Lembelaegas osutab nahakunsti võimalustele

Reet Varblane

Näitus on hea indikaator: siin paistab välja, kui paljud autorid on üldse suutnud kontseptuaalselt läheneda. ?Lembelaeka? näitus on Adamson-Ericu muuseumis juba ligi kaks kuud lahti olnud, publikut on jätkunud jõulude ajal ja aastalõpulgi. Lembelaekast, aga tegelikult laiemalt nahakunstist, selle vajadusest, tähenduse muutumisest ja õpetamisest vestlesid Adamson-Ericu muuseumis nahakunstnikud Maarja Undusk ja Pille Kivihall näituse korraldajatena nahakunstnike liidust, Illu Erma ja Lennart Mänd kunstiakadeemia nahakunsti osakonnast, kunstiajaloolased Inge Teder, Ülle Kruus ja Kersti Koll  ning muuseumi pedagoog Kai Tuvik.

 

Miks nahakunstnikud valisid 2004. aasta ülevaatenäituseks lembelaeka teema? Milline peaks üldse tänapäeva tarbekunstinäitus olema?

Maarja Undusk: Näitusemõte tekkis 2000. aastal, kui käisime nahakunstikonverentsil Hollandis, sinnasõidul külastasime Offenbachi nahamuuseumi Frankfurdi lähistel. Seal nägingi esimest korda lembelaegast. Inge Teder tundis seda ainevaldkonda juba varem. Muuseum jättis üldse sisuka ja suurejoonelise mulje. Seal tekkiski mõte, et lembelaeka võiks tuua praegusesse aega ja et kunstnikud tõlgendaksid seda. Hilisem asjakorraldus toimus nahakunstnike liidu juhatuse ja Adamson-Ericu muuseumi tihedas koostöös.

Inge Teder: Lembelaegas on ju omapärane lehekülg kunstiajaloos. Hindan igati, et nahakunstnikud suutsid sellest ideest kinni haarata, selle tänapäeva tuua. Ütleksin, et saite ühenduse maailma ühe parema nahakunstimuuseumiga ja see on juba iseenesest midagi väärt. Sellest on kindlasti abi meie oma nahakunsti jõudmisel laiemale rahvusvahelisele pinnale.

Pille Kivihall: Esimesel ühiskoosolekul ei julgenud veel unistadagi, et saaksime ehtsa keskaegse lembelaeka meile tuua, pakkusime seda lihtsalt maksimumprogrammina välja.

M. U.: Originaallembelaegas ei ole tugevalt välja valgustatud, sest see oli Offenbachi muuseumi nõue.

Kersti Koll: Tõepoolest, just valgustundlikest materjalidest esemete säilivuse tagamine nõuab spetsiaalselt mõõdetud nõrgemat valgustust. Sellele pööratakse kõigis muuseumides suurt tähelepanu.

Lennar Mänd: Valgustuse probleem sõltub tegelikult ikkagi eelarvest, sest spetsiaalsed valgustid on ju maailmas olemas, kuid väga kallid, isegi Saksa nahakunsti muuseum Offenbachis ise ei suuda neid endale osta. Tänapäeva tehnoloogias on ju kõik võimalik.

Ülle Kruus: Nahakunstnikud jõudsid Adamson-Ericu muuseumi 2002. aastal. Muuseumide partnerlusega läheb aega. Rariteet nõuab korralikku kindlustust, turvatasandit, klimaatilisi tingimusi. Juba Saksamaa usalduse  võitmine nõudis aega ja energiat. Objekti tõi meile aklimatiseeritavas kastikeses nende teadusdirektor dr Rosita Nenno.

Näitus koosneb kahest osast: ajalooline ese, taust, kontekst ja teiselt poolt sinna juurde tekitatud praegune näitus. Kuidas meie kunstnikud niisuguse ideega kaasa tulid? Ja mida annavad praegused lembelaekad meie nahakunstile, aga ka laiemalt kunstile juurde?

Illu Erma: Kui 2000. aasta reis käivitas selle idee, siis 2001. aastal käisin veel ekstra Offenbachi muuseumis üle vaatamas, mis võiks huvi pakkuda. Lembelaegas hakkas silma salapära ja müstikaga nagu keskaeg üldse, kuid selle tehnilist teostust tänapäeva kontekstis ei hooma, iseäranis, kui ei tea, kuidas see on tehtud. Vorm pole nii konkreetne.

Kui tekkis  näituseidee, siis oli üsna loomulik siduda see ka kunstiakadeemia õppeprotsessiga. Seda enam et ?lembelaegas? märksõnana on intrigeeriv. Kuna näituse aeg lükkus edasi, siis said selle ülesande lahendada kaks kursust: kevadel ja sügisel 2004. Tulemused olid tõesti erinevad: kui kevadine kursus mängis rohkem vormi ja tehniliste võtetega, siis sügisene oli kontseptuaalsem. Tõstaksin sealt kõige intrigeerivama näitena esile Luise Laura Vatseli, kes algul reageeris teemale lausa eitavalt: mis asi see lembelaegas üldse on? Ninnu-nännu, tädide värk. Tema veenmisele läks kuu aega, et teemale võib ka miinusmärgiga läheneda. Lõpuks ta leidiski oma lahenduse metalsete naelte kaudu. See on komplektis teisega, tõelise kit?iliku roosa laekaga, kust selle avamisel kostub ?Love story?. See oli just see, mida ma ülesandest lootsin, omapoolset suhet. Suurel näitusel kaasalöömine innustab õppetegevust, paneb süvenema. Lootsin küll ka, et tuuakse mängu vanu tehnikaid ? voolimist jne. Tehnikavõlu, mis meie põlvkonnale on veel lummav, kombatavus, reljeefsus, maalilisus, siis nooremad sellega enam ei haaku. Nad ei saa aru, miks on vaja nii palju vaeva näha?

Kui minna tudengite juurest päris nahakunstnike juurde, siis kuidas nemad ideega kaasa tulid?

P. K.: Üllatavalt hea vastukaja. Me isegi ei osanud oodata sellist tungi: rääkimata eesti nahakunstnikest, ka kolleegid lätist ja leedust  huvitusid teemavalikust. Elo Järv, Tiina Piisang, Tiiu Vijar, Jaana Päeva pakuvad oodatult häid ideid, lihtsalt suurepärast mõtteteostust.

M. U.: Näitusel on vormist lähtuvat lähenemist nagu nahakunstis tavaks, aga ka n-ö psühholoogilist nahka, mis mind ennast kõige enam huvitab lembelaekateema juures. Ka keskaegne lembelaegas on vormilt ja teostuselt soliidne, kuid olemuselt ebasoliidne, mis lisab nahakunstile värskendava vaatenurga.

I. E.: Keskaeg kui selline haakub ju praeguse ajaga, on palju sarnaseid momente ja palju tõukuvaid arusaamu. See tekitabki intriigi.

M. U.: Näitusetööd on alati pisut steriilsed, kuid lembelaegas on seotud inimsuhetega, mis teeb asja huvitavaks.

P. K.: Minu karbiga juhtuski selline lugu: kui kirjutasin näituse reglementi, tuli minu juurde Katariina gildi üks mees, kes hakkas rääkima mingist karbist, kuhu on vaja tähed peale trükkida, ja jõudis selleni, et tal on vaja sellist karpi, kuhu saaks panna oma naisele mõeldud asjad, sest ?seda karpi ei saa ju poest osta?; ütles ta. Mina kirjutasin just seda reglemendi kohta, et kas on veel lembelaeka tarbijaid. Huvitav situatsioon: minult tahetakse lembelaegast, mina aga püüan sõnastada, kas seda on üldse vaja, ja samas püüan soovijale selgitada, et mul pole aega. Näitusele tegingi laeka, mis sisaldab mind äratanud tellija ja tema armastatu lembesümboolikat.

I. T.: Näitus osutab ju selgelt sellele, et niisugusel esemel on sisuline ja kunstiline väärtus, et sellist asja tasub teha.

P. K.: Selline teema osutab ju ka sellele, et nahakunstil on lõpmatult häid võimalusi teha ootamatuid valikuid.

L. M.: Näitus on hea indikaator: ta näitab ära selle, kui paljud autorid on üldse suutnud kontseptuaalselt läheneda. Suuta märgihulgale veel midagi juurde anda, see on midagi väärt. On võimalik asi vormiliselt hästi ära teha, esimesel pilgul ka ära petta, aga seda on vähe. Selles mõttes on see kaval teema. Vana ja uue koosluse leidmine on kõnekas.

Originaalis kasutati sellise laeka valmistamiseks nahka, kuid kas tänapäeval on mõttekas piirduda (ennast piirata) ainult ühe materjaliga? Mõttekam ongi ju ülesannet vaadata kui kontseptsiooni.

I. T.: Lembelaekaid on ju alati tehtud kõikvõimalikest materjalidest: elevandiluust, puust, neid on tikitud nagu köiteid.

M. U.: Algul oligi idee teha vaba näitus, kuid kuna kõik sai alguse siiski Offenbachi muuseumist ja Adamson-Ericu muuseumi ruumid on kammerlikud, siis piirdusime nahaga.

P. K.: Minu esimene mõte oligi valguskast, kus hoiaksin juuksekarva.

Näituse teeb huvitavaks just koostöö kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgema Kunstikooliga; see, et tudengid on kaasa haaratud. Väga hästi on esile tulnud erinevad koolkonnad. Tartlased suhtlevad igapäevaeluga, mõtisklevad elu enese üle, akadeemia tudengid püüavad tabada nägematut.

Mis on vahet Tallinna kunstiakadeemias ja Tartu kõrgemas kunstikoolis õpetataval nahakunstil?

I. E.: Meil on kihilisem, kontseptuaalsem  mõtlemine, Tartus on rohkem materjali- ja vormitöötlust.

L. M.: Arvan, et meil mängib rolli taust, mida pakub kool. Tartu võiks üritada olla iseseisvam. Kui nende töödes on rõhutatud rakenduslikkust, siis need meeldivad kohe väga. Eks seda ebamäärasust on ka meie koolis tehtud töödes märgata. Tartul on kõvasti potentsiaali, et oma nägu säilitada ja arendada.

I. T.: Aga kuhu meie pürgime? Mis on Tallinna nägu?

I. E.: Meil on konkreetselt välja öeldud ainult see, et asume disainiteaduskonnas, kuulume nii-öelda pehmete kunstide alla ja oleme seotud tekstiili- ja moeerialadega. Meid hinnatakse selle järgi, kuidas kõige sellega haakume. Kuidas säilitada tasakaalu traditsioonilise nahakunsti ja disaini vahel, see on küsimus.

L. M.: Nii nagu kõik muud erialad, nii areneb tänapäeval ka meie eriala. Meil on olnud arutluse all nimeküsimus, kuidas ikkagi tuleks meie eriala tänapäeval nimetada? Nimetus ?nahakunst? on suhteliselt tinglik. See osutab pigem sellele, kust me tuleme, aga mitte otseselt sellele, kuhu läheme.

I. E.: Oleme integreeritud kogu akadeemia struktuuri. Tulevikus saab magistriõppepunktid mitme eriala peale kokku.

See pole ju iseenesest paha.

I. E.: See on hea, aga eeldab seda, et erialane oskus saadakse bakalaureuseõppes kätte. Praegu on käärid: algtasemel ei ole piisavalt erialatunde ? esimesel kursusel on ainult kuus erialatundi nädalas. Teisel ja kolmandal kursusel tuleb neid küll juurde, kuid kolm pluss kaks süsteemi puhul jääb kõike liiga väheseks.

L. M.: Traditsioonilised tehnoloogiad säilitame nagunii, uued materjalid võimaldavad laiemat haaret.

I. T.: Nahakunstieriala on ju alati võtnud teisi materjale juurde: lakkmaali, aplikatsiooni, rõhutanud paberi ja naha seost jne.

P. K.: Samal ajal ei tasu nahatöö oskust häbeneda. Maailmas suhtutakse meisse ikka kui unikaalsesse koolkonda.

L. M: Nahka tuleb kasutada tõesti ainult siis, kui olukord on seda väärt, et just nahk valida. Kui mõni teine materjal sobib sõnumi väljatoomiseks, sisuliselt paremini, siis tuleb seda

kasutada. Kui pakume ainuüksi traditsioonilisi nahatehnoloogiaid, siis ei toida see tulevikus üliõpilast ära. Olulisem on õpetada struktuuri. On siiski hulk ni??e, mida meie erialaga saab täita, mille järele on vajadus.

I. E.: Tudeng peab olema võimeline aru andma, mida ja kellele ta teeb?

L. M.: Minu meelest on väga positiivne, et on tulnud juurde palju tööd muude materjalidega. Kui tulla tagasi näituse tööde juurde, siis hiljaaegu lõpetanud kunstnike puhul on näha, et nad valdavad erinevaid materjale laiemalt kui need kunstnikud, kes on harjunud ainult nahaga.

I. T.: Meil on ajalooline kohustus traditsioonilise tehnika ees. Tehnika võib märkamatult käest kaduda.

L. M.: Juba sellepärast ei usu, et traditsioon kaob, et pidevalt tegeldakse vanade asjade pinnalt uue kvaliteedi otsimisega. Ka mujal maailmas tekitas 1990ndate algul hüppe köitetehnoloogias vanade tehnoloogiate väljakaevamine ja interpreteerimine. Samasugust tsüklit on ka meil koolis näha: kui mingil hetkel tehnoloogia vajub ära, hulk aega seda ei tarvitata, siis mingi aja pärast avastavad üliõpilased vanad asjad enda jaoks uuesti. Niikaua kui  koolisüsteemis on mingisugustki järjepidevust, pole ohtu.

Kuidas ?Lembelaeka? näitus on vastu võetud? Kuidas see on meeldinud lastele, kuidas suurtele?

Ü. K.: Enne näituse tegemist sai koos nahakunstnikega palju mõeldud näituse aja üle: näituse sisse jäi jõuluaeg, koolivaheaeg. Pille Kivihall, Tiina Piisang ja Adamson-Ericu muuseumi pedagoog Kai Tuvik tegid esimese workshop?i jõulude eel ning koolivaheajal viidi läbi laekateemaline nahakunsti laager. Kolmel päeval töötas siin 27 last, kuigi soovijaid oli tunduvalt rohkem. Meiega isegi pahandati, miks meil pole suurem maja ja rohkem võimalusi. Laste ind oli vapustav.

Kai Tuvik: Oli üllatav, et lapsed suutsid viis tundi jutti tegelda ühe tööga. Pille Kivihall üritas mind küll rahustada, et lapsed jõuavad ja tahavad ise teha, kuid ma ei uskunud. Üliõpilane Luise Laura Vatsel sattus meie vestlust Katariina käigu nahatöökojas pealt kuulma ja ning tahtis ise ka lapsi juhendada.

P. K.: Idamaise konstruktsiooniga laste poolt võlukarbiks nimetatud laeka  idee võlus lapsed täielikult.

K. T.: Lastel tuli välja tõesti vahvaid töid: ühel 13aastasel tüdrukul oli riidega vooderdatud karp, mille avamisel õhkus voodri lillelisest tekstiilist lausa lembehõngu.

Kui palju rahvast on näitusel käinud?

Ü. K.: Ei oska täpselt öelda, kuid iga päev on ikka mitukümmend külastajat. Ja ka kultuuriministeeriumi otsus, et kunstiaastal on muuseumid alla 18aastastele tasuta, on publikut juurde toonud. See toob küll muuseumile veerandmiljonilise augu, aga see üleskutse töötab. Pille ja Kai laagri puhul oli veel tore ka see, et lapsed viidi Katariina käigu töökotta, neile näidati tee peal keskaegset linna, nad viidi ajas tagasi. Näitusel uuriti põhjalikult siinseid lembelaekaid. Ja alles siis hakkasid nad ise midagi tegema. Tiina Piisangu juhendamisel kasutati ka isetehtud paberimassi. Laagri jooksul anti lastele erinevaid ülesandeid, nad said teadmisi ja oskusi.

I. T.: Kas nad mõtlesid ka, kellele nad selle võlukarbi teevad?

K. K.: Lapsed on ju nii siirad, nad teadsid täpselt, kas endale või kellelegi teisele. Isegi seda, mida nad seal hoidma hakkavad.

Kas selle väljapaneku puhul võib rääkida tavapublikust või siiski teadlikumast, ekstra sellele näitusele tulnud külastajatest?

Ü. K.: Eks on mõlemat, aga näituse ajastatus on olnud väga hea.

?Lembelaeka? näitus lõpeb 30. jaanuaril. Mis on järgmisena plaanis?

P. K.: 2005. aasta mais tahaksime nahka parkida. See mõte on juba tükk aega õhus hõljunud. Nahaparkimispäevad viime ilmselt läbi Jõgeval.

L. M.: Järgmine tõeliselt suur üritus on rahvusvaheline köitenäitus ?Scripta manent III?. Selle võib täitsa julgelt lugeda maailma olulisemate köitekunstinäituste hulka, nii osavõtjate kui tööde poolest. ?Scripta manent? tuleb disaini- ja tarbekunstimuuseumi alumisele korrusele ja teisele korrusele tuleb meie köitekunsti ajalooline ülevaade. Teises ruumis saab näha ka laiemalt meie ajaloolist nahakunsti.

P. K.: ?Lembelaegas? läheb kõigepealt edasi Harjumaa muuseumisse, siis Riia tarbekunstimuuseumisse, ka Tartu Kunstimaja tahab seda saada.

Mis saab lembelaegastest pärast näitusi? Kuidas huviline saaks endale oma lembelaeka muretseda?

P. K.: Nahakunstnike liidul on oma kodulehekülg ja seal on väljas kõik  näituse lembelaekad, rohkemgi veel. Aadressil www. nahakunst. ee. on võimalik ühendust võtta ja kui kunstnikuga jõutakse kokkuleppele, siis võib oma meelislembelaeka koju viia.

L. M.: Mul on hinge peal üks tõsine asi, mis on küll kontekstist väljas. Hiljaaegu toimus Otepääl suusatamise maailmakarika etapp, mille kohta räägitakse, et see oli väga hästi organiseeritud, et rajad on parimad, et kohal oli suusatajate tipp. Kas nägite, millised auhinnad olid välja pandud? Tahtsin läbi seina joosta, see oli hullem, kui eesti nahakunsti räme pilastamine. Kuidas on võimalik, et korraldajad, kes teevad kõike kõige paremini, tellivad sellised auhinnad? Oleksid siis need olnud käsitöömeistrite korralikud tööd. Kui auhinna puhul kasutatakse nahka, siis peaksid need välja nägema esteetilised, disainitud. Mujal maailmas arvatakse, et meie nahakunst näebki selline välja. Isegi ?diletantism? on nende kohta palju öeldud.

Eks seegi kõnele kunstibaashariduse nõrkusest või lausa puudumisest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming