Lünkadest. Tunnustavalt

Maria-Kristiina Soomre

Tänavuse Veneetsia biennaali muljetest kerkib esile – lisaks palju kiidetud ja pärjatud Taani (ja Põhjamaade) ning vähem kiidetud, aga siiski laiemat tähelepanu köitnud Saksamaa paviljonidele – kaks huvitavamat, ka tagantjärele värskelt mõjuvat rahvuspaviljoni Arsenalest: Araabia Ühendemiraatide ja Türgi väljapanek. Kaks väga täpset, intelligentset ja intrigeerivat „lünka” põhinäituse ja üldiselt valitsenud ülekuhjatud ideede ja ülelihtsustatud  kontseptsioonide kirjus jadas.

Araabia Ühendemiraatide jaoks on seekordne rahvuspaviljon esimene ning ilmselgelt mängiti sümboolselt – vähemalt avapäevade ajal – väga muljetavaldavalt biennaali maailmanäitusliku iseloomuga, tekitades muigvel suunurgaga lühise tõsiusklike kunstipalverändurite protsessioonis: esmapilgul odavalt turundusmaigulise messipaviljoni Arsenale esinduslikku sõlmpunkti, mis justkui „müüs”  Emiraatide loovtööstuslikku infrastruktuuri, ei midagi enamat. Kas tõesti šeikide rahamasina võit kultuuri üle? Kuivõrd Iraani päritolu kuraatori Tirdad Zolghadri (jätkem see nimi meelde!) projekt „It’s not you, it’s me” („See ei ole sina, see olen mina”) heitis kinda nii biennaali enda olemusele kui kunstivaatamise klišeedele, aitasid siingi asja tuumale pisut lähemale võluvate araabia noormeeste ja daamide jagatud audiogiidid, mis kuraatori ja komissari  kommentaaride abil selgitasid eksponeeritu tausta ning paljastasid süvenemisel projekti eneseiroonilise olemuse.

Ainus kunstnik, keda selles messilaadses keskkonnas ametlikult esitleti, on noor naisfotograaf ja filmitegija Lamya Hussain Gargash, kelle kaadrid Dubai ühetärnihotellidest pakkusid sissejuhatuseks tavaklišeedest pisut erinevama pildi selle luksusmaailmajao keskkondadest. Ühendemiraatide kaasaegse kunsti arvutiarhiiv pakub lisaks  veel viie autori loomingu sissevaate, seega ka kunstituru põhifunktsioonide peale on siiski mõeldud. Paviljoni kuulub ka veel „infokiosk” Hannah Hurtzigi videotega koondpealkirjaga „Nation builders” („Rahvuse ülesehitajad”), mis koondab viit videovestlust riigi loovvaldkondade visionääride ja tippametnikega, mis valminud spetsiaalselt paviljoni jaoks 2009. aasta märtsis avalikel sessioonidel Dubais ja Abu Dhabis. Nendele kohati koomiliselt utopistlikele, kohati konservatiiv-representatiivsetele nägemustele sekundeerib kuraatori kirss tordil: kõrvalruumis väljas oleva „õnnesaare” ehk Abu Dhabi kultuurikvartali Saadiyat saare planeeringu makett, millel troonivad kõik konservatiivkommertsliku kultuuritööstuse põhitegijad Gehryst Hadidini ja Guggenheimist Louvre’ini. Kogu kohati rahalõhnalise paviljonimängu võtab aga kokku rühmituse Jackson  Pollock Bar küüniline performance (või avamispäevade järel selle dokumentatsioon), kus näitlejad, kes kehastuvad kuraatoriks ja komissariks, etendavad playback’i taustal Miami kunstimessil toimunud Ühendemiraatide biennaalipaviljoni pressikonverentsi.

Kokkuvõttes on tegemist sümpaatse ja muidugi suhteliselt ambivalentse projektiga, mis räägib meiega nii kaasaegse kunstimaailma igapäevasest natsionalismist, loovtööstuspõhise mõtlemise  loovust piiravast olemusest, turundusstrateegiate kõikvõimsusest ja biennaaliformaadi kohatisest naeruväärsusest. „It’s not you, it’s me” manifesteerib küll araabia maade jõulist sisenemist kaasaegse kunsti professionaalsele väljale, seda aga üles tõstetud tualettpeegel meie kõigi poole suunatult näpus: sama hästi võime näituse pealkirja ka parafraseerida, sest see paviljon räägib väga otse pea kõigi nii tänavuste kui eelnenud rahvuspaviljonide ihadest olla  esinduslik, innovaatiline ja jääda meelde, on omamoodi kriitiline metapaviljon, lünk muidu nii sujuvas ja selgeks õpitud süsteemis. Türgi tänavune biennaalipaviljon oli teine projekt, mille tagamaad on minu hinnangul palju huvitavamad, kui esmapilgul välja paista võib. Puidust putka Arsenale eri näitusepaikade ühendustee ääres sisaldab kahe kunstniku ekspositsiooni: Ahmet Öğüti „Exploded City” („Õhitud linn”) ja Banu Cennetoğlu „Catalog”  („Kataloog”) ning kannab koos kolmeosalise raamatuprojektiga koondpealkirja „Lapses” („Vääratused”). Aukartust äratava põhjalikkusega on tegeldud lünkade probleemiga, muu hulgas uuritud kollektiivse ja individuaalse mälu toimimist. Konkreetsetes teostes on keskendutud kontekstuaalsetele nähtustele ja juhtumitele, mille puhul võib rohkem või vähem rääkida teadlikest või alateadlikest mälulünkadest.

Öğüti linn on detailne makett, kuhu koondatud viimastel aastatel terroriaktide läbi kannatanud või lõplikult hävinud hooneid ja objekte, neis on loodud täiuslik maastik, kus tavakülastajale vaid mõned tuttavad maamärgid ning kõnekamaks osutuvad paljudel juhtudel hoopis objektid, mida me sellest mängulinnast ei leia, hooned, mis justkui on unustatud – lüngad, mis hakkavad paljude vaatajate peas jutustama oma lugu. Mäletamise ja unustamise ning visuaalide  rolliga selles protsessis mängib ka Cennetoğlu kataloog: massiivne tellis, kuhu on kategoriseeritud tuhanded pealtnäha juhuslikud kaadrid, kohad, keskkonnad, esemed, kujutised. Vaatajail on võimalik teha oma valik: tellimiskaardile märkida enim huvitanud kaadrid ning need hiljem Internetist endale alla laadida. Esitades endale usutavasti küsimuse „miks just need pildid?”, „miks tahame me mäletada või unustada teatud sündmusi, keskkondi, õhustikke?”,  „kas saame oma mälestusi usaldada”, küsib ka kuraator Başak Şenova ühe selle projekti ehk lihtsaima küsimuse. Võib-olla ongi vabaduse ausaim definitsioon valik, millises lüngas elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming