüügilt ostetu on endiselt minuga.

Hiljem, kui reisisin mööda maailma ja töötasin maal mitmete rahvaste juures, sain nii-öelda leitud huvitavad esemed koju kaasa tuua. Mu töö on olnud uurida ja aru saada, millist rolli on mingid esemed kaugetes kultuurides mänginud. Mind on huvitanud eelkõige materiaalne kultuur. Tegelesin sellega aastaid ning välitöödelt sai alguse nii mõnigi kollektsioon.

Olen kollektsioneerinud kunsti ja esemeid otse autoritelt, kunstnikud ja kollektsionäärid on mulle oma teoseid kinkinud. Olen endale ka olulisi asju ostnud, osa esemeid olen suisa otsinud-jahtinud, et täita sarja lünki, või saada mõne konkreetse sarja omanikuks. Mõned esemed olen ka lihtsalt „leidnud“.

Näiteks „leidsin“ Paapua Uus-Guineast kolmemeetrise nikerdatud krokodillikanuu, mis on tehtud ühest puutüvest just nagu eesti haabjas. On haruldane, et pehme puit, mis aastate jooksul pehkima kipub, oli ajahambale nii hästi vastu pidanud. Paadi külgedel olid nikerdatud lood, mida sealsed inimesed mulle jutustasid. Paadi pakkimine ja USAsse saatmine oli ilmselgelt kulukam kui paadi enda maksumus. Ometi oli see mulle tähtis. See paat on rännanud üle Vaikse ja Atlandi ookeani ning nüüd tulnud ka üle Läänemere. Paat ripub nelja ketiga kinnitatult mu Viljandi elutoas. Minult on küsitud, kas see on ka Viljandi järvel käinud. Pean kahjuks vastama, et veel mitte.

Võid „leida“ Kathmandu turult thanka, mis on mingil viisil jõudnud sinna üle Himaalaja mäestiku Tiibetist. See thanka elab koos minuga ja mina temaga. Vaatan seda ja siis hakkan uurima thanka’t kui nähtust ja selle kaudu jõuan budismi teiste traditsiooniliste kultuurivormideni. Olen leidnud budismi kõikjal üle kogu Põhja-India, Nepalis, siis Tiibetis, kus see on ühinenud Bon Po šamanismiga. Uues vormis budism on rännanud põhja poole Hiina, kus seda nii hästi vastu ei võetud. Mingil moel on see jäänud pidama Mongooliasse, osa on sealt hiilinud veel edasi põhja poole Siberisse. Aastate jooksul olen leidnud võimaluse kõiki neid kohti külastada ning ühtäkki olen enda jaoks avastanud terve uue maailma. Kõik need rännakud ja otsingud on tõukunud ühest „objektist“, millega kohtusin kunagi Hanuman Dhoka kompleksi lähedal Kathmandus.

Mul on ka mõned ebatavalist tüüpi kogud – sellised, mis ei keskendu otseselt kunstile, vaid koosnevad sotsiaalantropoloogilistest-etnoloogilistest dokumentidest. Üks selline on kaheosaline piltide ja esemete kollektsioon, kus kirjeldatakse sündmusi, mille tõttu oleksid piisonid Ameerikas XVIII ja XIX sajandil peaaegu välja surnud. USA valitsus vallutas läänt, mis tähendas maa vabastamist neil aladel aastatuhandeid elanud põlisameeriklastest ehk indiaanlastest. Otsustati, et kuna piison on nende rahvaste püha tootemloom, kes varustab neid kõige vajalikuga, siis piisonitest vabanemisega saab lahendatud ka indiaanlaste probleem. Üsna lühikese aja jooksul tapeti 60 miljonit piisonit ja saavutati kiiresti täielik kontroll indiaanlaste üle. Olen kogunud neid sündmusi kajastavaid artefakte, millest enamik on fotod. Sattusin lugema siis Siberi põlisrahvastest ja nende tootemloomast põhjapõdrast. Nagu teada, on Vene keskvalitsus XX sajandil püüdnud nomaadse eluviisiga põhjapõdrakasvatajate üle täielikku kontrolli saavutada. Näib, nagu oleks laenatud üks lehekülg Ameerika edulooraamatust, kuid põhjapõtru mitte ei tapetud, vaid kollektiviseeriti ja endised omanikud palgati neid hooldama. Nii alustasin materjalide kogumist põhjapõtrade ja põhjapõdrakasvatajate kohta. Kas sellest ka midagi suuremat välja kasvab, ei oska veel öelda.

Rolan Paul Firnhaber: „Olen endale olulisi asju ostnud, osa esemeid olen suisa otsinud-jahtinud, et täita sarja lünki või saada mõne konkreetse sarja omanikuks. Mõned esemed olen ka lihtsalt „leidnud“.“

Rolan Paul Firnhaber: „Olen endale olulisi asju ostnud, osa esemeid olen suisa otsinud-jahtinud, et täita sarja lünki või saada mõne konkreetse sarja omanikuks. Mõned esemed olen ka lihtsalt „leidnud“.“

Mari Meister

Aastate jooksul on tekkinud ka tähelepanuväärne fotograafia ajalugu puudutav kollektsioon. Umbes kolmkümmend dagerrotüüpi, sama palju ambrotüüpe, sadu ferrotüüpe, kabinetfotosid jne, mis esindavad kõiki fototehnikaid ja -liike fotograafia lühikeses ajaloos. Suurt osa mu kogu fotodest võib nimetada instant ancestors’iteks (võõraste inimeste pere- või portreefotod – toim), kuid mina näen selles kollektsioonis laiemat tähendust. Lühike fotograafia ajalugu on väljaspool paljude muuseumide huviorbiiti ning tundmatud, vanaaegsetes rõivastes poseerivad inimesed või sajanditagune olme on lihtsalt lummav.

Praegu jahin (jahtimine on veel üks mõõde kollektsioneerimise juures) üht kindlat lehekülge Simon Vostre’i 1507. aasta surmatantsuteemaliste gravüüridega „Tundide raamatust“. Olen seda otsinud juba üle aasta, seni tulemuseta.

Umbes kakskümmend viis aastat tagasi palgati mind korrastama ja kureerima üht Vahemere maade vanema kunsti erakogu. Mingil põhjusel olid esemed sattunud dokumentidest eraldi ning nende korrastamiseks kulus mul peaaegu aasta. Kokkuleppe kohaselt maksti mulle osa töötasust rahas ja teine pool antiikesemetes. Viimastest moodustus minu antiigikogu tuumik.

Viljandis paar aastat tagasi avatud kodugalerii Imagi on Eestis veel üsna väheesinev kunstigalerii vorm. Kuidas su galerii toimib? Mida külastajad näha saavad?

Kui ma kuus aastat tagasi Viljandisse 150 aastat vana maja ostsin, rõõmustasin, et selle teine korrus, hiline juurdeehitis oli lõpetamata. Seal sain kujundada just sellise kompleksi – galerii, raamatukogu ja tööruumid –, millest olin unistanud. Galerii Imagi on mõeldud minu süstematiseeritud ja hoiustatud teoste ajutiseks eksponeerimiseks ning külastajatele on avatud nädalalõppudel. Praegu saab seal vaadata fotograafiat kui kunstiliiki tutvustavat näitust, kus vanimaks fotoks on 1857. aasta ülesvõte Palestiinast, selle autorit inglast Francis Frithi peetakse reisifotograafia isaks. Väljas on muu hulgas mõned ameeriklase Edward Westoni originaalid, „Paprika nr 30“ on üks maailma mõjukamaid kunstfotosid. Imagi töötab vaba graafiku alusel, koostan aastaks näituste plaani selliselt, et mul oleks piisavalt aega ettevalmistamiseks.

Kondase keskuse näituse „Leiud“ teise korruse väljapaneku oled nimetanud „Minu lemmikuteks“. Sinu rohkearvulisest erakogust on seal graafikat, maale, fotosid, etnograafilisi ja disainesemeid, objet trouvé’sid ning sõna otseses mõttes kast leitud asjadega. Selle reegliteta väljapaneku keskel leiame aga fotod Martin Luther Kingist, Mahatma Gandhist ja Dietrich Bonhoefferist. Miks selline valik ja millest see kõneleb?

Luther King, Mahatma Gandhi ja Dietrich Bonhoeffer, ja mitte ainult nemad, on olnud mu vaimseteks teejuhtideks ja mõjutajateks. Martin Luther King oli sõber ja kolleeg 1960. aastatel. Ta kirjutas minu rassilist diskrimineerimist käsitleva raamatu eessõna ning andis kirjutise Chicagos isiklikult üle. See juhtus vaid neli päeva enne seda, kui ta Memphises atentaadi ohvriks langes. Gandhi on minu eetiliste vaadete kujundaja, tema tõekspidamised said mulle veelgi selgemaks Indias töötades ja Mahatma Gandhit tundnud inimestega suheldes. Saksa teoloog Dietrich Bonhoeffer oli patsifistina tohutu dilemma ees, kuidas toime tulla Hitleri fenomeniga. Temast kujunes vastupanuliikuja, kes osales ka Hitleri-vastases vandenõus. Ta paljastati, vahistati ning natsid poosid ta üles kaks nädalat enne sõja lõppu. 1950. aastatel lugesin Bonhoefferi kirjutisi. Külastades Saksamaal paika, kus minu isapoolne Firnhaberite suguvõsa pärineb, avastasin, et ka Bonhoefferite suguvõsa on seal pärit ning kaugete esivanemate kaudu oleme isegi sugulased. Minagi olen veendunud patsifist.

Akadeemilises plaanis on mind mõjutanud Rumeenia usundiloolane Mircea Eliade, kes juhatas 1960. aastast Chicago ülikooli võrdleva religiooni õppetooli. Ühe XX sajandi II poole mõjukama usundiajaloolase ja kultuurifilosoofina on ta andnud välja märkimisväärse hulga raamatuid, millest üks olulisemaid on „Šamanism: ekstaasi arhailised tehnikad“. Ta juhendas mu doktoritööd, suunates mind sügavamalt šamanismi uurimise radadele. See omandas võtmetähenduse mu hilisemas töös koopakunsti valdkonnas, kui uurisin muutunud teadvusseisundiga šamaanide rolli esiaegses kunstiloomes. Kaudselt suunas Eliade õpetus mind Eestissegi, kui mind kutsuti 2001. aastal osalema Rahvusvahelise Šamanismi Uurimise Seltsi (International Society for Shamanistic Research, ISSR) konverentsil Viljandis, kus pidasin ettekande teadvuse muutunud seisunditest iidses ja tänapäeva šamanismis. Olin selleks ajaks palju rännanud, alateadlikult maailmas oma kohta otsinud ning üllatusena leidsin oma elupaiga Eestist.

Võib vist väita, et sinu elutöö mahub ühte musta sahtlitega kappi, sisaldades enam kui 30 000 35 mm slaidi, sinu kogu kaalukaimat osa. Töötasid aastaid esiajaloolise kunsti valdkonnas, uurides koopamaalinguid ja kaljujooniseid. Kuidas kaljukunsti juurde jõudsid?

Olen saanud akadeemilise hariduse võrdleva religiooni ja mütoloogia alal. Selles valdkonnas on mind alati huvitanud ideoloogiaid väljendavad materiaalsed artefaktid.

Kui 1960. aastatel ülikooliõpingud lõpetasin, ei tuntud eriti huvi selle vastu, mida mul pakkuda oli. Teatud ametites istusid aastakümneid ühed ja samad inimesed.

Asusin tööle kirjutajana rahvusvahelise noorteliikumise juurde, mille peakorter oli Chicagos. Töötasin erialaväljaannete, ajakirjade, raamatu­sarja toimetajana ja kirjutasin ise raamatuid. Tolleaegse rahvusvahelise noorsootöö fookus oli suunatud noorte kaasamisele sotsiaalteemadesse, eriti rassikriisi ja kolmandate riikide arengu küsimustesse. Kuid selliste organisatsioonide sponsorid kippusid olema konservatiivsemad kui enamik meist ja nii hakkas asjaolu, et mitmele mu raamatule oli kirjutanud sissejuhatuse Martin Luther King või Bobby Kennedy, mu karjääri pidurdama. Liberaalne mõtteviis oli Ameerikas siis ja on ka praegu karjääri pidur.

Tõmbusin tagasi ja asusin elama Colorado mägedesse, kus sõna otseses mõttes õppisin iga päev tund aega kõrgelennulisi mõtteid mõtlemata paigal istuma. Colorados pühendusin pereelule. Lõpuks viis sisemine rahutus mind reisimiseni ja reisimine taas mõtisklusteni põlisrahvastest ja nende kunstist. Mul olid küll teadmised, kuid ma polnud põlisrahvaste kultuuride väljendusvorme kunagi ise uurinud. Paar aastat telgis elamist ja kaljustes kõrbetes matkamist viisid mu alani, millega oleksin pidanud algusest peale tegelema. Nii et viimased nelikümmend aastat olen tegelenud kultuurilooga.

Koopa- ja kaljukunstile pühendatakse ülikoolis tavaliselt üks loeng ja kunstiajaloo raamatutes mõned leheküljed. Siis liigutakse edasi tähtsamate teemade juurde, mille kohta osatakse rohkem öelda, mis pole nii enigmaatilised. Aga ainuüksi Austraalias on 10 000 koobast, kus leidub koopamaale, Indias veel rohkem. Kust alustada? Olen kaljukunsti dokumenteerides ja uurides töötanud viies maailmajaos koos oma ala parimate spetsialistidega. Olen dokumenteerinud (umbes 30 000 slaidi), aga läinud ka dokumenteerimisest kaugemale, töötanud välja süsteeme, mis võimaldavad niisuguseid surrogaatandmeid välja panna muuseumidesse või teistesse avalikesse kohtadesse. Minu kaljukunstifotode näitused on toimunud viies maailmajaos, ma ei mäleta, mitmes riigis. Ma ei räägi ainult kenadest maalidest, kuigi paljudel juhtudel pole koopamaalile midagi võrdset vastu panna. Kaljukunstis võib näha semiootiliste süsteemide algeid, metafooriliste väljendusvormide lähtepunkte, kultuurilise identiteedi algust, seda, kuidas tekkis luule. Selles saab kogeda kunsti algeid. See on tõeliselt sügav! Meie endlid ja 140 tähemärgi pikkused säutsud on täielik rämps sellega võrreldes, mida meie esivanemad lõid ja meile imetlemiseks jätsid.

Kaljukunst on paljude rahvaste kultuuri intellektuaalne proovikivi. Minu arvates võime 10 000 aasta vanusel kaljul säilinud kriipselduste, sälkude ja ookrivõõba kaudu avastada, kuidas meie liik on niivõrd väheste vahenditega nii kaua ja hästi toime tulnud. Esiaegne kunst on väärtuslik aken meie endi mõttemaailma.

Suurem osa sinu seletustest ja vastustest on tegelikult lood. Need rulluvad ilmekalt lahti ka sinu kodu­galerii näitustel ja praegusel Kondase keskuse väljapanekul. Miks sind lood paeluvad?

Kui vähegi võimalik, eelistan kõnelemist kirjutamisele või lugude kuulamist lugemisele. Materiaalne objekt on materiaalne objekt vaid seni, kuni sellele antakse mingi tähendus. Tähenduse võib esemele anda looja kavatsus, selle kasutusotstarve kultuuris, eseme või teose valmimisjärgne ajalugu, leidmisega seotud asjaolud või mingid muud tegurid. Lugu asetab objekti konteksti. Lugu võib saada sisu kas uurimistöö tulemusena, objekti päritolu või kollektsiooni kaudu, kuhu see kuulub. Minu arvates seisneb objekti tõeline väärtus sellega kaasas käivates lugudes. Kondase keskuse näitusel on välja pakutud laupäevased muuseumitunnid, kus saab kuulata töödega kaasas käivaid jutte. Lugusid kuulevad kindlasti kõik, kes külastavad mu galeriid Viljandi järve ääres.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht