Loomisprotsessi müstika

Installatsioon võiks olla terviklikum – see aga tühistab vabaduse, mille Samma on oma tiimile kinkinud.

PIRE SOVA

Jaanus Samma „Esimehe“ projekt mõjub eklektikast hoolimata jõuliselt, rahulikult ja viimistletult.

Jaanus Samma „Esimehe“ projekt mõjub eklektikast hoolimata jõuliselt, rahulikult ja viimistletult.

Reimo Võsa-Tangsoo

Jaanus Samma näitus käsitleb geide subkultuuri Nõukogude Eestis Juhan Ojaste (nimi muudetud), hüüdnimega Esimees, eluloo näitel. Tema dramaatiliste pööretega elukäiku mõjutas suuresti tema homoseksuaalne orientatsioon, sest see oli ebaseaduslik. Ta kaotas töö, pere ja maine, geide seas sai temast kurikuulus „kruiisija“.

Saatetekstis on toodud ka põrandaplaan, mille põhjal saab järgida väljapaneku kulgemise trajektoori. Kõigepealt juhitakse vaataja kõige valgemasse akendega ruumi. Seal on väljas Esimehe eluloo tõusude ja langustega punane plastmassist diagramm, laual on arhiivitoimikud, mis sisaldavad kohtutunnistusi Esimehe ja teiste meeste seksuaalaktide detailsete kirjeldustega ning süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Järgmises, samuti heleda valgusega toas on seinal arhiivifotod: kaetud, tsenseeritud silmadega Esimehe portree ja teisi pilte tema elust, töökohast, kodurajoonist, „kruiisimise“ paikadest, vahistamisest, sõrmejälgedega dokumentidest, surmakuulutusest jms.

Edasi viib trajektoor ekspositsiooni tumedasse ossa, kus dokumentaalset osa tõlgendatakse ja arendatakse edasi kunstiliselt. Tume ala koosneb kolmest ruumist. Esimeses on kaks videoprojektsiooni, vitriin rekvisiitidega ja kaks fotot. Teises ruumis on samuti video, kolmandas aga loož, kus näituse hämar osa kulmineerub tühja pimedusega, kust kostab aaria.

Meeskond. Kuraator Eugenio Viola valik ilmneb eelkõige teoste, terviku osiste paigutuses. Ta on ka näituse seinateksti, vastuvõtmise lähtepunkti autor. Viola nimi on toodud ära sama suure kirjaga nagu kunstnik Jaanus Samma oma. Osaliselt võib selle põhjus olla kuraatori rahvusvaheliselt suurem tuntus, mis arvatavasti toob rohkem külastajaid, iseäranis Itaalias.

Graafilise disaineri Brit Pavelsoni tööülesanne on olnud teks­tide ja kataloogide kõrval dia­gram­mi väljatöötamine ja toimi­kute kujundamine. Näituse reklaami­mater­jalides on ta Esimehe portree puhul mänginud tsensuurile osutavate musta­de kastidega. Kõige sellega on ta loonud kunstilise lisaväärtuse.

Videod on tehtud koostöös režissöör Marko Raadiga. Need moodustavad näitusest vähemalt kolmandiku ning domineerivad juba meediumi tõttu. Esmase tähelepanu haarab kõige lühema video avaliku WC stseen, kus vanem mees laseb nooremal endale suhu urineerida. Stseeni radikaalsust tõmbavad maha tinglikud kunstilised detailid: kusi ei ole kollane ja pissuaarid taustal ei ole päris, vaid maalitud. Tuuakse sisse ebamugav huumor, mille taotluslikkuses ma küll kahtlen, ent lavastuslikkusega on stseeni mahendatud, mis laseb teose tähendusel hõlpsamini vaatajani jõuda. Teises videos kujutatakse otseselt ja ka metafooride kaudu seksi ostmist. Strateegiliselt valitud tegevustik on esile toodud tikuga tule tõmbamise abil. Eraldi toas on väljas kolm üksteise järel luupivat videot. Ühes neist on arstliku läbivaatuse stseen, mis Samma sõnul on neist olulisima tähendusega. Kaadris on musta tindiga kokku määritud peenis. Selle omanik mõõdab oma peenist ja teeb dokumendile sõrmejälgede asemel peenisejälgi, kasutades selleks hirmuäratavaid arstiriistu. Selles teoses avaldub füüsiliselt intiimne, psühholoogiliselt traumeeriv situatsioon isikliku vabaduse kontrollimise võikuse võrdkujuna.

Kummastavates videotes toimub kõik pingestatult aeglaselt, justkui mehaaniliselt ja teatri kombel publiku kohaloluga arvestades. Stseenide kiretu läbimäng osutab vaataja varjatud või ka avalikule homofoobiale ning annab ühtlasi arenguvaru sellest vabanemiseks.

Koostöös valminud videotes on kunstniku osa olnud toimikutega seotud stseenid. Ta on mõelnud välja kujundid – sõrmedega vahekorra kujutamine, tuletiku valgus, peenisejäljed – ja loonud tähenduslikud metafoorid, nt käimla­stseen homoseksuaalsuse ühiskonna kõige rõvedamasse nurka surutuse märgina.

Videotes on reaalse ja fiktiivse piir ähmastatud. Ka Viola kataloogitekst algab arutlusega ajaloost ning osutab selle fiktiivsuse vältimise võimatusele.

Samma on esitanud endale ja oma meeskonnakaaslastele tellimuse ja jätnud selle teostamiseks suure vabaduse. Pavelson ja Raat ei olnud teineteise tegemistega kursis, nad nägid teise tööd alles siis, kui see valmis oli. Tulemus on erinevate vormiliste lahenduste kompott. Vormiline mitmekesisus saab rahus õitseda ainult tugeva gravitatsioonijõuga sisu küljes. Kunstnik on oma idee vahendajatele andnud iseseisvuse ja vabaduse, eneseteostuse platvormi.

Jaanus Samma enda käekiri, vormiline teostus tuleb välja looži ja vitriinkapi juures ning ka kataloogi joonistustes. Pealkirjadeta joonistused on esitatud illustratsioonidena ja seega omandanud videote maalitud interjööri taustade tähenduse. Taust ei ole aga Samma maalitud. Tekib küsimus, kas kunstniku autorsus laieneb ka maalidele.

Loož haarab vaataja endasse kehaliselt ning annab kogu projektile teistsuguse perspektiivi. Selle poeesia, romantiline ilu ja kogemise vahetus loovad raskele ja süngele üldpildile lootustandva atmosfääri. Esimehe loole lisandub teatraalne võti, distants.

Hoolimata eklektikast, mitme osalise käekirjast mõjub väljapanek tervikuna jõuliselt, rahulikult, puhtalt ja viimistletult.

Muudatuse võimatus. Projekti installeerimise juures viibides kuulsin mitmesuguseid arvamusi ka selle kohta, mida teised oleksid tahtnud teistmoodi teha kas siis tööde valikus, kujunduses või sisus. Ka mina mõtlesin selle peale. Kuidas oleks olnud, kui kogu ekspositsioon oleks olnud Jaanus Samma käe järgi tundlikus, romantilises ja dramaatilises võtmes?

Kõrvaltvaatajana saab teha tühiseid, kosmeetilisi parandusi, millest sisuliselt midagi ei muutu või sekkuda nii jõuliselt, et tuleb rääkida hoopis teistsugusest näitusest, teisest kunstiteosest. Autori hapra eneseväljenduse ümbermodelleerimisega see moonutatakse, teisendatakse, purustatakse. Muudatus, mille mina oma peas läbi mängisin, tühistab vabaduse, mille Jaanus Samma on kinkinud neile, kellega ta on koostööd teinud.

Ma ei usu, et on liialdus väita, et kui kunstiteos, -projekt või -näitus on leidnud oma lõpetatuse ja väljapanemisviisi, siis ei saa seda enam osadeks võtta, osi ümber tõsta, eemaldada ega juurde panna. See kõik on juhtunud teatud põhjustel teatud ajas. Kõne alla saab tulla vaid ilukirurgia. Samma näiteks leidis, et videod on liiga sinised. Näitus on kui orgaaniline elusorganism, kus iga osake on teistega seotud, ühte muutes riskime sellega, et tervikpilt, seosed ei tule enam esile. Loomisprotsessis on müstikal oma koht, terviku autor on midagi enamat kui ainult kunstnik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht