Linnast, ruumist ja tulevikust

K?ud ja ? kirjutanud Reet Varblane

Linnaplaneerimisest ja linnaplaneerimatusest vestlesid arhitektid Andres Alver ja Jüri Soolep.  

 

Viimasel ajal on palju jutuks olnud Sakala keskuse saatus, uue raekoja asupaik ja teisedki plahvatusohtlikud sõlmpunktid, mis osutavad suurematele puudujääkidele nii linnaplaneerimises kui ka laiemalt linnahaldamises.

Jüri Soolep: Lisaks nimetatud avalikkuse meeli köitnud objektidele on tõesti veel mõned objektid, mis pole avalikkuse tähelepanu ette jõudnud, kuid mis on linnaehituslikult plahvatuskõlblik materjal: Viru poeg, mis seisab oma latentses olekus – süütenöör on süüdatud, kuid me ei tea, kui pikk see on. Kunstiakadeemia uus hoone oma vanal asukohal on tähtis linnaehituslik sõlmpunkt. Samasse ritta kuulub ka ringhäälinguhoone, millega justkui on kõik hästi: koht on leitud, maad on palju, aga ometi mõned meediaga seotud inimesed kahtlustavad selles otsuses katset meediat marginaliseerida ja ühiskondlikult aktiivse ruumi hajutamist.

Võib-olla leiab veel kolm-neli sellist latentset linnaehituslikult olulist objekti ja kohta, mille ümber võib puhkeda samasugune arvamuste vastasseis, sest need on raha- ja võimutihedad projektid. Samas on selge, et arvamuste vastasseisu taha koonduvad üsna suured ühiskondlikud jõud. Mul on tunne, et teatud osale ühiskonnast on jäänud mulje, et neile oluliste väärtustega ei arvestata süstemaatiliselt. On loomulik, et vastasseisud tekivad linnaehituslike objektide näitel või taustal, sest just arhitektuur sisaldab jõujooni, mis ühendab võimu, raha, loomingut ja avalikku imagot. Tänu sellele on meil tegemist tõenäoliselt aktiivsete nähtustega ja mõne lähema kuu või aasta jooksul tulevad need ilmselt samasugusesse poliitilisse ja ajakirjanduslikku käibesse, nagu on olnud uus raekoda või vana Sakala keskus.

 

Neil objektidel on väga tugev ideoloogiline ja imagoloogiline väli, tähendus. Kuivõrd saab praegu üldse rääkida läbimõeldud linnaplaneerimisest? Pean silmas eelkõige Tallinna. Need plahvatuslikud olukorrad kipuvad tekkima siis, kui öeldakse, et on juba hilja, et kõik on  juba ammu otsustatud, planeeringud on menetletud, kuid laiem üldsus ei tea sellest ikkagi midagi. Samas võib väita, et avalikkusega tõsist arutelu pole ka olnud.

Andres Alver: Ma küsiksin sinu käest vastu, milline peaks olema avalik arutelu, millest see peaks koosnema? Kus on see koht, kus arutletakse?

 

Agoraa, nagu vanas Kreekas.

A. A. : Kas see on siis plats, kuhu tulevad linnaisad kokku ja hakkavad avalikult arutama? Või on see ajakirjandus? Kus vahetatakse teavet?

 

Ühiskonna praeguse toimimise juures on üsna loogiline, et üks arutlemise tasandeid on ajakirjandus, nii suuline kui kirjutav meedia. Aga kindlasti mitte ainult.

A. A.: Linnaplaneerimine koosneb ju väga selgetest ideedest. Näiteks uus Sakala keskus. Kas linnakodanikud ikka teadsid, mille poolt või vastu nad olid? Täna (13. XI) tuli meie arhitektuuribüroo postkasti voldik, kus tutvustatakse uut planeeritavat hoonet. Nüüd äkki on hakatud tutvustama. Ühel hetkel saadi aru, et ühiskond ei saa toimida nõnda, et arendajad on avalikkuse kõrvale jätnud, pole nendega suhelnud. Nad on kulutanud raha, ilmselt kulutavad veelgi, et avalikkust teavitada. Mida kaotame, mida võidame? Kas kaotus on suurem kui võit või vastupidi. Võtame positsioone, kuid toetudes millele?

 

Toetudes olematule infole ja selle kõrval siiski ka sellele, mis on reaalselt olemas, sellele vanale. Sakala näitel on ju olemas hoone, millega ollakse juba harjunud, pole isegi tähtis, kas see on ilus või inetu, kuid see on heas korras, püsib püsti, kusjuures seni on teada olnud, et kui sellele ehitatakse midagi juurde, siis vana ikkagi säilitatakse. Paari aasta taguse konkursi üks tingimus oli ju vana hoone allesjätmine.

A. A.: Ma tõin selle näite sellepärast, et tegelikult meil puudub selline õige koht, kus võim saaks rahvaga suhelda. Siiani on see koht väga ebamäärane, meedia on juba toimetatud, sätitud. Ajakirjandusel on oma reeglid, omanikud, maksjad. Kas ei võiks olla üks neutraalne koht, kus need küsimused, mida hakatakse nüüd tagantjärele parandama, võiks juba ette läbi arutada? Kas raekoja, Sakala jne teemad ei peaks ettemõtlemise, ettekujutamise ja arusaadavate visioonide tasandil selgeks räägitama? Saaksime ju oma elu kujundada küll.

 

Kuivõrd teil, tegevarhitektidel on praegu ettekujutus Tallinna planeerimisest? Kus mis hakkab olema, kuidas kõik hakkab toimima? Mina võin küll tunnistada, et kodanikuna minul ettekujutus puudub. Järjest rohkem on tunne, et midagi nagu toimuks, sest on suur hulk linnavalitsuses töötavaid inimesi, osakondi lugupeetud spetsialistidega. Millised on tulevikus keskpunktid, mis tähendus millelgi on, sellest puudub ettekujutus?

A. A.: Kas sa tahaksid seda teada?

 

Tahaksin küll. Linnakodanikuna pole mul vahest vaja teada iga üksikasja, aga põhimõtteliselt tahaksin oma eluruumi kohta teada küll. Et oleks selgem arusaam asjadest, et ei hakkaks tühja plärtsuma. Et oskaks oma seisukoha kujundada.

J. S.: Professionaalse arhitektina ei ole mul sellist ettekujutust, sest Tallinna üldplaneering, niipalju kui seda on, on väga üldine. Selle järgi ei saa veel teha konkreetseid otsustusi, millised on linnaarengu perspektiivid konkreetsemalt, milline linn meile kerkib ja kas me seda tahame. Detailplaneeringud, mida järk-järgult tehakse, on suhteliselt kitsad ja avalikkuse eest varjul. Kõik on samas seaduslik: avalikustamine toimub, kuid kogu protsess on de facto nii ebamugav, et suur osa professionaalseid arhitekte, rääkimata avalikkusest, ei saa selles osaleda.

Kes peaks tegema linnaehituslikke otsuseid? On päris selge, et linna ehitatakse linnakodanike jaoks. See tähendab, et linnakodanikud peaksid aru saama,  mida peetakse linnas tähtsaks, mida hakatakse arendama. Vähemalt suures mastaabis, et kujundada oma väärtushinnangud. Keegi peaks seda neile selgitama. Linnavõim on ju valitud demokraatlikult linnakodanike poolt: kodanikud valivad volikogu, volikogu määrab linnavalitsuse, seal on suur linnaplaneerimisosakond. See osakond teeb teatud otsuseid. Kõige ideaalsemal juhul on need otsused professionaalsed ja poliitiliselt tasakaalus, mis tähendab, et erahuvid ja avalikud huvid on tasakaalus. See on agoraa, kus hääletati, mitte veetše, kus jõuti karjumisega, vägivalla ähvardusel või salatehingutega mingi tulemuseni.

Tallinnas aga see süsteem ei toimi. Viimaste suurte linnaehituslike projektide vastu on astunud suur osa aktiivsest arhitektkonnast arhitektide liidu eestseisuse kaudu.

 

Miks nad seda on teinud? Kas see on teatud arhitektide professionaalne kadedus või?

J. S.: Sellist muljet püüavad jätta mõned linnaametnikud ja meediakampaaniat alustanud huvitatud arendajad. Kui vaadata sõnavõtte Margit Mutso aadressil, siis püütakse protesti lavastada üksikute kibestunud ja tööta arhitektide väljaelamiseks. See on muidugi parim viis demagoogiliseks rünnakuks, aga nii absurdne, et sellele ei tasu isegi vastata. Arhitektide liidu eestseisuses on 21 inimest. See oli see ajutrust, mis asus tööle, kui kuulutati välja, et  lammutusluba Sakala keskuse hoonele on antud. Tegelikult asutakse lammutama, ilma et me teaksime, missugune linnaehituslik lahendus ja missugune arhitektuurne objekt tuleb selle asemele – ühes Tallinna linnale väga olulises kohas. See lammutusluba saatis meile ühe signaali: linnas tehakse planeeringuid ja olulisi linnaehituslikke otsuseid väljaspool professionaalide ja avalikkuse teadmisvälja ning püütakse vältida igasugust arutelu. See on ainult viimane piisk linnapoliitikas, mis saadab laiali ekspertkomisjone ja püüab hääli populistlike reklaamikampaaniatega.

 

Kuid linnaplaneerimise osakonnas töötavad ju ka professionaalid, arhitektiharidusega inimesed?

A. A.: See on keerulisem küsimus ja puudutab juba ühiskonna ülesehitust: kuidas on täitesaatev struktuur paika pandud, millest juhindub, kes kellele allub, kes teeb sisulisi otsuseid? Kunagi olid nõuandvad organid nagu arhitektuurinõukogu, kunstinõukogu. Need nõuandvad kogud kutsuti kokku, et nad annaksid täidesaatvale võimule nõu professionaalsetes küsimustes: kas see maja on hea, kas see kuju tuleks just sinna panna? Kõigele vaatamata ühel hetkel arusaamad ja ambitsioonid ristusid ja nõukogud saadeti laiali, otsustamine jäi kabinettidesse. Kelle juures otsuseid tehakse, kas linnapea, abilinnapea juures või kolmandates kabinettides või restoranilauas juures, on raske öelda. Arhitektuuriametis töötavad täidesaatvad ametnikud: nad peavad tegema ikkagi nii, nagu struktuur nõuab. Struktuuri saaks seadusandluse ja kogu võimustruktuuri ringi mängimisega muuta. See on oluline küsimus. See on ka see küsimus, millega tegeleb laiemalt arhitektuuripoliitika: kuidas peaksid kohalikud omavalitsused ja professionaalid suhtlema, kellel on seadusandlik, kellel täidesaatev võim?

J. S.: Viimase aja praktika näitabki, et professionaalsed, sajaks või enamaks aastaks tehtavaid linnaehituslikke otsuseid kasutatakse parteipoliitilise või finantsmajandusliku instrumendina. Need kaks jõudu on Eesti ühiskonnas ennast leidnud. Need on poliitilised ringkonnad, kes on võimule pääsenud, kes tahavad kasutada linnaehituslikke nähtusi oma võimu teostamiseks, ja arendajate ringkonnad, kes on jõudnud piisavale tasandile, et ühiskonnas olulisi otsuseid määrata oma raha hulgaga. Need jõud on sattunud kohakuti ja ei seadusandluses ega avalikus praktikas pole vahendeid, millega pidurdada selle liidu ühiskonda halvavat mõju. Kui vaadata arhitektide liidu võitlust nende väljalöökidega, mis justkui kasvavad vales suunas ja toovad endaga kaasa ebamugavaid linnaehituslikke otsuseid sadadeks aastateks, siis arhitektid ei vaata seda kui võimu teostamise vahendit. Detailplaneeringu eesmärk on ruumi kavandamine. See ruum, nii halvasti või hästi, kui suudame seda luua, ei ole kitsalt parteiline või  omanikukeskne. On eriti ebameeldiv, et ühiskonnas parteipoliitikast kõrgemal seisev aluspõhjaline kultuurisfäär, nagu seda on ruum ja linn oma avaliku ja privaatse funktsiooniga on, taandatakse madalamale kaubanduslikule tasandile. Otsuseid, mis peaksid olema kollektiivsed, kus ei peaks olema vahet, mis parteid keegi esindab või kellel raha on, tehakse kabinetivaikuses ja surutakse avalikkusele peale reklaamikampaaniaga. Seda ruumi tehakse ju linnakodanikule. Suurem kasu ja pikaajalisem väärtus vahetataksegi oleviku peenraha vastu. See panigi ilmselt liikuma need kodanikud, kes hakkasid Sakala lammutamise vastu protesteerima ja toetasid arhitekte. Nad tundsid ära selle, et tegelikult kasutatakse avalikku poliitikat sootuks madalamate huvide rahuldamiseks, selle asemel et luua hea linnaruum kõigile kodanikele, olenemata nende sotsiaalsest ja varanduslikust staatusest. See on üks olulisi Eesti ühiskonna tunnusjooni, mille vilju me praegu nopime.

Kas Sakala lammutada või mitte, on omaette küsimus, mis vajab tähelepanelikku professionaalset käsitlust, lähtudes sellest ajast, millal see loodi, sellest linnaehituslikust väärtusest, mis sellel praegu on, ajaloolisest ja ruumilisest väärtusest. Otsust peatada Sakala lammutamine on juhtinud ihalus ideaalse protsessi järele, mille tulemusel on võimalik luua professionaalselt heal tasemel linnaruum.

Minu väide on, kuigi ma ei saa seda tõestada, et suuremad linnaehitusotsused on allutatud odavatele poliitilistele ja kasumiahnetele eesmärkidele.

A. A: Linnaehituslike projektide puhul see ilmselt ongi nii olnud.

Otsused ei ole lähtunud suurest kultuuriküsimusest: mis saab üldse linnast, mis on linn ja mis hakkab linnadega juhtuma? Selliseid küsimusi esitatakse Veneetsia biennaalil. Teame, et aastaks 2050 elab 75 protsenti maailma elanikest linnades. Midagi peab linnadega juhtuma, eriti ajastul, kui naftaga hakatakse koomale tõmbama ja energiat ei jätku. Kas saame elada nii harali, võib-olla peamegi linnaga palju tihedamaks ja kõrgemaks minema. Ruumiküsimus peaks eesti kultuuris tähtsam olema. Seni oleme tegelenud rohkem ajaküsimusega. Ka see on olnud oluline, kuid ruumiga ei ole tõsiselt tegeldud.

Milline siis on see linn, kus me oleme nõus elama? Mis seal peab olema, mismoodi seal liigume, milline on see avalik ruum? Need on väga tähtsad küsimused ja just nendega tuleks iga päev tegeleda. Küsimused, mis saab mere äärega, kas mahume sinna raekojaga või ei jne, need on kümme aastat tagasi tegemata jäetud tööde tagajärg. Siis, kui mere äär vabanes, käsitleti neid küsimusi, siis aga jäeti need mõtted maha, sest tekkisid inimesed, kes ostsid, müüsid, vahetasid neid maatükke. Ega erakapitalis ja selle huvides ei ole midagi halba, aga suuremaid, linnakodanike ühishuvisid tuleks ka analüüsida. Kõigepealt tuleb selgeks teha, kuhu tahame jõuda?

 

Kuidas viia linnateoreetiline arutlus kokku praktikaga, olgu siis konverentside, töötubade, uurimuste jm vormis? Igal aastal toimub ju mõni visioonikonverents.

A. A.: Päriselu kipub omasoodu käima. Pärast töötubasid tänatakse kättpidi, kuid asjad kulgevad ilma järelevalveta jne. Seetõttu olekski vaja kohta, kus neid küsimusi saaks laiemal tasandil kokku viia ja arutleda. Raekoda võiks olla see ruumiline koht. See töö peab pidev olema. See ei tohi olla katkestatud tegevus. Kuskil peab olema see laud, kus need asjad seisavad. Et saaks jälgida, mis muutub, mis on juhtunud, mida saab ringi teha. Ja kui tulevad uued tegurid mängu, siis saaks ka neid arvesse võtta.

 

Raekoda on nii sümbol kui konkreetne ruum. Pean küll tunnistama: ma ei tunne linnakodanikuna, et raekoda on see koht, kuhu heal meelel lähen, et saada teavet linna kohta. Raekoda ei ole minu koht, see on võõras.

A. A.: See ongi ju klassikaline võõrandumine.

J. S.: Aga reakoda ei peaks olema võõras. Linnavalitsus on meie enda valitud kogu – maagiliste sõnadega: koda, kus töötab raad. Ideaalolukorras või ka Lääne-Euroopa reaalpoliitikas kulgevad asjad teisiti. Linnavalitsus teeb seal poliitilise otsuse ruumi muuta. Selle saavutamise teed on erinevad: ta võib kutsuda spetsialisti või viia läbi rahvahääletuse, see on tema valida. Kuid järgmistel valimistel on selge, kas otsus oli õige ja õiglane, kes olid poolt, hääletavad sama partei poolt ja linnavalitsus jääb püsima või siis vastupidi. Eesti ühiskonnas osalusdemokraatia ei toimi. Hääli püütakse võita reklaamikampaaniate ja teiste naljakate trikkidega. Selle asemel et tuleks esile hulk poliitikuid, kes tahaksid linnakodanikega läbi rääkida, kes tahaksid teha kulutusi, et linna paremaks teha. Mulle tundub, et selliseid poliitikuid ei ole Eesti poliitiline süsteem suutnud genereerida. Ei saa süüdistada ainult tänast keskerakondlikku linnavalitsust, kes on eriti jõhkralt selliseid trikke teinud, samasuguste kokkulepeteni  jõudis ka Res Publica linnavalitsus, kui Tõnis Palts saatis arhitektuurinõukogu laiali. Tuleb vaadata kogu poliitilist süsteemi. Kuna poliitiline süsteem ei toimi, siis ongi eriti osavad massidega manipuleerivad poliitikud suutnud luua süsteemi, kus saab teha erandlikke otsuseid, sõltumata avalikkuse ja professionaalide tahtest. Ja kõigil otsustel on oma ruumiline dimensioon.

On poliitilised, on professionaalsed ja on loomingulised otsused. See, milline saab raekoda olema, milline ta hakkab välja nägema, on loominguline otsus. See, kus ta peaks linnaehituslikult olema, et annaks suure jõu linnaterviku arenemiseks, oleks katalüsaatoriks linnaehituslikus protsessis, see on professionaalne otsus. Poliitiline otsus on kõige ees ja püstitab küsimuse, kas ja milleks meil on vaja uut raekoda. Meil ongi tagurpidi pööratud: professionaalid püüavad takistada valede poliitiliste otsuste tegemist ja poliitikud üritavad teha professionaalseid, enamgi veel, loomingulisi otsuseid. Sakala puhul on lammutamise otsus ju loominguline otsus: selle otsuse peaksid tegema inimesed, kes suudavad hinnata selle objekti arhitektuurilist ja linnaehituslikku väärtust ning see tuleb läbi arutada avalikkusega. Ning selle otsuse lahutamatuks osaks on teadmine, et uus linnaruum luuakse parimal võimalikul viisil – avaliku ja soovitavalt rahvusvahelise konkursi tulemusega.

 

Kas raekoja puhul ei tuleks ka selle potentsiaalne koht juba ette linakodanikule omaseks teha? Et linnakodanik tunneks juba enne planeerimist, et ehitatakse midagi talle, mitte tuhandetele bürokraatidele.

A. A.: See peab olema ühe suure mõtlemise üks osa: kuidas kasutada lõplikku ruumi võimalikult efektiivselt. Kui kuhugi on plaanis midagi rajada, siis hakatakse kõigepealt seda kohta inimestele tutvustama. Seal hakatakse midagi korraldama, see tuuakse ühiskondlikku teadvusesse.

Ei ole mõtet vaielda teemade üle ajakirjanduse vahendusel, vaid need kohad saab ette omaks muuta, kodustada. Ka Vabaduse väljaku puhul oli vaidlusi, kas seda tasub bastionide juures kaldpinnaga ühendada või mitte, ja mäletan, et läksime koos ameerika kolleegi Jaan Holdiga tenniseväljakule, kust avanes imeline vaade. Tõestus oli nii hea, et seda pole mõtet isegi paberil analüüsida. Sama kehtib võib-olla ka Admiraliteedi basseini ühe või teise serva kohta, kui tõusta 20 meetrit kõrgemale ja veenduda, mis vaade avaneb.

J. S.: Linnaehituslik otsustamine seob endas väga suuri väärtusi, suurt hulka ühiskonna tööd ja ka raha. See ei saa olla odav. Linnavalitsus peab veenma kõigepealt ennast ja seejärel ka linnakodanikke koha õigsuses. Arhitekt toimib seal nagu noateral balansseerides. Ei ole võimalik, et linnakodanikud teevad hääletades professionaalseid otsuseid, aga ei saa ka absolutiseerida arhitekti. Linnakodanikud peavad saama võimaluse usaldada arhitekti. Tuleb luua tingimused, et arhitekti saaks usaldada. Parim võimalus on kahtlemata arhitektuurivõistlus. Arhitektuurivõistlused on kallid, aga need on kallid ka mujal maailmas: kui tehakse Pariisi kesklinnas Les Halles’i väljakul olulisi otsuseid, siis palgatakse viis või neli kõige mainekamat bürood, kelle kompetentsust usaldatakse. Selle peale tuleb kulutada. Arhitekt peab usalduse võitma avalike arutelude ja võistluste toel. Võistlusi tehakse niikaua, kuni saadakse hea tulemus nii poliitiliselt, professionaalselt kui ka loominguliselt.

A. A.: Ei saa öelda, et kõiki maju peaks ehitama konkursiga, see ei tule välja, ühiskond ei ole nii rikas ja tihti pole ka nii palju aega. Teatud asjade puhul töö tellitakse, nende puhul on ju ka filter olemas: olgu siis nõukogud või linnaarhitektid. Neil on õigus öelda jah või ei.

J. S.: Need toimivad, kui ühiskond on poliitiliselt terve, kui arhitekti, linnavalitsust ja peaarhitekti usaldatakse. Kui oodatakse, et tuleb väga hea uus arhitektuuriteos. Praegu oleme situatsioonis, kus ei poliitikutel, rahvaesindajatel ega arhitektidel sellist usaldust ei ole.

 

Kui me nüüd mõtleme Tallinna arhitektuuri peale, ükskõik, kas see siis on konkursi tulemus või mitte, kas saame öelda et asi on õnnestunud?

A. A.: Ma üldiselt arvan, et tegelikult on küll. Eesti arhitektuur ei ole sugugi halb, see on isegi üllatavalt hea, kui arvestada rahvaarvuga. Tegemist on elujõulise ja ruumis täiesti adekvaatselt käituva arhitektuuriga. Tegelikult saab väga hea albumi koostada, kui peame silmas viimast 15 – 20 aastat.

 

Kui vaatame süsteemivigu, millest oli juttu, kas siis praegune aeg lubab üldse õnnestumisi?

A. A.: Mõnes mõttes on uskumatult põnev aeg. Öelda, et siin ei saa midagi teha, ei ole õige. Tuleb vaadata täpsemalt. On üks pool, mis puudutab arhitektuuri kui maja, kuid on ka teine pool, siis linnaehitus, kus ei ole nii täpset tellijat, või on tellijaks ühiskond või koguni riik ise. Kuidas seal need jõujooned välja kujunevad, on juba keerulisem. Elu ise on näidanud, et siin väga hästi ei ole ega saagi olla. Praegu sellel tasandil arhitektidega ei konsulteerita. Need jõujooned tekivad arendajate ja poliitikute kabinettides ja võib-olla ka insenertehnilistes lahendustes. Just infrastruktuuri rajatised on sellised mõjutajad, mis paljutki määravad. Ka selles osas eriti arhitektiga ei konsulteerita. Lisaks veel tõsiasi, et linnade arengus on paratamatult teatud kindel kogus kaost. See aeg on olnud huvitav, sest mõne koha peal sünnib midagi head ja lõpptulemusena polegi see linnaruum mitte väga halb. Aga see ei ole sündinud mitte nõnda, et oleme seda teadnud, projekteerinud ja läbi mõelnud. Need on juhuslikud väljalöögid, mis lihtsalt õnnestuvad. Meil ei tasu siiski  loota sellistele erandlikele juhustele ja jääda, käed rüpes, ootama. Vastupidi, me peame kõik palehigis tegema seda tööd, et tekis õnnestumise võimalus. Sellest on üksi vähe, kui arhitektid teevad petitsioone ja kunstnikud neid toetavad. Sellest üksi ei juhtu midagi. Õnnestumised on ülimalt harvad ka kogu maailma linnaehituses. Kurbloolisus seisneb selles, et kaos igal juhul juhib linnaehituslikke protsesse, aga seda enam peavad kõik pingutama ja targalt tegutsema, et tekiks võimalusi õnnestumiseks.

J. S.: Olukord on seda nukram, et praegu on kõik jõud rakendatud pidurdustegevusele, et viimasel hetkel peatada pöördumatuid halbu otsuseid. Arhitektide liit on nagu sabassörkija. Töötame justkui tagasikäigul, selle asemel et vaadata tulevikku ja midagi luua. Seda on võimalik pöörata, kui kõik seda püüavad: nii võim, arhitektid, arendajad kui taustal ka avalikkus, linnakodanikud, kelle linn see on. Ütlen siinkohal ühe lihtsa asja, mis peaks olema kõigile arusaadav: kõigil poliitilistel otsustel on oma ruumiline dimensioon, me kas tahame seda või mitte, aga see on olemas. Poliitikud ja arendajad peidavad end selle mõtte eest ja arvavad, et see on lükatud arhitektide vastutada. Ruumiline dimensioon kuulub võimu ja raha valdkonda sama palju kui arhitektuuri valdkonda. Sellest arusaamine ja selle järgi toimimine kuulub aga loomingu valdkonda – tegeliku poliitilise loomingu valdkonda. Ka poliitika on looming ja seda tahaks Eestis näha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming