Lõigutud aeg – “Impact 5”

Vappu Thurlow ja Loit J?lda, “Impact’i” kuraatorid

Graafikakonverents Henri Bergsoni võtmes  

 

“Impact 5” logokonkursi võitis Heino Prunsvelt, Aapo Pukk jäi teiseks. Kokku oli  15 osalejat.

 

“Impact” on rahvusvaheline graafikakonverents, mis mõeldud peale graafikute ka kuraatoreile, kriitikuile, kollektsionääridele, graafika töövahendite tootjaile jt. Bristolis 1999. aastal Lääne-Inglise ülikooli korraldatuna alguse saanud üritusest kirjutasime 2005. aasta konverentsilt naastes Sirbis 30. IX 2005. Ühelt poolt mitmekesine, teiselt poolt mitte ainult suurtele kunstikeskustele orienteeritud konverents tundus sobivat ka Tallinna. Eesti delegatsiooni ettepanek võeti vastu ja praegu olemegi ametis järgmise, viienda “Impact’i” korraldamisega Kumus; ajaliselt (ja koostöös triennaali korraldajatega) orienteerisime selle kokkulangevana 14. Tallinna graafikatriennaali avaüritusega.

Viienda “Impacti” teemana pakkusime välja “Slices of Time”, eesti keeles “Lõigutud aeg”, mille tuletasime Henri Bergsoni filosoofiast võimalikult laiapinnalise teemana, et hõlmata mitmesuunalisi ettekannete plokke, diskussioone jpm.

Mõistagi ei oota me konverentsi ettekandjailt ilmtingimata Bergsoni filosoofia tundmaõppimist, lihtsalt haakumist tema vaimus teemadega, mis puudutavad inimest ja aega; seda viimast kui mitmeplaaniliselt tõlgendatavat fenomeni, mille erinevaid sügavusi me oma lähiajaloos mitmel viisil tunnetanud oleme. Eestis on viimasel ajal palju kirjutatud sellest, et koos uue poliitilise korraga on alanud “uus aeg” või ajastu. Seda lihtsat mõtet on mitmeti parafraseeritud, näiteks: eesti aeg elas edasi nõukogude Eesti ühiskonnas ja nõukogude aeg elab edasi uue Eesti Vabariigi ühiskonnas nende generatsioonide vaimus, kelle parimad aastad möödusid enne 1990ndaid (Barbi Pilvre); personaalsed ajalood erinevad suurtest ajalugudest suurel määral (Sirje Helme). Viimases Areenis kurtis David Vseviov, et praeguse Eesti pisikene ühiskond on killustunud paljudesse gruppidesse, millel pole omavahel mingit kokkupuutepunkti; millest igaühel on oma väike top 10, millest teised midagi ei tea. Ta peab sellist killustumist kõige ohtlikumaks tendentsiks, mis väikerahval võiks kujuneda. Seegi killustunud hierarhiseerumine on seotud “lõigutud ajaga”; isegi, kui me pole lugenud samu raamatuid, kirjutab Vseviov, oleks meile vaja mingit ühist väärtussüsteemi. 

Võib-olla annaks just rahvusvahelise graafika-, kuid ka laiemalt kunstiküsimusi käsitleva konverentsi toimumine Tallinnas kunstiinimestele võimaluse omavahelgi suhete selgitamiseks ümarlaua taha istuda, isiklikud vastuseisud paariks päevaks unustada ja püüda vähemalt kunstis töötada välja see ühiste väärtuste tasapind, millelt edasi minnes oleks võimalus rääkida taas ühest eesti kunstist; kus igaüks võiks anda vaid endast parima. Erimeelsustes võiks näha jõuallikat ja üksteise nn “nõrkusi” ei tarvitseks tõlgendada nõrkuste, pigem omapärana; üksteist täiendades looksid need mitmekülgse pinnase jõudsaks edasiminekuks. Ühe sellise katsena korraldasime 4. XII Adamson-Ericu muuseumis “Impact’i”-teemalise väikese seminari. Mõningaid huvitavaid mõtteid tekkis, koostööperspektiiv graafika- ja kunstiküsimustes ei tundunudki enam nii võimatuna.

Siinkohal mõned küsimused, mis võiksid olla mõtlemisaineks seoses “Impact’i” ja praeguse olukorraga.

* Mille poolest erineb eesti feminism lääne omast?

* Käeline või vaimne? – kas ületamatu vastuolu kunstis või lähtekoht kompromissiks?

* Kuidas on üheksakümnendate kunst mõjutanud eesti ühiskonda?

* Kuidas on Kultuurkapital, teised fondid ja erakapital (sponsorlus) mõjutanud eesti kunsti?

* Kas eri põlvkonna kunstnike koostöö kunstiprojektides on vajalik ja tulemusrikas?

* Kuidas on digitaalne fotograafia mõjutanud fotokunsti ja pildistamise psühholoogiat?

* Kas Eesti kui märk läheb veel lääne turul?

* Kuidas on heaoluühiskonna vahendite jaotamise süsteemi muutumine, FIE süsteem ja põlvkondade vahetumine mõjutanud eesti kunsti?

* Kuidas on muutunud eesti kunsti temaatilised eelistused viimase 15 aasta jooksul?

* Kas Sirje Helme 1986. aastal kirjeldatud “lohutavale maailmapildile” on arvestatavat alternatiivi?

* Kuidas on näituseelu aktiviseerumine mõjutanud näituste sisu?

* Kas ja kuidas on kunstnike mõtteviis ja maailmakäsitus viimase kümnendi jooksul muutunud, missugune jõud sunnib kunstnikke täna kunsti tegema?

* Kas meil on lootust järjepidevusele eesti kunstis?

* Missuguseid inimlikke omadusi käsitletakse praeguses kunstis lugupidavalt?

Nagu öeldud, Henri Bergsoni tundmine ei ole seoses konverentsiga muidugi kellelegi kohustuslik; kunstiteadus on ikka mingil määral filosoofiale toetunud. Ükski kaasaegset graafikat põnevalt puudutav aktuaalne küsimus ei ole Bergsoni tõttu veel kaugeltki konverentsi teemade ringist välja arvatud – seda enam, et kõik eksperimentaalne, uudne sisaldub juba “Impact’i” idees ja kontseptsioonis.

Kuid Henri Bergsoni filosoofiliste vaadete lühitutvustus tundus siiski vajalik, kas või nende jaoks, kellel ei ole aega või vajadust võtta kätte näiteks tema kaht, eesti keeles Margus Oti tõlgituna ilmunud raamatut “Loov evolutsioon” ja “Essee teadvuse vahetutest andmetest”.

 

Puhasmälu, mälu jälg ja taju

 

Bergson on üks XX sajandi filosoofiat kujundanud mõtlejaist, fenomenoloogia ja hermeneutika eelkäija, mõjutanud XX sajandi psühholoogia, lingvistika, eetika arengut; rääkimata kunstist, luulest ja kriitikast. Tema eesmärgiks on haarata maailma ja universumit tervikuna, absoluutselt. Vähemalt osasse reaalsusest võime me kindlasti sisse elada, kirjutab ta: oma isikusse. Bergsoni meelest on filosoofia ülesandeks panna alus üldistele tingimustele iseenda otseseks, vahetuks vaatluseks, sest nõnda on võimalik jõuda materiaalse maailma selgepiirilise tajuni. Kuidas selleni jõuda? Bergson uuris inimese  mälu ja afaasiat ning kirjutas oma peateose “Aine ja mälu”, kus on eristanud inimese mõtlemises kolme protsessi: nn puhast mälu, mälujälge ja taju. Mälujäljed on motoorsed mehhanismid, mis annavad inimesele võimaluse asju meelde jätta, meenutades käivituvad nad impulsi mõjul automaatsetest liigutustest koosneva tervikliku süsteemina, väldates teatava aja. Mälujälg on osa puhtast mälust, viimane hakkab tööle koos kehaga ja taju kujutleva osaga. Selle tulemusel tekib elav, värviline kujund. Tajus kohtuvad teadvus ja aine, keha ja vaim. Me elame tunnetavalt olevikus, tajume seda ontoloogilise mäluga, samal ajal tegeleb meie psühholoogiline mälu pidevalt mineviku mälestuste selekteerimisega, et aktiivse teadvuseni jõuaksid ainult olevikuhetke seisukohalt vajalikuna tunduvad mälestused. Olevik on keha seisund, mis mõjutab meid ja sunnib tegutsema, ta on sensoorne ja motoorne. Minevik ei toimi enam otseselt, kuid paigutub kaudselt meie aistinguisse. Sel viisil mälujälje kaudu uuesti aistinguisse jõudes lakkab mälestus olemast mälestus ja saab uuesti tajuks. See mõttekäik teadvuse toimimisest lähtub aja-, mitte ruumimõõtmest. Bergson kirjutab, et tegevustasandi, mille meie keha on tihendanud motoorseiks harjumusteks, ja puhta mälu tasandi vahel (kus säilitatakse pilte meie möödunud elust) on veel tuhandeid teadvuse tasandeid elu jooksul omandatud kogemustest. Pole õige öelda, et need asetsevad üksteise peal, pigem võiks neid kujutleda virtuaalsena. Meie mõte liigub nende tasandite vahel ja mälu valib neist välja teatud kujundid, mis meenutavad sarnaseid, olemasoleval hetkel ettetulevaid kujundeid. Mälu on vahendaja aistingu ja liikumise vahel, vaimse elu teravik, mis tungib ettepoole, sündmuste elavasse struktuuri. Keha käsitleb Bergson kui funktsiooni mälu orienteerimiseks reaalsusele, ta sidumiseks olevikuga. Mälu on tsensor, mis valib mälestusi nende kasulikkuse järgi keha tegevuse seisukohalt.

Bergson on ka kirjutanud, et vahel mängib mälu meile vingerpussi: tekib nn déjà-vu efekt või olevikumälestus, kus kerkib pinnale midagi võib-olla mitte nii vajalikku, mis olevikuhetkega konkreetselt ei suhestu; lihtsalt ebamäärane tunne, et selles olukorras oleme juba olnud.

Bergson kirjutab, et mälu koosneks nagu kristallidest ja teiselt poolt pealiskaudsest tardumusest, kuid selle taga näeb ta voolamist, mis on tegelikult seisundite järjestikkus, igaüks seletab eelnenud seisundit ja sisaldab endas ka kohe järgnevat. Sellel järjestikusel hetkede voolamisel ei ole algust ega lõppu, neid ei saa ka autentselt kirjeldada.

Bergsoni mõte inimese mälus voolavaist üksteisele järgnevaist seisundeist tuleneb tema  ajakäsitlusest, milleni teda viis Herbert Spenceri teooria. Ta nägi, et tõelist aega ei saa matemaatiliselt käsitleda, see on olemuselt voolav: üks osa on juba kohal, sellal kui järgmine just saabub. Aega mõõtes ei tegeleta selle kestvusega, loendatakse ainult intervallide tippe ehk hetki, tegelikult lihtsalt peatumisi ajas. Nende peatuste lugemine ei ole tegelikult õige mõõtmine, kestust ei saagi mõõta. Aeg toimib, see on liikumine. Kui me räägime argimõistes ajast, siis räägime tegelikult kestvuse mõõtmisest, mitte kestvusest enesest. Bergson kirjutab, et ta tajus Spenceri filosoofias teravalt aja otstarbe puudumist. Ta mõtles, et aeg peab ju midagi tegema, kuidagi toimima. Lihtsamalt öeldes: aeglustab, takistab kõike, mis ei saa ilmneda kohe. Bergson järeldas, et aeg on vahend loomiseks ja valiku tegemiseks.

 

Loodus kui latentne teadvus

 

Loodus on Bergsoni filosoofias neutraalne, latentne teadvus. Selle avaldused on üksteist kontrollivad jõud. Elava aine areng seisneb funktsioonide eristumises, mis viib edasi närvisüsteemi tekkimise ja siis tema suureneva komplitseerumise poole. Mida kaugemale arenevad kõrgemad närvikeskused, seda rohkem on elusolendi ees võimalikke arenguteid, mida mööda ta oma ärritust edasi suunates võiks tegutseda.

Teadvusega on seotud vabaduse mõiste: vabaduse juured näivad peituvat sügaval vajaduse pinnases. Kõiki Bergsoni raamatuid läbib mõte vaimust, mis manifesteerib oma vabadust, ta eesmärgiks on vabaneda mateeria vangistusest. See mõte on mõjutanud suurt osa nii XIX kui XX sajandi kultuurist (näiteks eesti kunstikriitik Hanno Kompus on sellest samuti kirjutanud Bergsoni mõjutusel).

Kõige rohkem vastandab Bergson aru/analüüsi instinkti/intuitsiooniga. Ta kirjutab, et enne kui me mõtleme, peame elama, ja elu nõuab, et oleksime kokkupuutes ainega. Aru esimeseks ülesandeks oli tööriistade väljamõtlemine ja meie keha tegemiste juhtimine ümbritsevate kehade keskel. Hiljem on  teadus seadnud aru (intellekti) ette palju keerulisemaid ülesandeid, kuid eesmärk on endine: valitseda aine üle. Isegi kui teadus hakkab looma spekulatsioone, pühendab ta ometi peatähelepanu tegevusele; teaduslike teooriate väärtust mõõdetakse ikka selle järgi, kuidas need aitavad reaalsusega toime tulla. Aru ja aine vahel on kooskõla ja üksmeel. Meie aru toimib absoluutse täpsusega ainult siis, kui ta kohandatakse geomeetriale.

Aru ei tunnista ettenägematust, ta heidab kõrvale igasuguse loomise; aru laseb minema lipsata sellel, mis ajaloo igas hetkes on uut. Milline ka ei oleks objekt, aru abstraheerib, lahutab ja kõrvaldab seni, kuni asendab objekti vajaduse korral selle ligikaudse ekvivalendiga. Teadus lihtsustab tõde alati selleks, et teda teeniva intellekti käsutuses oleks minimaalne hulk elemente ja printsiipe, mida ümber paigutades saaks kõik nähtused ära seletada.

Bergsoni metafüüsikas on kehtivaks põhiprintsiibiks aine pidev liikumine, nn eluhoog e élan vital, mis iseloomustab puhast mälu ja tasakaalustab seda universaalse aine olemasoluga. Kohates inertse aine vastupanu, püüab see eluhoog pidevalt leida uusi arenguvõimalusi. Bergsoni evolutsiooniteooria on rajatud Darwini teooriale. Tööriistade valmistamise idee on sarnane Engelsi ideedega (“Perekonna, eraomanduse ja riigi teke”), kuid erinevus Engelsist on selles, et evolutsiooni käivitav jõud on élan vital.

Teoses “Moraali ja religiooni kaks allikat” (1932) kirjutab Bergson, et intuitiivselt on võimalik reaalsust absoluutselt haarata, kuid teadus ei taotle seda. Filosoofia olemus on intuitsioon, see on vastandlik teaduslikule mõtlemisele. Intuitsiooni abil on müstikud võimelised saavutama ja tunnetama absoluuti erinevalt teadlastest, kelle tegevusväli on alati mingil määral piiratud, fragmentaarne. Bergson lõi avatud ühiskonna mõiste, tema raamatus on see seotud religioosse müstitsismiga.

 

www.estograph.ee/impact/vappu

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht