Lavaproovid valijaile

Varem on ennustamine lihtsam olnud: ikka on olnud selgelt üks kunstnik, kes on teistest täpsemini EKKMi ruumi oma teostele allutanud ja vunki juurde andnud, tänavu mitte.

OTT KARULIN

Köler Prize’i nominentide Art Allmäe, Raul Kelleri, Kristi Kongi, Krista Möldri ja Laura Põllu näitus EKKMis kuni 5. VI. Täna kell 22.30 kuulutab žürii (möödunudaastane võitja Anu Vahtra, Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse kuraator Julija Fomina, Soome kunstnik ja kuraator Jussi Koitela, ajakirja Frieze toimetaja Jörg Heiser ja Hollandi kunstnik ja ajakirja Girls Like Us toimetaja Katja Mater) välja tänavuse võitja. Nagu ikka, kuulutatakse välja ka publiku lemmik.

Art Allmäe lumine või kaitsekrohvine keskkond on ühtaegu meeldiv, rahustav ruum ja just selle petliku idülli tõttu vastikult ähvardav.

Art Allmäe lumine või kaitsekrohvine keskkond on ühtaegu meeldiv, rahustav ruum ja just selle petliku idülli tõttu vastikult ähvardav.

Kuidagi tühi tunne on, kui väntan Köler Prize’i näituselt koju, mahapekstud ootushorisont kodarais kolisemas. Ometigi ei lootnud ma midagi enamat kui varasematel aastatelgi: saada tuttavaks uute nimedega ja näha, kuidas ruumi lavastatakse. EKKM lihtsalt on näitusepinnana niivõrd jutukas – pärast remonti viimasel paaril aastal, tõsi, küll, veidi vähem –, et teosed, mis etteantud ruumiga dialoogi ei astu, kaovad.

Sel aastal ei saanudki sotti Laura Põllust. Tema „The Night Your Mate Danced Like a Tree“ ehk „Öö, mil su semu tantsis nagu puu“, näituse avateos, kui ontlikult esimeselt korruselt alustada, käis esmapilgul Raul Kelleri platvormiga kokku ja jäi hiljem, loogikast lähtuvalt eristatuna, ikkagi Kelleri konstruktsiooni poolt nurka surutuks. Keller oli mälupildina ees ka EKKMi omamoodi signatuurses šahtisaalis, kus väljas Põllu teine teos. Pole midagi parata, Kelleri isikunäitus „What You Hear Is What You Get (Mostly)“ („Mida kuuled, seda ka (enamasti) saad“, 2014) on seni võimsaim elamus neist ruumidest. On see üldse aus, et ta Köler Prize’ile kandideerib, tabasin end jonnivat.

Kindlamast kindlam on aga see, et Raul Kelleri heliinstallatsioon „Kuus trummi“ annab tervele näitusele rütmi, vallutades kõik EKKMi näitusesaalid kõigil korrustel. Sellest teosest lihtsalt pole pääsu. Hea ongi, sest Kelleri heli­skulptuurid võtavad kogeja ahvatledes oma embusesse, mis puhastab (argi)mõtetest. Halb on ka, sest tekib täiesti põhjendamatu ootus, et ülejäänud kunstnikud ja nende teosed peaksid Kelleri helidega suhestuma – neid summutama, muutma, neile vastama. Õnneks olid Laura Põllu installatsiooni juures kõrvaklapid ette nähtud juba esmaesitlusel kahe aasta eest Hobusepea galeriis. Teistel tuli loota seinte ja põranda paksusele – ja pettuda.

Olgu, unustagem kõrvaline.

Köler Prize’i näituselt koju vändates hiilis tasapisi ligi mingi mõnusalt näriv tühi tunne, nii et ootushorisondi pudenemist kodaraist ei pannud peaaegu tähelegi. Kust see tuli? Enim jäid ju meelde Kristi Kongi ja Art Allmäe teosed, mis üks värviküllaselt, teine valgevõõbaselt ühtviisi täielikud oma ruumikasutuses. Kongi puhul just visuaalne essee (ülitabav žanrimääratlus!) „Pilt läbi pisarate“: värvikompositsioon, kus põhivärvuse intensiivsus jäetakse justkui tasakaalustamata, aga ikkagi on ruumikogemus pigem hillitsetud kui karjuv, pigem rahustav kui ärritav. Tundub, nagu tasalülitaks värvuse jõulisus ja maalitud sirgjoonte sööstjooks teineteise nii, et kui vaataja pilk lõpuks põrandalt tagasi põrkab, on ta ümbritsetud puhtast korrapärast – ta on võtnud kunstniku väljamõeldud reeglid vastu neid ära õppimata, usaldades, et nii ongi õige. Külluses on kord. Korras on vabadust.

Kristi Kongi on jätnud põhivärvuse intensiivsuse justkui tasakaalustamata, kuid sellest hoolimata on tema installatsioonist saadud ruumikogemus pigem rahustav kui ärritav.

Kristi Kongi on jätnud põhivärvuse intensiivsuse justkui tasakaalustamata, kuid sellest hoolimata on tema installatsioonist saadud ruumikogemus pigem rahustav kui ärritav.

2 × Kristiina Hansen

Allmäe kahes ruumis eksponeeritud „Külm sõda“ on juba pealkirjas otseütlev(am). Lumine või kaitsekrohvine keskkond, kus okastraadilgi kirme peal, on samuti ühtaegu meeldiv, rahustav ruum ja just selle petliku idülli tõttu vastikult ähvardav. Sind jälgitakse, sinu vaatamist vaadatakse pealt, tead sa juba enne ruumi sisenemist, olles näinud eesruumis videovalvekaamerate pilti kolmel ekraanil. Esiti tundus, et installatsiooni teine osa teisel korrusel – veel mõned ekraanid valvevideotega – ei annagi nagu teosele enam midagi juurde, aga eks nad jooni alla selle, kui harjunud me oleme, et meid jälgitakse, et meie vaatamisi pealt vaadatakse. Ja et alati on piidlejaid rohkem, kui kartagi oskad. Lõpuni jäi aga tunne, et näituse esialgse toimumiskoha – Vene saatkonna vastas asuva Draakoni galerii – valikuga kaasnenud filigraanselt möönev päevakajalisus, enesekindlalt ükskõikne provokatiivsus päriselt EKKMi üle ei kandunud. Kahjuks.

Aga mitte see pole see täidetud tühjus …

Hinge jääv tühjus on peidetud. Diivanikatte alla, liiga kitsa vaatluspilu, piimja paberi taha, seina allserva … Krista Möldri ruumilavastus „Vahe-maa“ ei ava end kohe, sellesse sisenedes: üksikud fotod valgel seinal on kui pausid Kelleri rakkudesse tungivatele võngetele, Põllu jäika struktuuri püütud laiadele žestidele ja Kongi ootustele vastassuunda koonduvale korrapärale. Ka Allmäe valge eesmärgi tumedusele. Möldri paus nagu ei kannagi, olles selleks pealtnäha liiga vaikne ja saladuseta, kuid haarab kaasa, mida enam tema loodud ruumis viibida. On see hunt või koer, kes peaaegu peidetud ekraanilt üle jalutab? Mida – ja kas üldse – näitab lakke kinnitatud projektor? Mida varjab kalka-eesriie? See polegi ehk nii oluline – tõlgendagu teised.

Näiteks žürii, sest Köler Prize on ennekõike (?) ikkagi võistlus: „Viis kunstnikku. Üks auhind,“ nagu sedastab dramaatiliselt kunstnikke tutvustav telefilm „Ekraaniproovid“. Kes võidab? Ma tõesti ei tea, sel aastal mitte. Varem on ennustamine kuidagi lihtsam olnud: ikka on olnud selgelt üks kunstnik, kes on teistest täpsemini EKKMi ruumi oma teostele allutanud ja varem näidatule kohavahetusega vunki juurde andnud. Tänavu mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar