Linnafoorum jõuab Tartusse

Reet Varblane

Tartu ootustest kõnelevad linnafoorumi eestvedajad Ülar Mark ja Kaja Pae.27. ja 28. aprillil peetakse Tartus juba viies linnafoorumi üritus: kaks korda on arutatud Tallinna üle (Kultuurikatla ja linnahalli ümbrus ning Põhjaväila projekt) ning siis oldi koos Rakveres ja Narvas. Selle aasta jooksul on veel plaanis Pärnu, siis taas Tallinn ning Viimsi, nagu võib arhitektuurikeskuse kodulehelt lugeda.

Kas linnafoorumitest on reaalset tulu ka tõusnud või on tegemist ikkagi pelgalt spetsialistide arvamuse kuuldavõtmise ning  kodanike seas teadlikkuse tõstmisega?

Ülar Mark: Linnafoorumi kasu saab mõõta tulevikus, siis on näha, kas otsuseid tehakse laiemale diskussioonile ja teadmistele toetudes. LF-il tegeldakse küll tänaste küsimuste ja nende tagamaadega, aga kindlasti ei ole selle eesmärk püstitatud küsimuse, vastuse ja teona. Mida võib küll kinnitada, on see, et linnavalitsused on tundnud huvi ja kaasa elanud probleemide defineerimisele ja lahenduste  leidmisele. Eesti rekord on kindlasti Rakvere käes, kus spetsialistide töötoas osalesid aktiivselt linnapea, linnavalitsuse ja volikogu komisjonide liikmed, opositsioon ja koalitsioon. Oluline on mõistmine linnavalituse tasemel: raha tuleb kulutada nii või teisiti, miks siis mitte kaaluda läbi kõik võimalused. Üldse on täna Eestis alatult palju eurorahast sünnitatud koledust. Huvitav, millest see tuleb, et väljastpoolt süsteemi tuleva euroraha eest võib luua ebakvaliteetset  ruumi täiesti ebasobivasse kohta. Loodan väga, et mõiste „euroremont” ei kandu üle „euromajadeni”, sealt edasi „eurolinnadeni”. Formaalne kvaliteet on kaotatud võimalused ja identiteet. See ei ole seotud asukoha või ministeeriumiga, vaid tuleneb ikka sellest, kust raha on saadud. Seal, kus ollakse haritumad ja kus on südamega fanaatikud asja kallal, sünnib palju kiiduväärset. Näiteks arhitektuurivõistluse kaudu valminud EPA spordihoone,  ehitusjärgus Tartu ülikooli Narva kolledž.   

Kaja Pae: Reaalset tulu on nii lühikese aja peale muidugi raske mõõta. Kultuurikatla detailplaneeringu lähtekoht tulenes otseselt esimesest linnafoorumist. Tallinna linnafoorumite seniseks tulemuseks võib lugeda konsensuslikku seisukohta, et Põhjaväila sellisel kujul, nagu seda seni on Tallinna kesklinna piirkonda planeeritud, ei tule. Linnafoorum on avatud ja huvigruppe ühendava arutelu paik. Olen linnaarhitektidelt kuulnud, et foorumil kujunenud  seisukohtadega arvestatakse ja nende vastu ei tegutseta. Võib kõlada veidi naiivselt, aga see, et vaba arutelu käigus tehtud otsuseid hinnatakse ja tunnustatakse, on ehk ühiskonna küpsemise märk ja see teeb muidugi rõõmu.       

„Tartu foorum peaks juhtima tähelepanu ja andma lähtekoha ülikoolile ruumilise arengukava koostamiseks,” seisab tutvustavas tekstis. Kas Tartu ülikoolil polegi ruumilist arengukava ja kuidas on see võimalik?

K. P.: Tartu ülikoolil on praegu olemas „Tartu Ülikooli hoonestuse arengukava 2006–2015”, mis on 800sõnaline joonisteta dokument ja kus  on pragmaatiliselt kirjeldatud hoonete käekäiku. Laiema ruumilise visiooni puudumise tõttu on nimetatud dokument praeguseks ka osaliselt aegunud. Praegu ehitab ülikool piltlikult öeldes laboreid, mis iseenesest on muidugi väga hea, kuid kuidas hooned linnas paiknevad, kipub jääma teisejärguliseks või täiesti tähelepanuta. See viib ülikooli ruumilise toimimise, õppimise keskkonna, ülikooli populaarsuse ja imago nõrgenemiseni. Põhjuseks,  miks see nii on, on ikkagi ülikooli arhitekti (kes allus otseselt rektorile) ametikoha kaotamine 2000ndate esimesel poolel. Praegu on rektori ja arhitektuuriteenistuse vahel kolm vahelüli, arhitektuuriteenistus allub otseselt hankeja arendusosakonnale. Olukord on sarnane situatsiooniga, kus linnal puudub peaarhitekt ja planeerimistegevus lähtub lühiajalistest rahalistest kalkulatsioonidest.

Ülikool langetab otsused, väga ühekülgsetest kaalutlustest  lähtudes. Ei piisa sellest, et rahandussektor teeb oma töö eeskujulikult, seda peab tegema ka loov osapool, arhitektuuriteenistus. Me ei saa ülikooli ruumiliselt üles ehitada, toetudes ainult standardnormidele, mis sisaldavad näiteks infot, et doktorandi kohta peab olema 6 m² ruumi. Niiviisi eirame arhitektuuri ja planeerimise väärtusi. Need on kultuurilised ja pehmed, aga annavad pikas perspektiivis elukeskkonna kvaliteedi  kaudu ühiskonnale väga palju tagasi. Selleks, et ruumilisi võimalusi osataks ära kasutada ja sellega pidevalt tegeletaks, peab ülikoolis olema ametis inimene, kes on avara silmaringi ja tugeva ruumilise visiooniga ning võrdne partner ülikooli juhtkonnale. Omal ajal oli Wilhelm Krause ülikoolis rektori järel teine mees. Tulemuseks on suurepärane ülikooli ajalooline ansambel, millel on kõik eeldused, et kandideerida maailma kultuuripärandi nimekirja. 

Liialdamata saab öelda, et Krause ajal ülikool õitses. Miks me nüüd siis ruumilised võimalused välistame? Ma ei oska näha muud lahendust kui ülikooli arhitekti ametikoha taastamine. Ma ei pea silmas mitte niivõrd arhitekti, kes teeks projekte, vaid visionäärist planeerijat, kes teeks aktiivset koostööd linna ja ka teiste kõrgkoolidega. Enne peab aga ülikoolil tekkima taas arusaam, et tugev arhitekt on ülikoolile vajalik inimene.       

Kuidas siduda XVIII sajandi ajalooline hoonestus kõige otstarbekamalt tänapäeva ülikooli nõuetega?

K. P.: Paljude asjaolude kokkulangemise tõttu  on see kompleks tõesti väga hästi säilinud, sealhulgas ka siseruumid ja mõned auditooriumid, mis on osalt ka võimaluste puudumise tõttu jäänud XX sajandi vältel ümberehitamisest puutumata. Nüüd on aga ülikoolis õpetamine vähemalt mõnedel erialadel põhimõtteliselt muutunud, seda eriti reaalteadustes, rääkimata üleüldistest muutustest nagu e-õpe, täienduskoolitus jms. Ülikoolil on mõistlik anda ajaloolises  ansamblis varem reaalteadustele kuulunud hooned humaniora ja socialia valdkonna käsutusse, sest nende ruumikasutus on paindlikum ja vähem nõudlik. Samas ei ole mitmetele väga märkimisväärse arhitektuuriga hoonetele nagu vana anatoomikum ja ülikooli kirik uusi funktsioone leitud. Valitseb siiski ühine arvamus, et ajaloolised hooned ei tohiks muutuda tasapisi muuseumideks, vaid hoonestu tuleks aktiivselt käigus hoida. Mitmeid hooneid  on võimalik ümber ehitada niiviisi, et põimida ajaloolised kihistused edukalt tänapäeva vajadustega. Selleks on aga vaja ülikooli osakondade, arhitektide, muinsuskaitsjate ja arhitektuuriajaloolastega tihedat ja pidevat koostööd. Vähempakkumisprojektid ja vaid rahaline kalkuleerimine viivad tõsise äpardumiseni. Ülikoolil on olemas tohutu varandus linnaruumis suurepäraselt asetsevate vanade hoonete näol, aga ülikool on sellevõrra ka  raskes seisus, sest suurepäraste ajalooliste hoonete tänapäevaseks kasutamiseks tuleb kõvasti vaeva näha.   

 Ü. M.: Ajalooline pärand on nii kohustus kui ka võimalus. Kuidas seda teha, vaagitaksegi järgmisel linnafoorumil. Seal on võimalik korraga ühe laua taha saada ajaloolased, ülikooli juhtkond ja arhitektid. Kuidas leida ajaloo ja praeguste võimaluste paljususe tasakaal? Kas ülikool kaotab midagi, kui leiame ennast ajaloolise keskkonna asemel hea ligipääsu ja parkimisvõimalustega linnaruumis? Kui iseloomulikud  on ülikoolile Tartu ajalooline kesklinn, vanad hooned, jalakäijate tsoon, linnaruumi kaasaegne kvaliteet?     

Millised on ülikooli ja linna suhted?

Ü. M.: Kui mõelda linnaruumi peale, siis võib öelda, et see ei ole mitte partnerlussuhe, vaid tegemist on ühe organismiga. Pigem parema ja vasaku ajupoolkeraga, mis omavahel ideaalis toimivad sünkroonselt, mitte kordamööda. Ülikool asubki linnas, mille tervikkeskkond on õppejõudude ja üliõpilaste üks argument just selle kõrgkooli valimiseks. Ülikoolide puhul on aina rohkem tegemist täiendusõppe ja rahvusvahelise  üliõpilaskonnaga. Mõlema valikukriteeriumi puhul on ülioluline õppe- ja elukeskkond. Tartu-suuruses linnas moodustabki ülikool oma 17 000 üliõpilase ja 3500 töötajaga märgatava osa. Kui lisada veel ülikooliga kaudselt seotud inimesed, siis lisandub sellele veel kümneid tuhandeid inimesi. See omakorda tähendab, et ülikooli hoonestuse ruumilised otsused on linna üldplaneeringuga võrdselt olulised. Tartu linn planeeritakse paljuski  ülikooli kabinettides. Töökohad, parkimine, liiklus, elukohad, jalakäijate tänavad, jalgrattateed, ühistransport – need kõik on otseselt seotud ülikooli ruumiliste otsustega. Piltlikult öeldes on Tartu linn kaugemas perspektiivis nii hea, kui võimekad on ülikooli ruumilise planeerimise otsuste tegijad. Arvestades ülikoolis õpetatavaid erialasid, on potentsiaal tohutu. Kogu linn tuleks targalt kujundada ülikooli nägu, unustamata sealjuures ülejäänud linnaelanike  vajadusi ning ootusi. 

Tartu on just parasjagu sellise suurusega linn, et kõrgkoolide (ülikool, maaülikool,  kõrgem kunstikool) koostöö, sealhulgas (mitteõppe)hoonete ühiskasutus peaks olema lausa iseenesestmõistetav. Kuidas tegelikult lood on?

Ü. M.: Tegelik olukord on ehk pisut selgem pärast linnafoorumit. Ideaalis võiks nii väikese riigi kõik struktuurid olla ühendatud. Probleem on pigem selles, et hästi toimimiseks on ilmselt mõningane duaalsus vajalik. Meie ja teie suhtumine. Meie spordihall on parem  kui teie ja meie raamatukogu on nii-, teil aga naasugune. Meie mõtleme nii, aga teie teisiti. Samuti nagu pole üheparteisüsteem parim, ei saa ka kõik hooned olla kõigi omad. Kui asja täpsemalt analüüsida, leiab aga kindlasti ruume, mis võidavad sellest, kui on mitme kõrgkooli kasutuses. Vähemalt ratsionaalne koostöö võiks olla mõeldav ja kasulik nii rahaliselt kui ka imagoloogiliselt. Siinjuures peaks veel silmas pidama spetsialistide laiapõhjalist  võrgustikku, mis on ju innovatsiooni eeltingimus. See puudutab siiski põhiliselt masside kogunemiskohti nagu raamatukogud, spordisaalid, konverentsiruumid, miks ka mitte ühist ülikoolide klubi ehk avalikku ülikoda, kus toimuvad diskussioonid ja kuhu oleks asja ka inimestel väljastpoolt akadeemilist ringkonda.

Küsinud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming