Läti sakslane Brotze ja Eesti ajalugu

Anne Untera

Näitus “Johann Christoph Brotze joonistusi ja käsikirju Eesti- ja Liivimaast Läti Akadeemilise Raamatukogu kogudest” Kuressaare lossis kuni 30. IV.  

XVIII sajandi lõpul, valgustusajastul, ilmusid Eestissegi uute elualade esindajad: antikvaar, kodu-uurija, arheoloog, kunstiteadlane jne. Oli aja märk, et need rollid kehastusid sageli ühes isikus, kelle tegemistele vajutas pitseri kollektsioneerimiskirg. Lääne-Euroopas (Itaalias, Prantsusmaal) olid antikvaarid-paleograafid-arheoloogid tegutsenud juba üle paarisaja aasta. Nende töö tulemused salvestati ajapikku mahukates, vasegravüüridega illustreeritud kogumikes – kompendiumides, millest ühed tuntumad on benediktiini munga Bernard de Montfaucon’ “Kreeka paleograafia” (1708) ja kümneköiteline “Antiikaeg seletustes ja piltides” (1719). Antiigi uurimisest tulenes idee, et igal maal on olnud oma antiikaeg. Tänapäeval toovad omaalgatuslikud ja omakäelised arheoloogilised kaevamised kaasa õiguslikke probleeme, aga XVII ja XVIII sajandil oli rändav ja muinsusi väljakaevav antikvaar lugupeetud mees. Teadmishimu segunes reisikihuga ja ka mõned Eestist pärit aadlinoorukid viisid läbi tulemusrikkaid uurimisreise Kreekasse (Vääna mõisnik Otto Magnus von Stackelberg), Egiptusesse (Otto Friedrich von Richter) ning nende teaduslik pärand on jätkuvalt tänapäeva Eesti ajaloolaste uurimisaineks.

On kummaline seaduspärasus, et kohaliku olustiku väärtustamiseks vajatakse distantsi ja seepärast hakkasid Liivimaad esimesena tulemusrikkalt kirjeldama sisserännanud mehed: A. W. Hupel (1737 – 1819), J. Chr. Petri (1762 – 1851), Johann Christoph Brotze (1742 – 1823). Võõras märkab tavalist, kohalik inimene erakordset-võõrast. Saksamaal sündinud Riia lütseumi aserektorist Johann Christoph Brotzest ja Põltsamaa pastorist August Wilhelm Hupelist said Liivimaal esimesed entsüklopedistid-teerajajad. Kui Brotze hõlmas peamiselt Läti ala, siis Hupel uuris Liivimaa põhjapoolsemaid kihelkondi, st tänapäeva Eestit. Mõlemal oli laialdane korrespondentide võrk ja nad vahetasid ka omavahel andmeid. Ent erinevalt “Põltsamaa erakust”, kes oma kogutud materjalid kohe trükki andis, millega need järgnevalt erakordselt suure tsiteeritavuse saavutasid, jäi Brotze aines pikaks ajaks publitseerimata. Hupeli pärandit on 2004. aastal ilmunud Indrek Jürjo monograafias ka põhjalikult analüüsitud.

Brotze käsikirjadest peetakse kõige väärtuslikumaks kümmet köidet “Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente…”, mis koosneb suures osas nn visuaalidest; kaardid, plaanid, müntide ja pitserite jäljendid, akvarellid maastikest, linnadest, talurahvast jne. Kohaliku numismaatika, sfragistika jne. reprodutseerimiseks oleks sobinud vaselõige, selle viljelemine aga oli XIX sajandi Liivimaal veel väga eksklusiivne. Litograafiatehnika andis reprodutseerimisele küll suure hoo, aga siiski pidi Brotze pärand kuni digiajastuni ootama. Tõsi küll, mõned osad sellest andmepangast on ka Eestis juba ammu üldtuntud, näiteks meie esimese luuletaja, Riias elanud ja 21aastaselt tiisikusse surnud maarahva lauliku Kristjan Jaak Petersoni täisfiguurportree (B. F. Dörbecki akvatinta aastast 1822). Selle gravüüri ainuke teadaolev tõmmis kuulub Brotze kogusse.

Läti Akadeemilise Raamatukogu varasalve (vrd meie TÜ AR Baltica) kuuluva käsikirjakogu publitseerimist alustati Riias alles 1992. aastal. Ilmunud on kolm köidet ja koostamisel järgmised Läti köited. Sorosi fondi toetusel restaureeriti ka kahjustatud, hävimisohus osad ning loodi kümneköitelise “Monumente…” digitaalne arhiiv (otsingumootoriga võrguaadress: http://www3.acadlib.lv/broce/). Kuna eestlasi puudutavat ainestikku on rohkesti, siis tekkis mõte anda välja “Estonica” eriköide, mis ei ilmu mitte Riias, vaid peatselt Tallinnas. Eesti-Läti uurijate koostöös valmiva väljaande peatoimetaja on Raimo Pullat, alajaotuste toimetajad oma ala asjatundjad Ants Hein (arhitektuur), Ivar Leimus (pitserid, mündid) ja Ants Viires (etnoloogia).

Osakest Brotze hiigelkogus leiduvast Eesti ainestikust saab praegu näha Kuressaare lossis näitusel “Johann Christoph Brotze joonistusi ja käsikirju Eesti- ja Liivimaast Läti Akadeemilise Raamatukogu kogudest”. Nagu öeldud, on tegemist peamiselt joonistustega (näitusel muidugi digikoopiad), mida alati saadavad Brotze sõnalised kommentaarid. Joonistajana ei ole J. Chr. Brotze väga võimekas olnud, temast kunstiandekam oli ta peamine Eesti korrespondent, Võnnu pastor Eduard Körber, kelle jäädvustatud Tartu Kivisild (1800), Toolse varemed (1806) jne ilmutavad head kätt. Tartu panoraami laenas Brotze K. A. Senffi 1797. aasta akvatintalt, teisal joonistas ta ümber vene vasegravüüre ja Oleariuse reisikirja illustratsioone, peaasi, et tema “Monumente” täiendust saaks. 1782. aastal on Haapsalu toomkiriku varemed Brotze jaoks visandanud samal aastal A. W. Hupelit portreteerinud Joseph Friedrich August D’Arbes, Saaremaa talurahvakalenderi kirjelduse sai Brotze Hupelilt jne.

Näited Osiliana’st (linna kaardid ja plaanid, raekoda ja superintendatuur jms moodustavad Kuressaare lossis peaaegu sama mahu Eesti jaoks koostatud ja varem rahvusraamatukogus esitletud stendinäitusega. Brotze suure huvi kõrval raidkivide, müntide ja pitserite vastu on tema tähelepanu pälvinud Kuressaares 1785. aastal maa-alusest võlvruumist leitud sissemüüritud rüütel, mille/kelle “ehtsuses” ta näib kahtlevat.

Brotze tööd Liivimaa esimese paleograafina, tema koopiaid on ajaloolased ammu kasutanud, ent peatselt ilmuv eestikeelne allikapublikatsioon peaks pakkuma laialdasemat huvi ja kinnitama seda teadmist, et siinne varasem ajalugu on läbi põimunud erinevate rahvaste ühistegevuses. Kahju ainult, et Kristjan Jaagu portreed Kuressaare näitusel ei ole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming