Less and More

Karin Hallas-Murula

Mõistuspärasuse võimalikkusest tänapäeva arhitektuuris  

 

Alvar Aalto klassitsismiperioodi kauneimaid

kirikuid – Muurame (1929). Karin Hallas-Murul

 

“Philip Johnson oli täielik eesel,” pahvatas tänavuse Põhjamaade arhitektuurielu suursündmuse, sümpoosioni “Less and More” peaesineja Sir Colin St. John Wilson, kui jõudis oma ettekandes XX sajandi modernismi kraavipööramise põhjusteni. 74aastane Wilson, kes on ise kohtunud Corbusier’, Miesi ja teiste XX sajandi arhitektuurigurudega, võib seda endale muidugi lubada. Modernismi ajaloo samm-sammult kaasas käinud arhitekt (projekteerinud Londoni rahvusraamatukogu, 1998; viimane ehitis on tänavu valminud Chichesteri Pallant House Gallery) heitis kriitilise pilgu moodsa arhitektuuri ajalukku ja küsis: “Millal see asi viltu läks?”. Vastuseks sihtis ta näpuga Corbusier’ prillitatud nägu CIAMi esimese La Sarraze konverentsi (1928) tuntud grupipildil ja kinnitas: siin on see kurja juur. Kõik pidi tal reeglistatud ja vormistatud olema, viis reeglit ees ja kümme käsku järel, türann sihuke. Mies ja Philip Johnson keerasid kruvi veelgi edasi ja nii kadus maailmaparandamisest tulvil moodsast arhitektuurist hing ja vaim ning valitsema pääsesid vaimustumine vormilise külje ja tehnoloogia üle. Aalto oli neist kümme aastat noorem ja see muutis palju, väitis kauaaegne Cambridge’i arhitektuuriprofessor, kes hindab kõrgelt Aalto pööret inimesekeskse modernismi poole. 

Rõõm oli tõdeda, et tänavu juba kümnes Aalto sümpoosion (alustati 1979) on säilitanud värvikate esinejate kutsumise traditsiooni ning akadeemilise, ent samas põhjamaiselt vaba ja demokraatliku suhtluskeskkonna. Juba aastaid ei ole see üksnes Aalto pärandit lahkav konverents, vaid laiapilguline rahvusvaheline arhitektuuriareen, kuhu ei kutsuta primadonnalikke meediastaare, vaid otsiva vaimuga arhitekte, kelle jaoks arhitektuur ei tähenda rahateenimist, vaid – nagu määratles austraallane Sean Godzell – kellele arhitektuur tähendab küsimuste esitamist. Just siin, Jyväskülä ülikooli Aalto aulas on oma esimesed auditooriumiettekanded pidanud karjääri alles alustanud Tadao Ando, Peter Zumthor, Alvaro Siza, Glenn Murcutt jt.

 

Vähem ja rohkem

 

Tänavuse Aalto sümpoosioni teema oli “Less and more” rõhuga sõnal “ja”. Et üldlevinud arhitektuuritsitaatide kasutamine on Eestis esile kutsunud omapäraseid kommentaare, siis olgu siinkohal igaks juhuks seletatud, et konverentsi pealkiri on Mies van der Rohe kuulsa lause “Less is more” (“Vähem on rohkem”) parafraas. Postmodernistid vastandasid sellele kriitilise “Less is bore” (“Vähem on igav”) ning seejärel lisas Philip Johnson edeva ja enesekeskse “I’m a Whore” (“Olen hoor”), kajastades XX sajandi viimase veerandi arhitekti muutumist ülimalt tellijasõbralikuks. Need slogan’id on üsna hästi iseloomustanud modernistliku arhitektuuri käekäiku XX sajandi teisel poolel, kuid muidugi ei suuda need peegeldada modernismi arengut kogu selle käänduderohkuses.

Sümpoosioni korraldajad olid tõstnud fookusesse ratsionaalsuse arhitektuuris. On loogiline, et tarbimisühiskonna mehhanismide stimuleeritud ja meedias üles haibitud efektitseva arhitektuuri (Luis Fernandez-Galiano on pakkunud sobiva sõna – architainment) laineharjal muutub see aspekt taas aktuaalseks. Tänavu aprillis Soome arhitektuurimuuseumi 50. tähtpäeval peetud juubeliloengul kirjeldas Juhani Pallasmaa tänapäeva arhitektuuri kahe vastandliku tule vahel olevana: ühelt poolt ohustab seda instrumentaliseerumine, arendajate pragmaatilisuse diktaat, teiselt poolt aga estetiseerumine, formalism. “Ehitised on ühelt poolt muutunud banaalseks, ühedimensiooniliseks ja utilitaarseks, teiselt poolt aga kalkuleeritud esteetika kandjaks, tunnete ja kujutluste manipulatsioonivahendiks,” diagnoosis soome juhtiv arhitektuurifilosoof kriitiliselt. Suurest osast tänapäeva arhitektuurist on saanud meedia jaoks hästi pakendatud toode, mille eesmärk on üksnes vau!-elamuse tekitamine. Mõtet edasi arendades jõuame siit võrdluseni reklaamiga, mis on kõrvale tõrjunud päris kunsti. Reklaame tehakse professionaalselt ning need on visuaalselt efektsed, kuid kõik see on täpselt kalkuleeritud ning üheselt suunatud ostuiha õhutamisele. Kas ka nii ulatuslikult ühiskondlikke ressursse ja finantse neelav, kunagi väärikamaist väärikam kunstivaldkond nagu arhitektuur ikka peab globaalse tarbijamelu kõikide tujudega kaasa minema – see on minu jaoks tänase arhitektuuri tõsisemaid küsimusi.

Pallasmaa meenutas, et arhitektuuril on kõrgem eesmärk kujundada inimeste arusaama reaalsest maailmast ja muuta see tähenduslikuks. Seda vaimu on kandnud ka Aalto sümpoosionid läbi aegade. Tänases arhitektuuripildis, kus postmodernismi kõikelubavus enam mingi uus sõna pole ja loomingulisuse pähe pakutav efektitsemine vaimustab peamiselt meediat, mõjusid soliidsema teoreetilise pinna otsingud eriti aktuaalselt.

 

Ratsionaalsusest arhitektuuris ja loomariigis

 

“Moodsat arhitektuuri hakati põlgama ülemäärase ratsionaalsuse pärast, kuid kas on üldse võimalik luua arhitektuuri mõistust välja lülitades?” küsis sümpoosioni tänavune peaideoloog Juha Ilonen. Ta väitis, et ratsionaalsuse tõlgendamine külma ja kalgi kaalutlemisena on ilmselge eelarvamus ja tõi hea võrdluse loomariigiga: evolutsioonil ei ole midagi pistmist emotsioonide või esteetikaga, looma- ja linnuliikide välimus on kujunenud vajadusest täita elutähtsaid funktsioone ja ometi on see ratsionaalselt kujunenud maailm erakordselt mitmekesine ning selle liigid pakuvad hingematvat ilu. Ratsionaalsuse mõtestamisel on sageli segavaks sõna ise, sest XX sajandi arhitektuuris tuli sellele juurde negatiivne pragmaatilisuse varjund. Aristotelese ratio ja inimese kui “ratsionaalse looma” tõlgendus ei välista sugugi emotsionaalsust, kirglikkust ega loomingulisust.

Sümpoosionile kutsutud arhitektid Sean Godsell Austraaliast, Dorte Mandrup-Poulsen Taanist, Fuensanto Nieto ja Enrique Sobejano Hispaaniast, Manuel Aires Mateus Portugalist jt väljendasid omal moel sedasama ideed. Teatud põhjustel pakkusid allakirjutanule eriti huvi Nieto & Sobejano lagunenud kindluste kohandused moodsateks muuseumideks (La Luz Kanaari saartel, Moritzburgi loss Saksamaal Halles jt). Sebrat ei ole keegi esteetilistel kaalutlustel triibuliseks värvinud, looma- ja linnuliikide välimuse kujunemisel on määravat rolli mänginud geograafilised ja klimaatilised tingimused, nende elupaik. Koha tajumine, selle mõtestamine on laienenud füüsilisest vaimseni, hõlmates kohalikke lugusid, müüte jm, on endiselt hea arhitektuuri eeldus. Huvitava vestluse eelduseks on haakumine üksteisega, mitte seosetu vahelekarjumine – sellelt pinnalt võime hinnata ka kontekstuaalsust arhitektuuris.

Muigega meenutasin mõnede Eesti Rahva Muuseumi konkursil osalenud arhitektide “uut lähenemist”, mille kohaselt ei peetud muuseumi projekti tegemiseks vajalikuks isegi Tartusse tulla, Raadist rääkimata. Nii saab tõesti projekteerida anonüümseid selvereid, mis igal pool ühesugused, kuid mida tavaliselt arhitektuuriks ei peeta. Sama medali teine külg on teistes tingimustes sündinud loogilise lahenduse ülekandmine hoopis teise geograafilisse asukohta, kus sellest saab formaalne moevõte – ülilevinud nähtus tänases arhitektuuris. Ilmekas näide on Eesti majade ikka veel moekad horisontaalsetest puitribidest “päikesekatted”, millel pole muud otstarvet peale dekoratiivse, sest erinevalt lõunamaistest majadest, kus neid päikese liikumise järgi kergesti edasi-tagasi liigutatakse, ei anna neid Eesti majadel enamasti üldse liigutada. Loodus sellist formaalsust ei kannataks: maastikus väljakutsuva välimusega looma panevad suuremad lihtsalt nahka. Ennast võõraste sulgedega ehtinud loom ei mõtle seejuures, et ah, las söövad, peaasi, et korraks märgati.

Nieto & Sobejano praegu ehitamisel Madinat al Zahra muuseum asub araabia kultuuri ühel maailma suurimal väljakaevamiste alal Cordoba lähedal, mille mõjuväli oli nii suur, et arhitektid mõtlesid alguses tõsiselt projektist üldse loobuda. Siis aga tuli idee teha uusehitis mitte maa peale, vaid see arheoloogide kombel maa seest välja kaevata, otsekui oleks uus arhitektuur seal koos hävinud linna varemetega juba aastaid varjul olnud. Kontseptsioon ei ole mitte üksnes ala suhtes sümpaatselt delikaatne, vaid mõjub sümboolse seisukohavõtuna moodsa arhitektuuri seostest möödunud ajastute kultuuri kui ammendava varamuga.

 

Gavin Bryars arhitektuurist

 

Aalto sümpoosionide traditsioon on kutsuda esinema ka muusikuid tekitamaks teatavat nihestust ja võimaldamaks kuulajaile ootamatuid mõtteparalleele. Varasemast on meeles Kaija Saariaho ettekanne, mis tekitas arhitektuuriteemade vahele sisuliselt väga haakuva kõlalise ruumi. Tänavune kutsutu oli eestlastele hästi tuntud avangardi elav klassik Gavin Bryars (“Jesus’ Blood Never Failed Me Yet” Nigulistes, 2001; “A Man in a Room, Gambling” Rotermanni soolalaos, 2003; peakülaline “Nyydil 2003”), kes alustas pooliku filosoofiharidusega jazz-muusikuna ning on teinud koostööd John Cage’i ja paljude kunstnike, lavastajate, koreograafidega (sest ei oska öelda ei, nagu ta ütles). Oma ettekandes “Kuuldud ruumid, nähtud helid” rääkis Bryars helide kuulamisest ja tekitamisest erinevates ruumides ja maastikes ning imekaunitest kõladest, mis tekivad üllatuslikult ja ettekavatsemata. Muusika ja arhitektuuri seostest on räägitud nii palju, et tavaliselt kipub asi banaalseks, kuid erakordse pagasiga Bryars tegi seda iseenda kogemusele toetudes väga omamoodi. Seos konverentsi teemaga ei olnud alguses kuigi tajutav, ent ometi olid just helidest võlutud Bryarsi ootamatud pisarad need, mis mõjusid kogu sümpoosioni veenvaima kinnitusena ilu seosest ratsionalistliku ja mõistuspärasusega.

“Arhitektuur ei muutu kaugeltki nii kiiresti nagu arvatakse,” võttis tänase arhitektuuriseisu kokku Tallinnaski aastaid tagasi loengu pidanud inglise arhitektuuriajaloolane ja kriitik William J. R. Curtis. Tänased uuendused on tihtipeale moodsa arhitektuuri rikkalikust ajaloost üles kaevatud vana. Curtis sättis õigluse jalule ka Wilsoni emotsionaalse kriitika alla langenud Mies van der Rohe suhtes, väites, et iga järgmine põlvkond on õppinud Miesilt erinevaid asju, mis ei räägi muust kui tema arhitektuuri sisukusest ja ammendamatusest. Ameerika arhitektuuri kauaaegse “ristiisa” (kes oleks tänavu saanud 100aastaseks, kuid suri kaks aastat tagasi, misjärel sai kaela sajatusi küll homoseksuaalsuse, küll koostöö eest natsidega) Philip Johnsoni arvates Curtis omapoolset võrdlust loomariigiga välja ei pakkunud ning arendamata jäi ka tema “Koolhaasi-haiguse” kontseptsioon. Ent tema mõtteid järgides on taas kord põhjust öelda: “Arhitektuur ei alga igal esmaspäeval uuesti.” Küll aga võime seda ikka ja jälle näha uue nurga alt ja värske pilguga.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming