Lõunanaabrite külakunst

Mari Vallikivi

Näitusel eksponeeritud fotod tutvustavad kunstnikest-abielupaari Kārlis Lūsise ja Marija Lūse lennukalt teostatud kodukujundust Vilzeni külas. Mees voolib taskunoaga umbes 20–30 sentimeetriseid kõrguseid kujusid ning värvib neid erksate, kvaliteetsete Saksa spetsiaalvärvidega. Naine kirjutab kuuldavasti heal tasemel luuletusi, millele lisandusid ühel hetkel puäntillistlikud loodust ja loomi kujutavad pildikesed. Maalimisalusena kasutab ta kauplusest ostetud asjade pakendeid, lõppeks lakib akvarelli, Euroopa kvaliteetvärvide, pliiatsi ja pastakaga segatehnikas tööd üle samal viisil kui abikaasa oma figuurid. Muidu täidavad mõlema päevi talutööd, mehel ka Moskvitši putitamine, kuid selleks, et “maailm tunduks ilusam, südamlikum ning et hing rahu saaks”, on pühapäevakunstnikud asunud lagedal maastikul, troostitute nõukogudeaegsete sovhoosihoonete taustal seisvat talu silmapaistvalt ümber kujundama.

Kui tavaliselt leiab naivistidest kodukaunistajate tegevuse juures rohkelt rahvapäraseid motiive, midagi kohaspetsiifilist, siis Kārlis Lūsis on pigem modernist – triibu-, diagonaali- ja täpiinimene. Arhitektuurselt modernistlik on ka kaldkatusega aiamajake, mille ta ehitas oma väärtust mõistes arvukatele skulptuuridele eksponeerimiskohaks; muide, kuulsuse kasvades vahetas ta viltpliiatsid paremate värvide vastu, hakkas esimesi kujusid hoogsalt üle parandama. Triibulise maja ees on  märkimisväärne leiutis –, laud-karussell, mille taha kogunevad külasse alles jäänud mehed maailma parandama ja viina võtma. Külanali seisneb selles, et olengu käigus lükkab Kārlis  hobuseraudadega kaetud laua keerlema ja purju jäänud kaaslased ei suuda enam oma pitsi asukohta määrata. Vaatamisväärsus on veel kollane, roheline, punaste triipudega traktor, multifunktsionaalne rohelise õlivärviga siit-sealt parandatud Moskvitš, kus Kārlis käib muusikat kuulamas, ühtlasi on see puupakkudele tõstetud auto koerale eluasemeks.

Kui endise traktoristi loodud kujudest olid ümberkaudsed aastaid teadlikud, siis naise illustratsioonid rändasid vaikselt sahtlisse ja oleksid nagu paljude autodidaktide katsetused sinna jäänudki, kui poleks mõnd suurest kunstimaailmast tüdinenud professionaalset kullaotsijat, kelle sellise kunstiga tegelemine õnnelikuks teeb ja kellele see eneseteostust võimaldab. Vastupidiselt professionaali intentsioonile on Lūsiste looming sündinud ausalt, spontaanse eneseväljendusena.

Väljastpoolt vaadatuna eksponeerib see eksponeerimiskavatsuseta loodu end vaimustavalt, eristub silmanähtavalt külamiljööst, kuid on tegelikkuses elamisviis, mis omane vaid väga üksikutele.  Isetekkelise nähtuse kirjeldamisel (ka Vilzeni külakunsti puhul) takerdutakse jätkuvalt nimetamise sasipuntrasse: külahullude kunst (arvatavasti ei peeta Kārlis Lūsist ümbruses normaalseks kodanikuks) sisaldab negatiivset hinnangut, eestikeelne sõnaühend “ise-loodud-maailma-kunst” (ILM-kunst?) näikse sobilik, kuid plagieeriks soomlaste loodud ITE-kunsti (itse tehty elämä), “naivism” on rahvusvaheliselt kõige arusaadavam, kuid võimaldab tegijaid naiivseteks pidada, “kaasaegse rahvakunsti” nimetus vajab pikemat seletust muutunud rahvakultuuri mõiste ja sisu teemal. Sama keeruline on öelda, kas tegijad esindavad rahva tegelikku kultuuri või hoopis antikultuuri (nt nõukogude aja kontekstis) või mõlemat korraga või on mingi pärimuse kandjad ning mil määral saab nähtust pidada ülemineku- ja jätkukultuuriks. Asjaolu, et sageli hävib looja kadumise või väsimisega kogu kunst, lubab nähtust vaadelda ka katkeva kultuuriilminguna.

Ükskõik kuidas me nähtust ka nimetame – külahullude kunstiks, harrastuskunstiks, autsaiderluseks, naivismiks –, puudub konsensus, mis nähtus see tegelikult on, mis väärtusi endas kannab, kus jooksevad nähtuse vormilised ja sisulised piirid. Üldise levinuma tõlgenduse järgi on tegemist „kolmanda kunstiga”, mis paikneb kusagil professionaalse ja rahvakultuuri laial ristteel, olles igal erijuhul ühest või teisest enam mõjutatud. Kārlis Lūsis väidab, et tal pole eeskujusid (tegelikult ei tea ta suurest kunstist midagi), skulptuuridest on ta näinud vaid ühe teise iseõppinud Läti meistri Miķelis Pankoksi töid, abstraktsionistliku kunstivoolu olemasolust pole tal vähimatki aimu, kuid ometi sarnanevad tema skulptuurid traditsiooniliste leedu ja poola pühakukujudega (kuigi nad seda pole) ning kodukujunduses ilmneb kõrgkultuuri. Läti “kolmanda kunsti” uurija Aivars Leitise sõnul on neil umbes paarkümmend oma elukeskkonna ümber kujundanud loojat. Žanis Bulavs on koduseintele maalinud suuri art déco’likke klassikalisi naisekujusid, teistel maalidel  motiive läti folkloorist. Eduards Dambergs on ehitanud ilma naelteta arhitektuuriobjekte ning betoonist suuri skulptuure muinasjuttude ja legendide ainetel. Staņislavs Kozlovskis on lõiganud prussidest umbes 200kiloseid puuskulptuure ning, vaatamata sellele, et need on tehtud tuntud eeskujude järgi, pole neist ühegi allikat võimalik ära tunda. Tõlgenduse järgi flirdivad tegijad nii elitaarse kui rahvakunstiga.

Eelkõige peaks kirjeldatud nähtuste puhul huvitama see, kuidas tegijad end ise määratlevad, kuidas tehtut tõlgendavad ja hindavad, kuid sama oluline on jälgida vaatajate suhtumist. Olen üllatusega kogenud, et just professionaalide (kunstnikud, kunstiajaloolased) hulgas eksisteerib vastandlikku suhtumist: ühelt poolt siirast äratundmist, et tegemist on tõelise kunstiga, ja teiselt poolt, et seesugune kunst on midagi alaväärset ning selle eksponeerimine ilmselge diletantismi õhutamine. Küll teisest valdkonnast, väidab maailma juhtivaid rahvaluuleteadlasi Alan Dundes analoogset: “Rahvameditsiini vastandatakse jätkuvalt teaduslikule meditsiinile ilmse eeldusega, et ideaalses maailmas peaks esimene täielikult asenduma viimasega.” Mõttemalle on keeruline kõigutada, eriti kui tegemist on diskursiivselt määratletud fenomeniga, mingi segase vahealaga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming