Loll-Ivani kolm kirja tsaarile

Indrek Grigor

Art Allmäe näitus „Kiri kolmele kunstnikule” Tartu Kunstimajas kuni 8. IV. Eesti skulptuurivälja nooremate loojate seas on viimasel paaril aastal pälvinud tähelepanu ja tunnustust Jass Kaselaan ja Jevgeni Zolotko. On rõõm tõdeda, et nende ritta on astumas ka kolmas kolleeg Art Allmägi. Määratlus „kolleeg” ei viita siinjuures mitte ainult erialakaaslusele, vaid ka võrdlemisi paralleelselt kulgenud õpinguile Tartu kõrgema kunstikooli ja seejärel Eesti kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas. Üllatav, kuid meie ahta kunstivälja kontekstis ka seda rõõmustavam on asjaolu, et nii käekirjalt kui sisulistelt taotlustelt on kõik kolm loojat ühisele taustale vaatamata vägagi erinevad. Art Allmäe teoste keskne tegelane on ta ise. Siinjuures ei julge ma väita, et kunstnik tegeleb otseselt endaga. Ta on oma väljamõeldud lugude üheks peategelaseks võtnud kujundina enda. Tagantjärele näib see kehtivat isegi Allmäe TKKs kaitstud lõputöö kohta, mis seisnes autori keha väga heasse füüsilisse vormi viimises. Teose moodustas elusuurune kipsvorm n-ö algseisust ja slaidiprogramm lõputöö ettevalmistamiseks ette nähtud aja käigus tugeva füüsilise treeningu läbinud kunstnikust, kes poseerib linnapildis tütarlaste seltsis palja ülakehaga.

Rääkides ennekõike aasta algusse jäänud personaalnäitusest „Täna öösel nägin ma unes …” Hobusepea galeriis ja Tartu Kunstimajas eksponeeritud väljapanekust „Kiri kolmele kunstnikule”, hakkab Allmäe puhul tugeva annuse eneseiroonia ning lineaarse jutustuse kõrval silma teoste keskmes seisev muinasjutuline grotesk, mis väljendub nii vormi kui sisu tasandil. Mõlemad näitused meenutavad ülesehituselt piltmuinasjuttu, kus jutustuse mõistmine sõltub küll seletavast tekstist, kuid visuaalikeskne positsioon on terviku seisukohalt vaieldamatu. Kirevad värvid ja grotesksed kujundid, näiteks karumõmm balalaikaga unenäos, mis on otsetsitaat vene muinasjututraditsioonist, aga ka koer ja temaga loo käigus aset leidvad transformatsioonid (lilleliseks maalitud readymade, „kiiksuga till” ja zoofiilse iha objekt) „Kirjas kolmele kunstnikule” meenutavad muinasjutu müstilist ja antropomorfset maailma, kus ei ole sisulist inimeste, loomade ja asjade erinevust, ent valitseb füüsilise jõu põhine hierarhia, mille õiglane ümberjaotumine ongi tavaliselt loo sisu.

„Kiri kolmele kunstnikule” on 2009. aastast ning seega õpilastöö. Kuid tuleb autoriga nõustuda, et see vaid korra postimajas õpilastööde näitusel eksponeeritud komplekt väärib ka laiema publiku ette toomist. Õpilastööna käsitleb teos võib-olla mõnevõrra sümptomaatiliselt õpilase ja õpetaja hierarhilise suhet, mis on omandanud tagantjärele, pärast autori tinglikku läbilööki kunstiväljal, veel mõned sümboolsed lisatasandid.

Lugu on iseenesest lihtne: noor autor pöördub ootamatu loomingulise kriisi olukorras kolme vanema kolleegi Simson von Seakyli, Hannes Starkopfi ja Oleg Kuliku poole järgmise kirjaga: „Pöördun teie poole murega. Pean tegema Tartus isikunäituse. Kirjutasin mingisuguse ebamäärase projekti ja sain näituse aja. Tegelikult mul ühtki ideed ei ole. Ise olen nii palju mõelnud, et mul on koer, keda ma väga armastan. Tahaksin teha midagi seoses temaga. Aga näe, edasi minna ei oska”. Kunstnik võtab iseenesele rumala poisikese positsiooni, ent kuivõrd kirjad on fabritseeritud, saavad sisuliselt olulisemaks hoopis vastused. Nii näiteks on Hannes Starkopfile omistatud vastus: „Mina ei tea. Tee midagi lihtsat. Tartu on küla. Lihtsad inimesed tahavad lihtsaid asju. No ma ei tea, kas pead selle koera mõtte juurde jääma. Ah, osta poest koera kuju ja maali lilled peale. Endal sul ei ole mõtet seda modelleerida, te, noored, ju ei oska. Keerad asja veel nahka.”

Ja täpselt seda, mida meistrid käsivad, noor kunstnik ka teeb: teeb lillelise koera, kiiksuga tilli ja skulptuuri endast koerale taha keeramas. Komplekti võlu seisneb sealjuures muinasjutumaailmas nii loomulikuna tunduva groteski tasandil sündivas moraalis: Loll-Ivan sõidab oma ahjul ringi ja satub seiklustesse, sündmused algatanud isake tsaar on aga (eriti nõukogudeaegses jutustamise traditsioonis, mille kaudu mina koos Allmäega vene muinasjutte tunneme) küll rikas ja mõjuvõimas, kuid samavõrd koomiline ja saamatu tegelane, kelle ilusa tütre Ivan lõpuks kosib ja kelle kuningriigi ära põlgab. Ehk tinglikult võiks neid kirju vaadelda Allmäe initsiatsiooniriituse läbimise loona, austusavaldusena, ent ka lahtiütlemisena õpetajaist.

Nagu Jevgeni Zolotko ja Jass Kaselaane teosed hakkavad ka Art Allmäe omad silma töömahu ja hea teostusega, tema narratiivikasutus ja naiivselt realistlik vorm on unikaalsed Eesti skulptuuriväljal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming