Loomeuurimus – kas kunst või teadus?

Kunstnik toob kujutiste kaudu esile ühiskonnas üles kerkinud teemad, kusjuures olulised on nii kunstiline kvaliteet kui ka uus teadmine.

EPP LANKOTS

Sophie Calle’i 2011. aastal Tallinna Kunstihoones eksponeeritud installatsiooni „Hoia end. Ole tubli“ kaudu sai uurida kõige erinevamaid tundeid ja nende esinemisvorme eriti teravalt ja kontsentreeritult, mis pole sel kujul ilmselt võimalik ühegi teadusvaldkonna raames.

Sophie Calle’i 2011. aastal Tallinna Kunstihoones eksponeeritud installatsiooni „Hoia end. Ole tubli“ kaudu sai uurida kõige erinevamaid tundeid ja nende esinemisvorme eriti teravalt ja kontsentreeritult, mis pole sel kujul ilmselt võimalik ühegi teadusvaldkonna raames.

Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Teadusfilosoof Peeter Müürsepp on arutlenud septembri algul Sirbi teadusküljel tehnika ja teaduse vahekorra üle, markeerides mõned võimalused tehnikast tuleneva spetsiifilise teadmise tüübi mõtestamiseks. Vastukaaluks laialt levinud arusaamale tehnika ja teaduse samasusest on artikli keskmes nende erisused.1 Ent niisamuti võiks teadmisteoreetiliste arutluste hulka kuuluda küsimus loomepõhisest teadmisest, kuigi erinevalt tehnikast on (kunstilist) loometegevust harva teadusega seostatud. Pigem vastupidi: neid kahte vaba loometegevusega seotud valdkonda, mille eesmärk on midagi teada saada „inimese, looduse ja ühiskonna ning nende vastastikuse toime kohta“,2 on kindlalt lahus hoitud.

Siingi on põhjus väljakujunenud vaadetes, mille järgi on teadustegevus süsteemne, selle tulemused kontrollitavad, kunstiline loometegevus aga irratsionaalne ja seotud ennekõike väljendusega. Soovimata välistada tõeliselt vaba kunstilise väljenduse olulisust ja paikapidavust, julgen väita, et range eristus ei vasta juba ammu tegelikkusele: muutunud on nii kunst kui ka teadus ja kõrgharidus. Vähemalt pool sajandit uurimispõhist kunstipraktikat kaasaegses kunstis, kunsti osaluse suurenemine avalikkuse kujundamisel, disaini üha olulisem roll innovatsiooniahelas ja loomepõhiste doktoriõppekavade avamine3 ning arendamine ülikoolides üle maailma on märk, et teaduse ja kunsti range eraldusjoon on kadumas. See ei tähenda aga kunsti teadusesse ärakadumist, vaid pigem teadustegevuse mõtestamise avardumist. Nii näiteks on Euroopa, Põhja-Ameerika ja Austraalia teadusruumis oma kindla koha leidnud loomepõhise teaduse mõiste,4 millest lähtuvalt on ümber sõnastatud teadusvaldkonda puutuvaid seadusandlikke akte ja ka ajakohastatud teaduskorralduslikke meetmeid. Kuigi arutlustes loomepõhise teaduse ja uurimistöö sisu ja rolli üle on kindel koht skepsisel nii kunstnike kui ka teadlaste poolel, võiks sellisest väikesest pulbitsemisest olla kasu kunsti ja ka teaduse edenemisele või vähemalt neist mõtlemisel.

Esialgu veel põgusalt probleemistikku kiigates küsiti loomepõhise teaduse tunnuste ja võimaluste kohta teadmiste loomisesse sekkuda ka 13. IX Mustas Puudlis toimunud EKA teaduskohvikus „Kunstnik/disainer/arhitekt kui teadlane“. Populariseeriva formaadiga ürituse mõte oli hoiduda kuivast loometeadlaste salakeele mängust ja nii oli ka õhtu esimese osa aruteluringi osalejate taust võrdlemisi erinev. Õigupoolest saab pidada vaid ühte neljast osalisest, Melbourne’i kuninglikus tehnoloogiainstituudis (RMIT) loomepõhise doktorikraadi kaitsnud arhitekti Veronika Valku õigustatult loomepõhise uurimistöö valdkondlikuks esindajaks. Teised kõnelnud ehk ehtekunstnik ja -disainer Tanel Veenre ja kunstnik Liina Siib esindavad valdkonda pigem praktiku ja (uurimusliku) kunsti poolelt. Peamiselt keerles jutt loomepõhise uurimistöö kontekstuaalse ja sisulise aspekti ümber, puudutades valdkonna institutsionaalset määratlust ja loometegevuse spetsiifilise teadmise tekkeviise.

Loomeuurimus ja ülikool. Loomepõhise teaduse määratlemisel on mõistagi mitmeid koolkondi, ent üks selgemalt eristuvaid seisukohti on, et tegemist ongi ennekõike institutsionaalse praktikaga, s.t loomepõhine uurimistöö on midagi, mida tehakse ülikooli sees ning mis on tihedalt seotud kraadiõppega. Sellise veendumuse kohaselt on loomepõhine teadustöö kõrgema kunstihariduse andmise eeltingimus, niisamuti kui valdkondlik teadustegevus on teistel erialadel kõrghariduse andmise alus.

Päris tähtsusetuks ei saa pidada ka tööturul seatud tingimusi ehk doktorikraadi nõuet õppejõuna töötamisel. Peale väljapaistva loomeisiku staatuse on see tõusmas päevakorda ka üha enam Euroopa ja Põhja-Ameerika loomeülikoolides. Oma roll on siin ka neoliberaalse konkurentsimudeli rakendamisel kõrghariduses. Selle järgi sõltub ülikoolide riigipoolne rahastamine suurel määral asutuse teadus- ja arendus­tegevuse mahust, mis on tõuganud ka loomeülikoolid sellesse rattasse keerlema.

Niisugune põhjendus ei ole siiski universaalne: on riike, kus kunsti prestiiž on väga kõrge, ja riike, kus kunstivaldkonnad tunnetavad pidevat survet tõestada oma kasulikkust ühiskonnale (loe: majandusele). Nii nähaksegi teadustegevust n-ö puhta loometegevuse kõrval võimalusena olla rohkem mõistetud, s.t rahastatud. Selline põhjendus on aga loomepõhise uurimistöö seisukohalt kahtlemata kõige halvem. Kui valdkonnal pole endasse usku, ajalugu ja teoreetilist alust, ei saa see kuidagi areneda, rääkimata sellest, et see võiks olla intellektuaalselt paeluv.

Kahtlemata on kunsti ja teaduse suhted sügavamad praeguse aja kõrghariduses genereeritud vormist ning seotud kunsti sisearengu ja ka positsiooniga ühiskonnas. Piisab, kui mõelda renessansiajastul toimunud muutusele kunsti mõistmises (tehnilisest intellektuaalseks praktikaks), Leonardo da Vinci kehastatud teadlase-kunstniku tüpaažile või näiteks XX sajandi esimese poole vene avangardkunstis segunenud teadlase ja kunstniku rollile (kunstnik otsib lahendusi oma aja probleemidele). 1960. aastatel alanud kunsti intellektualiseerumisega (kontseptualism, institutsioonikriitika, sotsiaalne kunst) on nüüdseks kunstnike töös juurdunud sellised märksõnad nagu „dokumenteerimine“, „arhiveerimine“, „intervjueerimine“, „vaatlemine“ jms. Sellele on lisandunud teooriapõhisus ning süsteemne kollektiivse teadmise või avaliku mõõtme juurutamine kunstiprojektides publikuprogrammide, artist talk’ide ja muude formaatide kaudu. Kuigi kunsti verbaliseerimine ja tekstiline refleksioon on saanud nüüdiskunstiväljal iseenesestmõistetavaks ning on loomepõhises teaduses kohustuslik, on näiteks James Elkinsi arvates veel puudu valdkonnast välja kasvanud tugev ja peensusteni arendatud teoreetiline alus. Selline, mida saaksid kasutada ka teised teadusdistsipliinid ning mille tõttu hakkaks loomeuurimus teadusmaailmale laiemalt huvi pakkuma.5

Loomeuurimuse sisu ehk kuidas tekib teadmine. Kuidas sõnastatakse siis loomepõhise uurimuse sisulised ja valdkonnale eriomased võimalused ja tunnused, kui institutsionaalsed määrangud loomeinimesi eriti ei paelu ja teaduslik, s.t analüütiline, kontrollitav teadmine pälvib kergesti sisekriitikat, kuna piirab kunsti mitmekesist mõistmist ja selle funktsioone? Peamiselt rõhutataksegi loomeuurimuse sisulise panusena teadmiste tootmises just loomepraktikast tulenevast unikaalset teadmist, mis on teistsugune kui see teadmine, mida esindavad kunsti, disaini ja arhitektuuri uurimist senise tööjaotuse järgi hallanud kunstiteadlased, arhitektuuriteadlased ja disainiteadlased. Üks levinumaid kunstniku tegevusest tuleneva spetsiifilise teadmise tüübi kirjeldamisel on Michael Polanyi vaikiva teadmise mõiste (tacit knowledge).6 Ent tehnika, materjali jms valdamisest tulenevale sõnastamata teadmisele lisandub siia kunstilise tegevuse tähenduses ka loomeisiku personaalse mõtteilma mõõde, mis ei pruugi küll väljenduda otseselt (tehniliste) oskustena, ent sedagi on raske üheselt määratleda.

Teaduskohviku arutelus toodi kunstniku­teadmisena välja just võime visualiseerida mitte üksnes nähtamatuid, vaid vägagi nähtavaid ja tavalisi asju (nähtused, seosed, ühiskonna normid), mida muidu tähele ei pandaks. Kunstnik toob kujutiste kaudu esile materjali ehk ühiskonnas üles kerkinud teemad, mis ei ilmne sugugi nii mõjusana näiteks kuivas statistikas või asjalikus analüüsis, et see materjal oleks kasutatav ka teistele teadlastele. Seega on oluline nii uus kunstiline kvaliteet kui ka uus teadmine.

Mõned näited. Loomeuurimuse näitena võib mainida kas või Jaanus Samma arhiiviuuringute, suulise pärimuse jm allikate alusel valminud uurimistööd nõukogudeaegsete geinarratiivide kohta, täpsemalt Eestit 2015. aasta Veneetsia biennaalil esindanud lavastuslike stseenidena esitatud homoseksuaalse kolhoosiesimehe lugu käsitlevat projekti „NSFW“. Näiteks keha kliinilist representatsiooni meditsiiniõppes eelkõige kogemusliku, mitte anatoomilise kategooriana uuriv soome kunstnik Kaisu Koski kasutab uurimismaterjalina nii meditsiinitudengite anatoomilisi joonistusi kui ka õppetöös kasutatavaid mannekeene. Ta püüab neid kohandada oma kehaga, analüüsides kogemust kunstiliste vahenditega.

Kunstis on nähtud ka justkui kiirendit või (ühiskonna) eksperimentaallaborit, et luua uusi olukordi ja jõuda potentsiaalsete lahendusteni, kuna raha- ja ajamahukas teadustegevus toimib teinekord pigem piirava faktorina. Kunsti kaudu saab uurida ja mõista kõige erinevamaid tundeid ja nende esinemisvorme eriti teravalt ja kontsentreeritult, mis pole sel kujul ilmselt võimalik ühegi teadusvaldkonna raames. Hea näide on Tallinnaski 2011. aastal eksponeeritud prantsuse kunstniku Sophie Calle’i relvituks tegev lahkumineku analüüs mastaapse installatsiooni „Hoia end. Ole tubli“ kujul. Projekti käigus palus Calle saja kuuel naisel (kohtukriminalistika eksperdist ja etümoloogist kuni seebiooperistaarini) ja ühel emasel papagoil suhestuda oma ametist lähtuvalt kunstniku elukaaslase saadetud lahkuminekukirjaga. Privaatse kogemuse ja personaalse loomeprotsessi refleksiooni kaudu jagatud teadmiseks kujunemist on peetudki üheks loomeuurimuse peamiseks väärtuseks.

Liina Siib märkis ka teadusliku teadmise ning loometegevusest kooruva teadmise olulise sisulise erinevusena selle vormumisprotsessi. Kui teadustöös paiknevad eesmärgi, uurimisküsimuse või probleemi sõnastamine ja hüpoteesid lineaarselt, siis kunstis võib nende punktide asetus olla nihkes. Näiteks võidakse probleem sõnastada kusagil loomeprotsessi keskel või leiutada meetod töö käigus, liikumine võib olla ka ettearvamatu. Üsna samamoodi võib teadmine tekkida disainiprotsessis. Veronika Valk tuletas meelde tuntud arhitekti ja küberneetiku Ranulph Glanville’i disainiprotsessi iseloomustust: tegu on rõngja teekonnaga, mille käigus joonistatakse kõigepealt midagi üles, astutakse samm tagasi ja vaadatakse joonistatut, et probleemist aimu saada, ja nii mitu korda. Seega, probleemi ei saa sõnastada enne, kui ei ole hakatud disainivahenditega sellega tegelema.

Vajame teisitimõtlejaid. Teaduskohvikus jäi valdavalt loomeisikutest koosneva publiku hulgas kõlama arvamus, et kunst ja teadus lähenevad vastastikku ning kunstnik-loometeadlane ei peaks uue sisu formuleerimisel kartma ka teaduskaugeid reflekteerimise viise. Laias skaalas materjalide, teemade ning meetoditega töötama harjunud kunstnikel on seevastu kindlasti kasu teaduse eeskujul üha kitsamale ja täpsemale teemale keskendumisest. Teadusvaldkondade koostöö kunstnikega tuleks rajada aga märksa sisulisemale alusele, kui seda on kunstniku kaasamine uurimisrühma valdkondadevahelisuse või teaduse avaliku mõõtme kriteeriumi dekoratiivseks täitmiseks. Loomepõhise uurimuse aktsepteerimine ühe võimaliku teaduse tegemise viisina ei kanna endas üksnes kvantiteedinäitajate süsteemisisese kriitika võimalust, vaid ka arusaamist, et teaduse ja ühiskonna edenemise ja avardumise seisukohalt on kasulik, kui seltskonnas on ka teisitimõtlejaid, kelle maailmaga suhestumise viisi ei saa üheselt piiritleda.

1 Peeter Müürsepp, Miks vajavad teadus ja tehnika erinevat filosoofiat? – Sirp 9. IX 2016 =Müürsepp.

2 Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse § 2 lg 7 järgi on teadustegevus „isiku loomevabadusel põhinev tegevus, mille eesmärk on teaduslike uuringute abil uute teadmiste saamine inimese, looduse ja ühiskonna ning nende vastastikuse toime kohta“. See määratlus võiks suuresti sobida ka kunstilise loometegevuse kohta.

3 Meil on avatud loomepõhised doktoriõppekavad EKMis ja EMTAs.

4 Kasutan siin väljendeid „loomepõhine teadus“ või „loomepõhine uurimistöö“ (artistic research), kuigi õige oleks eristada sellest disainiuurimus. Terminoloogia ja valdkondlike uurimisprotsesside eristamine on oluline vaidluspunkt loomepõhises teadusmaailmas, ent antud juhul mõistan loomepõhise uurimuse all nii vabade kunstide, etenduskunstide kui ka disaini ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise vallas tehtut, kuigi artiklis olen esitanud näited peamiselt kunsti kohta.

5 James Elkins, Positive Ideas for PhD Programs. Rmt: Artists with PhDs: On The New Doctoral Degree in Studio Art. Toim James Elkins. New Academia Pub­lishing, Washington 2009, lk 303–324.

6 Müürsepp.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming