Liblika tiivalöök

Andri Ksenofontov

Nagu tuletavad end kauplusesse kaasa võetud ostunimekirjas meelde leib ja kohv, nii ei lasknud unustada New Yorgi sõjajärgse välisesinduse „Jaaksoni passid” neid kontrollivatel ametnikel ega teistel lehitsejatel Eesti Vabariiki. Pagulaseestlastel ei olnud riiki, nad mäletasid seda. Mis siis imestada, et üks maailma juhtivaid mälu-uurijaid, Petseris sündinud Endel Tulving pärines tollest mäletajate seltskonnast. Tema ja Juri Lotman on ainsad Eestiga seotud teadlased, kes kuuluvad maailma enim tsiteeritud autorite hulka. Möödunud aasta 26. mail sai Endel Tulving 80aastaseks.

Kolm päeva varem, 23. V 2007, sai 90aastaseks Edward Norton Lorenz, matemaatik ja meteoroloog, kes avastas liblikaefekti kaoseteoorias. 1961. aastal arvutisse ilmaennustuse lähteandmeid sisestades, trükkis ta pärast komakohta ette nähtud 506127 asemel 506. Tulemus oli hoopis teine ilmastsenaarium. 1979. aasta detsembris sõnastas ta küsimuse: „Kas liblika tiivalöök Brasiilias päästab tormi valla Texases?” Selline idee kannab ka raamatuid ja filme, kus kangelane läheb minevikku ja annab midagi muutes ajaloole uue suuna.

Kümne aasta pärast, 25. V 1989, algas Moskvas NSV Liidu rahvasaadikute kongress, kus Endel Lippmaa ladus presiidiumilauale dokumentide virna, mis oli nii kõrge, et liblika tiivalöök võinuks selle uppi lüüa. See oli tõestusmaterjal Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli olemasolu kohta. Kui kasutada Endel Tulvingu terminoloogiat, toimisid need dokumendid ajendina, mille abil ammutati kremliarhiivide mälust hoolega unustatud mälujälg, kurikuulsa salaprotokolli originaal. Eesti Vabariigi ebaseaduslikku okupeerimist 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt tunnistasid nüüd kõik, kaasa arvatud NSVL. Ma ei usu metafoori hiirest, kes karu tagasi koopasse möirgas. Pigem külvas liblika tiivalöök ajalootormi.

Esmalt puutusin kokku aju asümmeetria teooriaga ühes Juri Lotmani loengus. Sain teada, et ajust kehasse suubuvad närvikimbud on risti, mistõttu aju vasak pool juhib paremat kätt ja parem pool vasakut kätt. Vasakus poolkeras toimub diskreetne, verbaalne mõtlemine, paremas meloodiline, mitteverbaalne mõtlemine. Vasak, ratsionaalne ja teaduslik poolkera eelistab nelinurkadest ratsionaalset ruutu. Seevastu parem, emotsionaalne ja kunstimeelne poolkera eelistab emotsionaalseid väljavenitatud vorme. Kahe poole harmooniaks on kuldlõike proportsioonidega või 2 : 3 suhtega ristkülik. Juri Lotman suhtus ilmse poolehoiuga paremakäelise kultuuri poolt alla surutud paremasse poolkerasse, kust pärinevad kunst, muusika ja luule.

Tundub, et sarnaselt Juri Lotmaniga näeb ka Endel Tulvingu töö populariseerija ja raamatu „Mälu” tõlkija Jüri Allik teaduse lunastust kunstis, sest ta on korduvalt märkinud, et Endel Tulvingu teooria inspireerib tema kunstnikust abikaasat. Tallinnas sündinud Rutt Tulving, (läänes Ruth), sai detsembris 77aastaseks. Kui Endel Tulving 1992. aastal pensioniikka jõudis, lahkus ta Toronto ülikoolist ning läks tööle Californiasse. Uues elukohas Davise linnas Sacramento külje all täitsid liblikad avaraid rohumaid. Rutt Tulving alustas siis liblikate akrüülmaalide sarja, mida sai tänavu suvel näha Vaalas.  

Vasakukäeline Rutt Tulving ei ole teostanud ühtegi liblikat paljundustehnikas. Lahtilöödud tiibadega liblikas on pikk lugu, mida pintslilöögi-haaval rääkida. Liblika tiibade kirju muster on kokku pandud kui naastudest soomusrüü, igaüks küütleb isemoodi nagu pintslit hoidva käe värelus. Napisõnaline Rutt Tulving jaotab kunstnikud kaheks: ühed räägivad palju, teised räägivad pildi kaudu. Jutupaunikutest ei pea teised kunstnikud eriti lugu.

Tavaliselt on psühholoog see, kes tindiplärakaliblikaid voldib ning teisi nende loomise tagamaid mõistatama sunnib. Tulvingute peres on vastupidi. Psühholoog tunneb aukartust abikaasa loodud kunsti ees: ta vaatab tema pilte kui vaataks aknast alla tundmatule maastikule. Tal on hea meel, kui talle on meeldinud sama pilt, mis hiljem kunstiasjatundjate tähelepanu pälvib. Endel Tulving paneb tähele, et Rutt Tulvingu liblikate vastaspooltesse on sisse joonistatud erinevused. Nagu HERA puhul, mille ta 1993. aastal avastas ja mille kohta 1994. aastal teadustöö publitseeris.

HERA (Hemispheric Encoding/Retrieval Asymmetry) ehk ajupoolte salvestamise/ammutamise asümmeetria tugineb tõsiasjale, et inimese semantiline ehk faktimälu erineb episoodilisest mälust ehk võimest taaskogeda oma minevikku. Esimesena kasutas sellist jaotust Endel Tulving 1972. aastal. Semantiline mälu hõlmab ajatuid fakte, nagu see, et Prantsusmaa pealinn on Pariis ning aastale 2007 järgneb 2008. Episoodiline mälu on isiklik ajamasin, millega saab mõttes minevikku rännata ja viimatist Pariisi retke meenutada. Enamgi veel, tänu episoodilisele mälule on võimalik saabuva aasta tähistamist ette kujutada ja mõttes tulevikku rännata. Sellist võimet ei ole ühelgi loomal.

Endel Tulving tõestas HERA laboratoorsete katsetega, et episoodilise mälu keskused asuvad valdavalt paremas, semantiline mälu aga vasakus otsmikusagaras. See annab füsioloogilise seletuse filosoofilisele põhitõele, mille kohaselt inimese unikaalsus seisneb üldistus- ja enesevaatlusvõimes. Abstraktne mõtlemine on keskendunud vasakusse poolde, refleksiivne mõtlemine paremasse. Esimene on ajatu ja üldkehtiv, teine ajalik ja endasse süüviv. Esimene on objekti-, teine subjektikeskne. Teadus tugineb inimkonna kollektiivsele, kunst aga autori isiklikule kogemusele.

Endel Tulvingu raamat „Mälu” valgustab ka teadmise ja veendumuse erinevust. Õpetlikud on tähelepanelikkuse katsete kirjeldused, mis reformisid õigussüsteemi ning taandasid tunnistajate tähtsust kohtuprotsessides. Osutus, et pealtnägijate võime tuvastada ärevas olukorras nähtud isikut on ligilähedane huupi arvamisega. Sellega tuleb meelde pärast pronksiööd puhkenud lipupoleemika BBC netikommentaarides: eestlased tõestasid maailmale kooris, et 22. IX 1944. aastal lehvis sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis enne punast lippu.

Kuna me ei saa muuta ajaloo kulgu nagu ulmefilmis, ent ajas rändamine mälus võib olla veelgi ulmelisem, siis kõigepealt tahan kinnitada, et mitte kuidagi ei saa seadustada Eesti annekteerimist 1940. aastal pärast seda, kui Endel Lippmaa juhitud komisjon 1989. aastal oli tõestanud, et Nõukogude Liit oli 1940. aastal Eesti okupeerinud. Asja ei muudaks ka see, kui Pikas Hermannis oleksid lehvinud enne punalippu Molotovi ja Ribbentropi maikad ja trussikud. Kui Eesti Vabariik taastati tõeste andmete ammutamisega ajaloolisest mälust, kas tagaks siis faktide väljavahetamine müütidega või valgete laikude täitmine soovunelmatega kindlama tuleviku?

Möödunud aasta alguses ilmus Mart Laari raamat „September 1944. Otto Tiefi valitsus”, mille hinnangul on „sinimustvalge Toompea kohale kerkimise lugu legendidega sedavõrd läbi põimunud, et tegelikult aset leidnud sündmuste taastamine nõuab suurt vaeva. Kindlalt võib seetõttu kinnitada vaid üht: 20. septembril 1944 kella poole kuue paiku kerkis Eesti riigilipp tõepoolest taas Pika Hermanni torni” (lk 173). See episood lõppes tulevahetusega eestlaste ja sakslaste vahel. Järgmisel päeval tõmmati Eesti riigilipp ja Saksa mereväe lipp organiseeritult vardasse. Eesti lipuvahtkonda juhatanud Evald Aruvald kirjutab: „Võimalik, et meie vahtkond võttis sini-must-valge päikese loojakul maha, kuid see võis ka kogu ööks vardasse jääda. See oli arusaadav pommitamisähvarduse tõttu.” Sinimustvalge võisid tornist maha võtta ka oma lipule järele tulnud sakslased (lk 179). See teema kuulub oletuste valdkonda.

Üks asi on korrigeerida ajalugu netikommentaarides, teine asi muuta kultuurimälu ekskavaatori abil. 18. X 2007 õhtul vihmavines Lembitu tänaval kõndides tundsin värsket männivaigu lõhna. See levis lõhkikäristatud ja pilbasteks tallatud palkidest, mis kuulusid hoonele Kentmanni tänava ja Rävala puiestee ristil. Seal oli seisnud 1919. aastast Tallinna 24. algkool, hiljem Saksa tütarlaste gümnaasium. Samal ajal hävitati vanimat linnamüürivälist vanalinnahoonestust Vana-Viru ja Aia tänava nurgal. Nagu sellest vähe oleks, lubasid muinsuskaitseametnikud lõhkuda Viru väljakul paikneva Aleksandri gümnaasiumi hoone kuni välisseinani, millest osa jalakäiguteele prantsatas. Ajalehed nimetasid seda muinsuskaitse nõudeks vana fassaadi säilitada. Aia tänava hävitatud aedlinn kuulus UNESCO maailmapärandisse, kaks koolimaja olid kaitsealused kultuurimälestised.

18. XI 2007 sai 75aastaseks Tallinnas sündinud Melissa Wells, Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis aastatel 1998–2001. Juba siis tahtis Eesti evangeelne luteri kirik Saksa tütarlaste gümnaasiumi oma maalt pühkida, ent see jäi püsti. Kool oli seotud Melissa Wellsi perekonnaga. Ta mäletas, kuidas isa oma edumeelset kodumaad kiitis, kus naistele hakati üldharidust andma varem kui Ameerikas. Mida suudab ajaloos esile kutsuda ekskavaatori kopaobadus? Millise jälje salvestab see inimkonna mällu?

22. IV 2007, kui Tõnismäele lähenes kraana Aljoša-nimelise silmusega, kui Tšernobõli katastroofi 21. aastapäeva tähistavate tänavarahutusteni jäi veel neli päeva, sai Tõnis Vint 65aastaseks. Oktoobris, koolide lammutamise aegu, oli avatud tema näitus „Kaks reaalsust” G-galeriis, mis oli pühendatud sümmeetrilisele universumile. Ühel poolel elame meie, teine pool liigub valgusest suurema kiirusega, mis arvutuste kohaselt peaks võimaldama füüsikalist ajarändu. Tõnis Vindi liblikapilti saatis taoistliku filosoofi Zhuangzi tekst: „Ükskord nägi Zhuangzi unes, et ta on liblikas, õnnelik liblikas, kes tunneb rõõmu, et jõudis soovide täitumiseni, ja kes ei tea, et ta on Zhuangzi. Ühtäkki ta ärkas üles ja nägi hirmuga, et ta on Zhuangzi. Ei ole teada, kas Zhuangzi nägi unes, et ta on liblikas, või nägi hoopiski liblikas unes, et ta on Zhuangzi. Aga ei saa olla kahtlust, et Zhuangzi ja liblika vahel on ometi erinevus. Seda nimetatakse asjade moondumiseks.” Jorge Luis Borges kirjutab essees „Aja uus kummutamine”, et vastavalt George Berkeley filosoofiale ei eksisteerinud Zhuangzi keha selle unenäo ajal teisiti kui tajuna Jumala teadvuses. David Hume’i järgi ei eksisteerinud isegi Zhuangzi hinge, jäid ainult unenäo värvid ja liblikana olemise veendumus. Kui Zhuangzi üks lõpututest lugejatest näeb unes, et ta on liblikas, ja siis näeb unes, et ta on Zhuangzi, siis ei ole sellel seisundil mingit vahet Zhuangzi unenäoga 400. aastal e Kr, justkui 2400 aastat ei olekski möödunud. Borges lõpetab sõnadega: „Meie saatus (vastupidiselt Swedenborgi põrgule ja Tiibeti mütoloogia põrgule) ei ole hirmuäratav ebareaalsuse poolest; see on hirmuäratav, sest see on vääramatu ja soomustatud. Aeg on aine, millest ma tehtud olen. Aeg on jõgi, mis minust üle uhub, aga mina olengi jõgi; see on tiiger, kes mu hävitab, aga mina olengi tiiger; see on tuli, mis mu neelab, aga mina olengi tuli. Maailm, kahjuks, on olemas; mina, kahjuks, olen Borges.”

Aju, õnneks, on kahe poolkeraga planeet. Ühest kogemusest võib saada liblika tiivalöök vasakus poolkeras, kus sünnib Borgese essee – või Ruth Tulvingu maal paremas poolkeras. Tulemuseks võib olla muudatus meie keskkonnas. Tsiteerin Endel Tulvingu eelmainitud raamatut: „Muutused, mida inimene on keskkonda sisse viinud, on hämmastavad nii ulatuselt kui oma keerukuselt. Me võime kasutada sõna „kultuur” selleks, et kollektiivselt kirjeldada seda vahet maailmas – materiaalne või virtuaalne, abstraktne või konkreetne –, mis eksisteerib tänu inimese sekkumisele ja mis oleks olnud siis, kui seda sekkumist poleks olnud, ning esitada küsimuse: milline sündmus inimese evolutsioonis tegi homo sapiens’ile võimalikuks aeglaselt, kuid kindlalt kutsuda ellu kõik need monumentaalsed kultuurisaavutused? Mis andis tõuke kultuuri arengule ja mis on seda käigus hoidnud?” (lk 277-278).

Me võime moondada tuleviku niihästi liblikaväljaks kui ka vaglakolooniaks. See sõltub meist endist.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming