Lood toimivad ajas

Laura Kuusk

  Näitusesari “Story” osutas eelkõige sellele, et narratiiv muutub ajas ja muudab aega.

 

Anders Härmi kureeritud näitusesari “Story” Tallinna Linnagaleriis: 14. IX – 1. X “Story I: Katse ja eksitus. Monument massidele. Janna Holmstedt & Po Hagström”; 5. – 22. X “Story II: Minu märkmik. Tõnis Saadoja”; 26. X – 12. XI “Story III: Aja sund. Minna Hint ja Jane Remm” ja 7. – 31. XII “Story IV: Cinemagic Tour. Elsebeth Jørgensen”.

 

Projekti “Story” neli näitust käsitlesid/käsitlevad kaasaegse kunsti jutustamise viise. Näitusi läbiv punane niit on kuraator Anders Härmi sõnul dokumentaalsus, suhestuv esteetika ja lokaalsus. Sellest tulenevalt olid kõik näitused vähem või rohkem seotud Eestiga. Kolm osalevat kunstnikku on Eestist, kaks Rootsist ning üks Taanist. Projektides on käsitletud narratiiviteemat vägagi erinevalt, kuid neid diakroonse jadana vaadeldes moodustub siiski omamoodi tervik. Lugu rullub lahti ajas, aja kaudu saab sarja vaadata ka nüüd, kui viimane stoori on veel nädala jagu päevi lahti.

Eestist osalesid noored kunstnikud Jane Remm ja Minna Hint ning Tõnis Saadoja. Samas on taanlanna Elsebeth Jørgensen juba tuntud kunstnik ning ka varem Eestis esinenud (2004. aastal “Ars Baltica” fototriennaalil “Mis on tähtis?”). Tema praegusesse projekti on kaasatud Kosmose kino. Rootsi kunstnikud Janna Holmstedt ning Po Hagström käsitlesid avaliku ruumi temaatikat Eestis kõvasti poleemikat tekitanud Kalevipoja kuju põhjal.

Seeria algas rootsi kunstnikepaari Janna Holmstedti & Po Hagströmi  väljapanekuga “Trial & Error. Monument massidele”. See pigem sotsiaalne aktsioon kui näitus eeldas vaatajalt aktiivset osavõttu ning kaasas kõik rahvusmonumentide üle otsustamisse. Monumendi loomiseks allkirja andnud külastajad võis nädalaid hiljemgi tänaval ära tunda märgi järgi, mille nad galeriist said. Seega väljus näitus galeriiruumist, sellest sai  teatud ringkonna nädala(te) agenda osa. Tänavaruumi kõrval laienes projekt ka veebiruumi (http://www.trialerror.org/). Näitus tõstatas monumendi kui kultuurinähtuse tähenduse küsimusi ning ärgitas mõtlema selle üle, kas meil on monumente vaja ning kui, siis milliseid? Ning kas monumendid peaksid ikka olema igavesed? Kunstnike idee kohaselt tuleks Kalevipoja monument luua vaid siis, kui enamik vaatajaid seda soovib, see on demokraatlikul teel, ja hiljem võiks selle hävitada. Tegelikult ei rääkinud see näitus mitte monumendist, vaid avalikust ruumist ja demokraatlikust otsustusprotsessist. 

Tõnis Saadoja näitus “9. detsember 2005: minu märkmik” oli ühe juhusliku päeva omamoodi dokumentatsioon. Näituse koostamisel oli kunstnik kasutanud nii enda kui tema pöördumisele reageerinud inimeste materjale selle kuupäeva kohta. Nende asitõendite põhjal maalitud tööd ning loomulikult ka märkmik politseipraktikas tavalises kilekotis moodustasid äraspidise dokumentatsiooni. Maalitud märkmikulehtede vahele jäävad ajahetked ning neist moodustuv narratiiv tekitas küsimusi dokumentaalsuse ning esteetilisuse teljel. Kas ühte päeva on võimalik jäädvustada viimse detailini? Kas jäädvustus on dokumentalistika maalis või maaliline dokument?  Kunstnikule iseloomulik fotorealistlik maalimisviis ning äraspidine suhtumine oma meediumisse (Saadoja on tuntud photoshop’i efektide äärmiselt täpse äramaalijana) olid tuntavad ka nimetatud näitusel.

Kolmanda looga astusid vaatajate ette kaks äsja kunstiakadeemia lõpetanud magistranti Minna Hint ja Jane Remm oma lõputöödega. Ehk siis “Story III: Aja sund”. Mõlemad tööd koosnesid videost ja kirjalikust uurimusest ning käsitlesid ajateemat. Ent teema ja videomeedium olid ka ainukesed kahte tööd ühendavad lülid. Hindi dokumentaalne töö “Kolmest elust ja ajast” räägib tema kogemusest nõudepesijana Inglismaal. Töö sisuks on kolme tegelase suhe ajaga. Remmi installatsiooni “Eile on täna on ülehomme” alus on filmistsenaarium, kus kolm tegelast lõhuvad aegruumilist ühtsust. Filmimeediumi aja kujutamise (nihestamise?) võimalusi uuriv projekt seostub nii Lewis Carrolli “Alice imedemaal” jabura teelaudkonna kui Luis Buñueli sürreaalse ajakäsitlusega. Remmi videotööd toetab aja filosoofiat ning filmiteoreetilist ning -praktilist lähenemist käsitlev teoreetiline uurimus. Tööde kõrvutamine pakkus huvitavat võrdlust, sest mõlemad õppisid interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas. 

Neljanda näitusega osaleb sarjas taani kunstnik Elsebeth Jørgensen, kelle “Cinemagic Tour” viib meid vanade kinohoonete avastamisretkele. Jørgenseni projekt kui pildilise jutustamise arheoloogia on stoorisarja omamoodi kokkuvõte. Projekt algas Šotimaal, kus kunstnik pildistas kohaspetsiifilises kunstiprojektis osaledes vana kinohoonet Huntlys. Seal jõudis ta kino kui sotsiaalse, mitte pelgalt filminäitamise koha tähtsuseni sootsiumis. Videotest ja slaidiprojektsioonidest koosnev väljapanek ei ole pelgalt kinohoonete lammutamise ja uue kasutuseesmärgiga ruumideks trasformeerumise protsessi dokumentatsioon, vaid kino kui sotsiaalse suhtluse platvormi ning teatud inimkooslus siduva ruumi tähenduste uurimus.

“Story’de” väljapanekuid ei saa päriselt näituseks nimetada. Need neli projekti tõstatavad küsimuse, kas on mõtet eristada kunsti- ning sellest väljaspoole jäävaid diskursusi? Ehk siis, millega tegeleb kaasaegne kunst ning  kas saame rääkida eetilise ja esteetilise, fiktiivse ja dokumentaalse selgepiirilisest eristamisest? Ilu ja käsitööoskus on kunstis muutunud juba mõni aeg tagasi  ebaolulisteks kategooriateks, sest kunst sekkub aktiivselt sootsiumi ellu ning vastupidi, kunstis kasutatakse nii dokumentaalseid kui väljamõeldud vahendeid, olenevalt töö iseloomust.

Muutuvad ka galerii funktsioonid: ideaalis võiksid need toimida samasuguse sotsiaalse suhtluse platvormina nagu kino- või teatrihooned omal ajal. “Story’de” näitusesari on sellesse andnud kahtlemata oma panuse. Jutustuslikkus kunstis ei tähenda antud juhul vaid lugude vestmist, vaid  kunstnike teadlikku suhestumist meediumiga. Ning siit tekib teadlikkuse potentsiaal ka teises suunas: vaataja ning loo, vaataja ning teose vahel. Seepärast ei saa ka küsida, et mida näitusesari näitas. Need lood alles toimivad. Kui sari midagi näitas, siis seda, et kaasaegses kunstis võib täheldada mitmekesist narratsioonipraktikat. Eelkõige aga seda, et narratiiv muutub ajas ja muudab aega. Iseasi, kas kõikvõimalikke aja muutumise/muutmise viise on võimalik nelja näitusega haarata. Pealegi on lootust sarja jätkumiseks mõnel teisel kujul, nagu peaaegu et lubab näitusesarja kaastekstis kuraator Anders Härm.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht