Litri ülistuseks

Näitust ja ;paranoia kirjastuse raamatuid võib võrrelda loojangukuma või kosmilise tolmuga.

STACEY KOOSEL

Kiwa näitus „Kuuldes sõna „näitus“, haaran kunstsilma järele“ Haapsalu Linnagaleriis kuni 30. V.

Vaid peegeldus loob terviku. Kiwa installatsioon „i pool, ii pool“ (2015).

Stacey Koosel

Kiwa isikunäituse pealkiri „Kuuldes sõna „näitus“, haaran kunstsilma järele“ on inspireeritud popkultuuri klišeest „Annie get your gun“ ehk „Annie, haara püss!“: kui hirmul ollakse, on esimene mõte sirutada käsi relva järele. Selle taga on võimuvajadus, absurdse maailma mõistuspärasemaks muutmine ja endale õigustuse otsimine. Näitus asetab kunstniku ja ka vaataja kaitsepositsioonile, nad peavad olema valmis oma seisukohta kirglikult kaitsma. Kiwa tööd meenutavad esmapilgul postmeediakunsti: ta kasutab väljundina raamatut, mille sõnum on segane nagu katkise teleka sahin. Nii nagu telekasahinat võib võrrelda suure paugu järellainetusega, nii võib ka näitust ja ;paranoia kirjastuse raamatuid võrrelda loojangukuma või kosmilise tolmuga.

Töödesse „glitter test i-ix“, „pärast kõike“ („post-everything“) ja „1 ruutmeeter glitterit“ tuleb litriteema uuesti sisse: kunstnik on kasutanud litrit kui igaviku, pluralismi ja maksimalismi, igavesti laieneva universumi sümbolina. Litter on saanud popkultuuris teise tähenduse ja tähistab hedonistlikku soovimatust kasvada suureks ja käituda tõsiselt võetavana, litter tähistab kergemeelsust ja soovi olla unelevalt nunnu. Raamatud seevastu ei tähista järjekindlalt mitte midagi, nagu on osutatud ka nende pealkirjas „Raamatud ei millestki“. „Info“ viida kõrval laual on väljas täiesti valged raamatud pealkirjaga „Ei midagi“, „Ei midagi erilist“, „Hinnaline tühjus“, „Mitte millegi laad“, „Teooria-hüpotees-null“, „Mittemillegi kultus“, „Palju kära ei millestki“ ja „Tühjus“. Mänguliselt pealkirjastatud tühjade lehtedega raamatutega on kunstnik loobunud sisust.

Väljapanekuga vastandutakse kirjutatud sõna kaosele: väljendatakse seda, mis on ontoloogilises mõttes jäänud olemasoleva ja ei millegi vahele. See on saavutatud teksti müramustrite ja antitekstilise keele kuritarvitamisega. Seda võib nimetada metakunstiks, sest kunstnik on lammutanud kontseptualistliku kunsti algosadeks: suits ja peeglid on ära võetud, et tuua esile sisekeskkond, olemus, inimene kardina taga. „Suitsu ja peeglite“ analoogiat esitatakse teoses „Peeglite kasutamine võimumängudes“ ehk „i pool, ii pool“. See installatsioon koosneb pooleks lõigatud fotost, kus on monument mehefiguuriga, ülestõstetud käes laskevalmis püstol, ja peeglitest. Poolikud fotod on eksponeeritud ühe seina kahes otsas ning poolik kujutis jätkub peeglis.

Kiwa kontseptualistliku kirjastuse ;paranoia nimi tuleneb kahest sõnast: para (absoluutne, ümberlükkamatu) ja noid (šamaan või jälitaja). Traditsionaalses kultuuris austati šamaane nende võime tõttu muuta teadvuse seisundit: tõmmata tajul loor eest ja paljastada uus, ahvatlevam ja tähendusrikkam tegelikkus. Šamaan võib minna kõrgemale tavatajumisest, kuid sellel on tagajärjed: šamaan on piinatud hing, kes ei suuda kunagi leida rahu, ta on hull ja ohtlik. Šamaan, trikster, metsik mees (vaimude pealik traditsionaalses kunstis ja mütoloogias) on Teise arhetüüp, kes saavutas võimu ja positsiooni ühiskonnas ebakonventsionaalselt, üleloomulikul viisil.

Näituse kontseptsiooni juhatavad sisse dr Konchok Samteni (Sise-Mongoolia Leekiva Tuulehobu kloostrist) sõnad: „Pole midagi kõnekamat, kui on selle näituse pealkiri. Reaalsus on legaalne fiktsioon, kus igasugune narratiivsus on vaid Teise rõhutamiseks. Kvantloogilises sfääris sädeleb iga osake nagu litter, kosmiline tolm. Need on virtuaalsed osakesed, mis ei paikne olematuses, vaid ongi eimiski. Kõigi osakeste kohalolu on fakt, mis vajab vaikivat, nullkraadilist olemasolu, kus eriti midagi ei toimu ja sensatsioonid kaovad aeglaselt tühiku keerisesse.“

Praegusaja šamaanid kasutavad raamatutekste, kontekstist välja rebitud tsitaate ja nimesid, viiteid tuntud töödele, et tuua argipäeva transtsendentaalsus ja kõrgem teadvus. Nad teevad seda Power Pointi esitluste abil hämarates seminariruumides, ülikoolides ja teistes avalikes hoonetes kõikjal maailmas. Neid rituaale on kunstnik kasutanud 2012. aasta videos „x lehekülg y-st“, Stockholmi Südra teatris etendatud performance’i dokumentatsioonis. Loenguvormis performance’is esitlesid Kiwa ja tema kaks abilist muu hulgas ka videot, kus põleva mikrofoni kujutist saatis staatiline põlemisheli. Järgmine toetav noogutus tekstimürasse peidetud olemusele on trummi lööv väike hiiliv šamaan, kes ütleb, et „reis algab seal, kus tee lõpeb“.

Selleks, et tuua eeltoodu tagasi maa peale, kasutan näidet argielust, informatsiooni üleküllastatuse ajast: kõik maailma tarkused on käeulatuses, kuid sellegipoolest on tegeliku, asjakohase, rämpsu või ebaolulise piir tähtis arutlusteema. Piir ei ole käegakatsutav: kultuur on nähtamatu poliitiline tööriist, ühiskond nägudeta mass. See on võimuvorm, mille saab nähtavaks teha, kui esitada küsimusi selle olemuse kohta, kui seda ümber korraldada ja muundada. Kui aga loits on lõhutud, leiame ennast rambivalguses argiasjade keskel. Kui kunagi pidi inimene kandma loomanahku, et omandada võim loomade üle, siis nüüd on temast saanud telekasahin Kiwa raamatus.

Tõlkinud Ulla Juske