Lillelahang perifeerias

Laurentsiuse maalide suurejooneline ilu kombinatsioonis halva eelaimdusega toob esile inimelu hukatuslikkuse ja seeläbi imetluse ja aukartuse.

TRIINU SOIKMETS

Laurentsius & Co näitus „4+1“ Narva rahvusvahelises kunstiresidentuuris kuni 6. XII.

Laurentsius. Liilia natüürmort roosa koeraga. Akrüül, 2015.

Laurentsius. Liilia natüürmort roosa koeraga. Akrüül, 2015.

Eva Sepping

„Fucking Hitchcock,“ siunab ilulev näitlejatar Tilda Swinton – selline on Laurentsiuse kommentaar esimese töö kohta näitusel „4+1“, mille kihid janunevad mahakoorimise järele. Näitust võib vaadata kui kunstniku järjekordset katset rakendada akadeemiline kitš kaasaegse kunsti teenistusse, mängida vormi ja ruumiga, dünaamika ja staatikaga. Sealt võib koolitüdruku kombel otsida kingitud lilleõie tagamõtet või elukutselise semiootiku eeskujul märgilisi tähendusi ja tähenduslikke märke. Seda võib aga jälgida hoopis ka kui psühholoogilist põnevikku ja tragöödiat teatrilaval.

Näituse-vaatemängu keskkond on suursugune kunagise vabrikandi villa Narva Kreenholmi kvartalis. Sealsamas toimus möödunud aastal Tõnis Saad-oja näitus „Arhitektuurifoto väikese poisiga“. Nüüd tegutseb siin kunstiresidentuur, mis on viimase kuu jooksul võõrustanud Laurentsius & Co viit monoloogivormis väikeste kõrvalliinidega mitmemeetrilist maalistseeni, sealhulgas kolme täiesti uut.

Proloog. Aasta tagasi sai Laurentsius Tallinnas Tõnismäel Parikaste majas sümboolselt kokku William Morrisega, XIX sajandi briti teoreetiku ja kunstnikuga. Konstrueeritud kohtumise kulminatsioonina sündisid portreed, mis kanti imaginaarsest dialoogipartnerist ja näitusepaigast inspireerituna erimustriliste tapeetidega kaetud tohututele alustele ja dekoreeriti industriaalesteetikaga. Üks portreteeritutest oli toona rasvatihaste taustal joobnult kaelakeed reklaamiv ikooniline Tilda Swinton, kes sai pärast Parikaste maja veel kuulsamaks: käis Kumus „Surma ja ilu“ näitusel ja Budapestis kunstimessil ning jõudis mööda Narva maanteed tõmbepunktist perifeeriasse, linnud truult kannul. Kui Parikaste maja töös seisis must ronk topisena Tildast ohutus kauguses, siis nüüd on maandunud see otse lõuendile, nokk kokkupõrkest lõhki. „Miks küll peab see jube elukas minu igavest ilu rüvetama,“ mõtleb Tilda ja juhatab justkui proloogina sisse klassikaliselt kauni naiseportree mitmeetapilise muundumise lilleportreedeks.

Show’ külalised sisenevad villasse kõrgete ja õhuliste pargipuude alt, mille lehestik jätkub ka Tilda ja rasvatihaste taustal. Astunud seejärel gootihõngulisse fuajeesse, mille lubivalgeid võlvlagesid ja kaarjaid ukseavasid palistavad helesinised seinad ja tuhmroosad paspartuud, saavad nad tuttavaks portreedele lisatud detailides korduvate toonidega. Kogu historitsistlik häärber koorunud värvikihtide ja ornamenteeritud trepikäsipuudega, telliskiviseinte ja laudpõrandatega, malmradiaatorite ja puitakendega toimib siin samamoodi nagu näitusetööd – korraga robustselt ja elegantselt. Päeval akendest sissetulvav päike ja pimedaid õhtuid valgustavad steriilsed halogeenlambid mõjuvad aga niisamuti, nagu varjumängud maalidel. Kohaspetsiifilise teatritüki puhul on ruumi roll ülioluline ja alahinnata ei saa seda ka kunstinäituste kontseptsiooni toetava elemendina. Meeleolu on loodud, vaatemäng võib alata.

Esimene vaatus. Klassitsistliku tragöödia tegelased on suursugust päritolu ning seda on ka roosikuninganna valgel tühja täis foonil keset õrnu kastepiisku ja seebimulle – hillitsetud vaikelu, mida keerdunud madu ja moondunud linnulaip esialgu häirida ei suuda. Kuigi roosinupu tupplehtedel kasvavad ogad ja tema vart on julmalt piinatud (see on sõlme seotud ja pooleks murtud), ei veena see stseen üksi veel, et just kõik kole ja valus on see, mis lööb vastanduse kaudu ilu õilsusest särama. Lillesolist peab muteeruma ja varieeruma, tärkama ja närtsima, jooma ja janunema – looma vaatemängu, mis ei pakuks publikule ainult formaalset esteetilist elamust, mitte ainult tsirkust, leiba, higi, verd ja pisaraid. Ta peab panema vaataja kaasa elama ja tundma, temaga samastuma, teda liigutama. Roosiportree hakkab edasi muunduma ja vaatemängust saab tõeline kostüümidraama.

Teine vaatus. Eesriie langeb ja tõuseb. Detailirohke ja peenekoeline taimornament (osaliselt toorelt esile tungiv ja lasuurse värvikihiga lohakalt määritud, osaliselt valkjate ja sinepikollaste pintslitõmmete alla maetud) tervitab teises vaatuses lavale astuvat artisti. Ent pooleldi valguses, pooleldi varjus lopsakas tulp on siin taandunud statiivi rolli ja teeb ruumi lavanurka peitunud pealuule, mis tuletab halastamatult meelde aja tagasipöördumatust. Kui proloogis on koljukujund justkui templiga rongale näkku löödud ja mõjub oma piraadiesteetika tõttu huligaanitseva tänavakunstniku pealiskaudse lahmimisena, siis siin hiilib ta salakavalalt lilleportree kattevarjus. Kui eelmise stseeni roosivarrel visklev madu mõjus äsja puhkenud tahumatu tornaadona, siis siin on keeristormi kese kasvanud, pööreldes nüüd rahulikult, ent kurjakuulutavalt kellaosuti suunas ümber pahaaimamatu õie.

Kui esimeses vaatuses oli roos avatud nagu ka kuuekülgne geomeetriline koonus tema kõrval, siis kolmandaks vaatuseks on koonus suletud, samuti liiliakobar – kas vaatemäng alles algab või hakkab juba lõppema? Õie eluea määramine viib vastuoludeni, tema valgest ja samblarohelisest kuldkollase ja vaskpunaseni varieeruv tonaalsus viitab ühteaegu alles tärkavale ja juba loojangule vastu vaatavale isendile. Sama hästi võib see värvimäng olla ainult lavastuse valgustuslahenduse teene: eks ole ennegi primadonnasid prožektoritega nii ilusamaks kui ka inetumaks tehtud.

Otsida selle vormilise võtte tagant sügavat sisu tundub olevat sama tühi töö kui küsida, mida teevad siin stseenis roosa rotisabaga karvutu koer või väljaveninud rinnapartiiga suitsetav lumememm? Nagu kohtumine absoluutse absurdiga sunnib lõpuks iseennast kriitilisemalt mõtestama, toob kole ja hirmus esile kauni ja helge. Pinge sellel mänguväljal on see, mis liigutab, eriti siis, kui seda korrata, samamoodi, nagu kordab kahvatukollase juugendtapeedi mandlikujuline motiiv värvilaikudes viskleva õie kuju.

Viimane vaatus. Ameerika fotograafilt Robert Mapplethorpe’ilt laenatud valge kalla pilk on viimases vaatuses suunatud lavalt pimedasse saali. Kui Vaala galeriis vaatas etüüdiline kallaseeria otse, kord helgelt ja lootusrikkalt, kord süngelt ja allaandnult, justkui vaataja enese tuhandevärvilist tundepagasit tagasi kiirates, siis siinne üleelusuuruses eksemplar on peeglimängust loobunud ja vapustatud vaatajale selja pööranud. Kui Vaalas eksponeeritud moonikupra tagumine pool oli taotluslikult varju jäetud, siis siin toob prožektorivalgus halastamatult nähtavale jõulise siluetiga kalla hapra sise-struktuuri. Pärgamendilaadse membraani kaudu kumab vaevumärgatav skelett, pigemini kombatav ornament, millest on raske sõrmi eemal hoida. Tragöödia jõuab lõpusirgele: lillekuninganna sirutab kaela kuklasse, sulgeb silmad ja on valmis publiku reaktsiooniks. Kas artistile aplodeerida või ta välja vilistada ning kummal pool tema suhtes ise seista, see jääb vaataja otsustada.

Vaatemäng võib olla küll tehniliselt täiuslik, klassikaliselt kaunis ja ekspressiivselt ängistav, kuid nende elementide koostoime ja kordus on see, mis lõpuks mõjub. Suurejooneline ilu kombinatsioonis halva eelaimdusega tähistab siin inimelu hukatuslikkuse tajumist ja seeläbi esile kerkivat imetlust ja aukartust, kaastunnet ja ülevust. Kuigi selline retoorika võib mõjuda ülemäära paatoslikult, ei saa maha salata tundetaju toimemehhanismi ulatust ja võimsust. Empaatia on küll väärtuslik ja õilis omadus, aga ka eksklusiivne kaup ja käibevahend: osta ei saa seda kusagilt, müüa saab selle abil aga mida tahes. Teiste tunnete, hirmude ja ihade tajumine ning samastumispunkti loomine on võtted, mida ära kasutades leierdatakse Hitchcocki linde ja piraadiesteetikat, disainitakse ikoonilisi filmistaare ja reklaamitakse kaelakeesid.

Kaasaegse kunsti prioriteetide kiuste ei too Laurentsius oma loomingus peituvat sotsiaalkriitilist aspekti ise selgesõnaliselt esile, kuid ometi on see olemas vihjete ja kihtidena nagu motiivid ja detailid tema lilleportreid lahkavates ja lõputuid tõlgendusi loovates stseenides. Ajalooline näitelava on aga võimas. Narva kunstiresidentuuri potentsiaal kunstnike inspireerijana alles hakkab hoogu koguma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar