Lõpunäitustest meil ja mujal

Margit s?, EKA galerii juhataja

 

Jaanika Pajuste lõputöö

“Pretty in Pink ehk Roosad

ehted meestele” oli väljas

Hopi galeriis. Margit Säde

EKA õpetuses on puudu mentaalse ruumi avardamisest.

 

Lõpunäituste kaudu jõuab üks kunstikool kõige paremini kunstitarbijani. EKA lõpetajate tööde näitus on seni  andnud hea ülevaate sellest, mida oskavad teha värviliste riiete ja boheemlasliku välimusega noored. Suuremas plaanis näitavad värskete kunsti astujate tööde väljapanekud seda, mida üldse on kunstilt oodata. Usun, et selliste näituste atmosfäär on igati inspireeriv absoluutselt kõigile, nii ärimehele kui füüsikatudengile.

Akadeemiakaugele lugejale peaks alustuseks selgitama, miks ei ole enam ühtset kunstiakadeemia lõputööde näitust Rotermanni soolalaos. Põhjus on lihtne: lõputöid bakalaureuse astmes enam pole. Nelja õppeaasta asemel on nüüd bakalaureuse astmel kolm kiiret aastat. Pole aega, pole ka lõputööde näitusi – oleme jõudnud produktiivse portfoolio ajastusse: rohkem pilte, rohkem infot, vähem näitusi. Kunsti akadeemias küll veel tehakse, palju läheb sellest üles Internetti või kannavad neid CDd ja DVDd. Ükskord peaks küll kooli lõpetama ka hea hulk magistreid, kelle töödest annab siis korraldada võimsa näituse. Praegu aga peame leppima vähemaga.

EKA 2006. aasta lõputööd olidki seega pisemate satelliitnäitustena linna peale laiali puistatud.

Valik disainiteaduskonna töid ilutses peaaegu kuu aega arhitektuuri- ja disainigaleriis. Tegu ei olnud sugugi tarbekunsti näitusega, pigem olid 26 värsket disainerit ideaalmaailmu konstrueerinud ja rutiini lõhkunud. Noored ei tahtnud olla kamp passiivseid tarbijaid ja nii sündisidki jalad-maas-pea-pilvedes-seisundis kollektsioonid, mis inspireeritud galaktilistest tuumadest ja kombineeritavatest moodulitest. Lõpetajad viitasid taaskasutusideedele ja kritiseerisid tarbimisühiskonna anna-anna-pumpa-pumpa-mentaliteeti. Tootedisainerite analüütilisest mõtlemisest sündisid reaalselt teostatavad ideed nagu uue piletisüsteemiga bussipeatus,  kohmakat külmkappi asendav külmlaud ning iseäratav padi.

Jaanika Pajuste tegi väga mõjusa isikunäituse “Pretty in Pink ehk Roosad ehted meestele” Hopi galeriis. Näitus rääkis eelarvamusest roosa värvi suhtes ja pakkus välja palju nutikaid ehteid ka meessoole. Hobusepea galeriis kureeris Elin Kard mai lõpul maalidiplomandide näituseprojekti “Mõrv saab teoks”.  Näituse teema oli noorte depressioon ja selle distsiplineerimine, pidev enese alalhoidmise ning igapäevasest painest vabanemise probleem. Maalid, installatsioonid ja üks animatsioon olid tabavalt tõsised ja igasugust naiivsust mõrvavad. Skulptuuri osakonna näitus EKA galeriis “Linda 2006” teavitas, et kaasaegne kangelane on tehtud väljakutsetest, valikutest, keerulisest identiteedist, moest, mõistusest, masinamürast ning kipsist, vildist ja betoonist. Nelja sisearhitektuuri diplomandi projektid olid samuti väljas EKA galeriis ja praegu saab ülejäänud sisearhitektuuri lõpetajate toole ja valgusteid näha koomiliselt kõlava pealkirjaga näitusel “Come on baby light my chair” arhitektuuri- ja disainigaleriis.

Paljud erialad jäid kahjuks oma tööde esitlemisega varju umbsetesse loenguruumidesse, kus peale asjaosaliste sattusid tööde kaitsmist pealt nägema vaid mõned huvitatud.

 

 

Rietveldi akadeemia kogemus

Amsterdami Gerrit Rietveldi akadeemia on suurepärane näide, et lõpunäitust ei pea ilmtingimata tegema suures näitusesaalis või muuseumis, vaid kõige paremini mõjuvad need tööd paigas, kus need on sündinud. Ainult neljal kuumal suvepäeval on kogu kool kaetud lõpetajate loominguga. Näitus on küll metsikult intensiivne ja tihe, kuid uskumatult inspireeriv ning mõtlema panev. Kõndides ringi tohutus kunstide labürindis, tajusin loomingus korra ja kaose, tühjuse ja mitmekesisuse vahekorda ja pendeldavat mõttetööd nende äärmuste vahel. Rietveldis on oluline stimuleerida tudengeid oma mõistust teravalt kasutama, antakse hoogu rohketele diskussioonidele ja räägitakse ausalt sellest, miks midagi tehakse. Hindeid ei panda, tudengid õpivad iseendale ja on absoluutselt avatud oma töid kõigiga arutama.  Kindlasti ei rõhuta käsitöölase meisterlikkusele, vaid pigem ideede veenvusele ja kontseptuaalsusele, õppeprogramm sisaldab suuri annuseid teooriat ning ka kunstide dialoogi teiste eluvaldkondadega. Intensiivne mõttetöö viljelemine ja leiutajale kohase lahtise pea ja lahtiste käte olemasolu on kunsti loomise juures minu arust ülimalt oluline, kui mitte põhiline.

Kahe kooli meelsuse erinevus ei tulene sellest, et meil on vähem füüsilist ruumi, pigem on küsimus õpetamises, kus tehnika lihvimise kõrval avardatakse ka mentaalset ruumi. Kogu erinevus saabki alguse õppemeetodist  ja kulmineerub suhtumises ümbritsevasse ning oskuses näha endast kaugemale.

Rietveldi puhul lisab vürtsi veel asjaolu, et tegu on rahvusvahelise kasvulavaga,  kultuuride Paabeliga, seega on tegu ka jutustamisviiside mitmekesisusega. Kunstiakadeemiat esindab seal meie graafiliste disainerite meeskond, mis tänu Kristjan Mändmaa õnnestunud treeningule pidevalt kasvab.

Väga raske on EKA lõpetajate puhul rääkida üldisest meelsusest või suundumusest. Fakt on see, et kunstiakadeemia lõpetas 2006. aastal kokku 160 loojat,  kes ammutavad motivatsiooni erinevatest allikatest ja käsitlevad kõikvõimalikke teemasid ja seisundeid.  Just sellepärast ilmub augustis ka kataloog, mis annab ehk kõige selle aasta lõpetajate töödest parema ülevaate. Valminud töödest on aga huvitavam see, milliseid hoiakuid ja seisundeid hakkavad noored loojad edaspidi oma kunstiga stimuleerima,  põnevad on küsimused, kuhu minnakse edasi õppima ja kuidas saab kunsti teiste elualadega kombineerida

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming