Linnavalitsuse õnnelik aps

Katariina gildi kakskümmend aastat

REET VARBLANE

Katariina gildi tänavuse, kahtkümmet tegevusaastat tähistava väljapaneku Katariina kirikus on pidulikuks tervikuks kujundanud Üla Koppel.

Katariina gildi tänavuse, kahtkümmet tegevusaastat tähistava väljapaneku Katariina kirikus on pidulikuks tervikuks kujundanud Üla Koppel.

Krista Laos

Tallinna vanalinna Katariina käik kaheksa avatud ateljeega – ehte-, klaasi-, kübara-, lapi-, naha-, savikoda, tekstiilistuudio ja Liivia stuudio – kokku Katariina gild on sulandunud orgaaniliselt vanalinna õhustikku. Vene ja Müürivahe tänavat ühendavasse käiku satuvad turistid, aga ka tallinlased. Kui kiiresti on vaja kaunist ja mitte just hirmkallist kingitust, siis meenuvad otsekohe Kai Koppeli ja Viivi-Ann Keerdo klaasikoda, Pille Kivihalli ja Jane Rannametsa nahakoda, Kadri Jäätma, Ülle Rajasalu, Jarõna Ilo savikoda. Tallinna vanalinn võiks kunstnikele, aga ka käsitöömeistritele olla magus paik, kuid neid toimivaid galeriisid-töökodasid-ateljeesid, mis siin kakskümmend aastat on hästi töös olnud, ei ole just palju. Viimaste aastate areng on loomepaigad viinud pigem vanalinnast välja, ikka sinna, kus oma kogukond toetab, nagu on Telliskivi loomelinnaku puhul. Katariina gild ei ole olnud ainult loomis- ja müümispaik, seal tegutsejad on aktiivsed kunstnikud ning neil on olnud näitusi Katariina kirikus ja mujalgi üle Eesti.

Kas ootus, kui te kakskümmend aastat tagasi avatud töökodade süsteemi lõite, on täitunud või on see teisenenud sootuks millekski muuks?

Ülle Rajasalu: Et kakskümmend aastat tagasi Katariina käigus alustasime, oli puhas juhus: vabadest pindadest saime teada tuttavate kaudu. See kujunes välja, kas just sõpruskonna, aga tutvuskonna põhjal küll. Mind kutsus näiteks keraamik Kadri Jäätma. Algul ütlesin ära, sest töötada, kui inimesed käivad sisse ja välja, tundus täiesti võimatu. Ruumidki olid alguses tõesti jubedad, nägime seda pool aastat varem alustanud Kai Koppeli ja Viivi-Ann Keerdo klaasikojas. Me ei kujutanud ette, kuidas neid korda teha, raha ju kellelgi polnud. Kui aga nägin savitöökoja kaarjat ust ja paekiviseinu, siis olin valmis tulema ja riskima.

Pille Kivihall: Kõik alustasime puht emotsiooni ajel, ei mingit kainet mõistust. Tähtis oli oma eriala pildile saada.

1990ndad oli ju riskialtim aeg, ilmselt 1995. aastal oldigi julgemad millegagi alustama.

Kivihall: Mina küll ei julge öelda, et siis oldi julgemad: kui ma siia partnerit otsisin, siis paljud ütlesid ära, sest pidasid mind lihtsalt hulluks. Praegune Katariina käik oli olnud aastakümneid siseõu, kuhu väga harva kellegi jalg sattus. Legendi järgi on seda kohta nõukogude ajal nimetatud ka Kölni käiguks, sest siin olevat olnud lademetes Kölni vee pudeleid, sest siin käidud nurga taga joomas.

Rajasalu: Controvento restoran aga juba töötas. Meil, keraamikutel oli sellelaadne kogemus olemas, sest olime teinud Kadri Jäätma ja Annika Tederiga Adamson-Ericu muuseumi keldris läbi samalaadse eksperimendi. 1990ndate algul lõpetas kunstitoodete kombinaat Ars kui tarbekunsti töökodade ühendus oma tegevuse, olukord oli lausa nutune. Ülle Kruus tuli vastu ja andis meile oma muuseumi keldri kasutada.

Millal sai rääkida Katariina gildist?

Rajasalu: Algul oli nimetus, mittetulundusühinguks vormistasime siis, kui pidime lepingu vormistama, sest vastasel juhul oleks iga töökoda pidanud selle eraldi tegema. Eks algul oli rendilepingu ja rahanõudmisega mitmeid probleeme. Gildil oli puhtpragmaatiline eesmärk. Algul oli leping Hereditase fondiga, linn nendega lepingut ei pikendanud, sõlmis otse meiega.

Kivihall: Igaüks meist vastutab isiklikult selle eest, et majanduslikult hakkama saada. MTÜ oli ja on siiani ideoloogiline kujundaja ja kunstnike ühendaja, sest meie eesmärk oli ja on teha elavat loomingut, korraldada näitusi, hoida oma eriala traditsioone elus.

Kas Katariina gildi all tegutsedes saab oma erialasest tööst ära elada?

Jarõna Ilo: Varem oli gildis tehtust isegi võimalik ära elada, aga mitte praegu. Eks kõigil kunstnikel on kas või poole kohaga töökoht veel kõrval.

Kas need, mida teete (toodate, loote) Katariina gildi töökojas, ja see, mida teete kunstina, erinevad?

Kivihall: Kai Koppel, kes ei saa meie vestluses osaleda, ütles väga ilusasti: „Me teeme elusat, tegelikku disaini, me kasutame autentseid materjale ning masstoodanguna oma loomingut mujal teha ei lase.“ Kui töötada disainerina ehk lähtuda disaini loogikast, siis on tulemus teistsugune: disainer teeb mudeli ja seda toodetakse ideaalis tuhandetes eksemplarides. Meie puhul on iga asi unikaalne, sest kunstnik on selle loomise juures ise olnud.

Kuidas te ise oma tehtut (loodut, toodetut) nimetate?

Rajasalu: Unikaaldisain. Meie ei tooda pelgalt iluesemeid, suveniire, meie tehtu on praktilise suunitlusega, sellel on otstarve.

Ilo: Mul on vabadus teha, mis mulle meeldib, kuigi ma mõtlen selle peale, et mu töid saaks ka kasutada.

Kui palju olete tarbija peale mõelnud?

Kivihall: Kui kohast saadakse elamus, siis tahetakse ka midagi kaasa osta, kas või midagi väikest ja odavamat. Meie tarbijaskond on väga kirju.

Rajasalu: Tore on see, et jaapanlastel on oma, prantslastel oma maitse. Meie otseselt küll ei muuda oma käekirja, et ostjale vastu tulla. Oleme küll alles hoidnud seda toodet, teost, millel on olnud suurem müügiedu. Usun, et igal töökojal on midagi, mis on kakskümmend aastat müügis olnud.

Liivia Leškin: Moel on teised mängureeglid, kuid mina ei püüa neid järgida. Oma käekiri on kinnistanud Eesti ostja, kes tahab just selle autori sellist eset, n-ö liivialeškinlikku moodi. Suures osas on aga siiski tegemist juhusliku publikuga, kes ei tea midagi ei meist ega meie stiilist või minevikust, nad on viieks tunniks Tallinnas ja krahmavad endaga kaasa midagi, mis neile meeldib. Aga olen kogenud ka, et tullakse ja tahetakse osta midagi, mida nad ostsid viis aastat tagasi. Ja ollakse väga pettunud, kui seda ei leita. Kogen ka praegu, aga järjest vähem.

Kivihall: Alvar Aalto vaasi tehakse sajas variandis ja see on ikka moodne. Mina nimetan oma parimaid mudeleid hellitavalt Alvar Aalto maljakko’ks. Alati ei ole võimalik igast hea konstruktsiooniga taburetist midagi paremat teha, seda on parem käigus hoida ja teha väikesi muudatusi.

Praegu on Tallinna tekkinud üksjagu toredaid disaini- ja käsitööpoode. Kas uues olukorras, kui te ei ole enam ainukesed ja suhteliselt juhusliku valikuga tarbekunstisalonge on vähemaks jäänud, olete pidanud midagi muutma? Näiteks heas kohas, Lühikese jala alguses hea valikuga galerii Kaks lõpetas tegevuse. Üks eestvedajatest, Tiina Käesel on tunnistanud, et sellisena nende galerii enam ei toiminud.

Kivihall: Meie puhul on tegemist avatud töökodade, ateljeedega – meil käed käivad ja tarbija silme all sünnivad uued teosed. Lisan siia Kai Koppeli kommentaari kolmanda punkti: elava ja unikaalse disaini kõrval ei ole vähem tähtis ka isiklik kontakt. Meie suur eripära on personaalne teenindus, kunstniku kohalviibimine.

Ilo: See köidab külastajat. Otsene kontakt ongi hoidnud meid elus ilmselt ka endale märkamatult. See aitab areneda, vaikselt muutuda, käia kaasas kliendi soovi ja maailmapildi muutumisega. Kui mõistame, kes on meie sihtrühm ja mida ta vajab, siis aitab see meil tööd kavandada.

Leškin: Meie peamine tugevus on ikka selles, et oleme siin kõik koos: ühest töökojast saab otse teise minna. Mäletan, et 1990ndate alguses unistati kunstnike tänavast Tallinna vanalinnas. Seda arutati aastaid EKLi volikogus. Sellest aga ei tulnud midagi välja, sest linnavalitsus ei olnud huvitatud. Meie oleme linnavalitsuse majandamise õnnelik aps. Meile tullakse nagu kaubanduskeskusesse. Kaubanduskeskuses käiakse, sest seal on palju asju koos: ollakse katuse all, on soe ja valge ning on huvitav. Põhimõte on ju, et sinu kliendid on ka minu kliendid. Nii on ka meil. Loomulikult on neid, kes tulevad ehte- või keraamikakotta, kuid need on siiski üksikud. Reeglina tullakse ikkagi õhkkonda nautima. Kui üle maailma leviks teade, et Tallinn on kunstnike linn, et siin on tänavate kaupa avatud ateljeesid, siis meie tähendus võimenduks ju kordades.

Kui palju olete mõelnud sellele, et teie teosed on seotud mingi looga, nagu näiteks Emma Leppermanni Amelia Mary Earharti, esimese üle Atlandi ookeani lennanud naislenduri mütsi järgi tehtud peakate?

Kivihall: Meil on kõigil esemetel oma lugu, aga me ei ole pidanud vajalikuks seda väga konkreetselt esitada. Lugu tuleb vajaduse korral küsijaga kaasa.

Leškin: Kui rääkida kübarakojast, siis alguses olime ehitanud oma toodangu üles väga kindlale kontseptsioonile: iga kübara taga oli Tallinna vanalinna ja selle elanikega seotud lugu. Käisime joonistamas altarimaalidelt või hauakividelt mütsimoode jne. Olime keskendunud hiliskeskaja või vararenessansi vormidele. Need läksid ka tarbijale peale, meie ise ammendusime, meil hakkas igav. Praegu on Elvira Liiver keskendunud 1920ndate peakatetele.

Aeg muutub, küllap see on nii kõikide kohtadega: algul olime uudsed, siis tugevad ja julged, seejärel toimisime nagu inertsist … Meie tugevus ongi selles, et me pole kellestki liiga mõjutatud olnud, oleme ajanud oma asja.

Nüüd oleme uude aega jõudnud: meie potentsiaalne tarbija ei osta enam asju. Ta mõtleb märksa ökoloogilisemalt. Praegu õitseb see osa loomemajandusest, kus tegeletakse visuaalse kunsti, aga mitte esemetega. Loomemajandus on majanduse osa ja vähemalt iga aus lääne maailma, kuhu ka meie kuulume, inimene mõtleb tarbimishulluse vähendamisele, taastootmisele.

Kivihall: Masstoodang end alati ei õigusta, vaja on ka puhast, ehedat, vahetut emotsiooni, mis tänu kvaliteedile ajas ka vastu peaks.

Kuidas prognoosite, kas kahekümne aasta pärast Katariina gild ikka veel tegutseb?

Leškin: Oleme seda omavahel palju arutanud ja üks asi, millele tuleb mõelda, on see, et Katariina gild ei ole anonüümne kogum ja iga ateljee eripära peab valdkonna, eelkõige kunstnike mõttes, tulema selgemalt esile. Iga ateljee peab töötama välja oma suuna. Autori, töökoja kaubamärk on lisaväärtus, selle abil saab reljeefsemalt tuua välja valdkonna ja kunstniku oma näo, aga kuna ühtsus ja avatus on meie tugevus, siis see tuleb säilitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar