Lüüdia Vallimäe-Margi täiuslik harmooniline maailm

K? Aleksanderson

1970ndate valitsevast kunstiretseptsioonist on järelpallaslased, ka Vallimäe-Mark kadunud, kuigi just sellal on nii Tartu kui Tallinna kunstis märgata nostalgilist skisofreenilist ajataju. Väljas on kunstniku portreeloomingu, linna- ja maastikuvaadete, lillemaalide ning kunstniku põhiosaks peetavate figuraalkompositsioonide läbilõige. Just viimane osa kunstniku loomepärandist on juba paar aastat tekitanud Tartu kunstikriitikuis iha asetada Lüüdia Vallimäe-Margi loomingut ettevaatlikult sürrealismi konteksti, paralleele on tõmmatud René Magritte’i ja de Chiricoga. Paratamatult provotseerib see küsima nende hinnangute õigustatuse järele ja otsima motiive, kujundeid ning mõtteviisi, mis neid väiteid kinnitaks.

Erialakirjanduses on olnud pikka aega valdav ühtse narratiivi loomine kogu Ülo Soosteri sõprade loometegevusele, erandiks ehk Valve Janov, kes taasavastati tänu 1993. aastal toimunud kollaažinäitusele, mis kaasas ta pärastsõjaaegse avangardi diskursusesse. Teised peavad üldjuhul leppima ühise identiteediga, millega nad on, veidi utreeritult väljendudes, paigutatud enesessetõmbunuiks ja dialoogivõimetuiks esteetideks. 1970. aastatele tagasivaatavast kunstiretseptsioonist on järelpallaslased juba kadunud, kuigi just sel ajal võib näha Tallinna ja Tartu kunstisuundumuste lähenemist. See on aeg, mil reaktsioonina ängistavale reaalsusele tekkis omamoodi skisofreeniline ajataju, milles põimusid minevik ja tulevik, nostalgilised mälestused ning unistused, haarates enda mõjuvälja paljud eesti kunstnikud.

Vaadeldava perioodi teostes on Vallimäe-Mark kõige rohkem kaugenenud varasematele töödele omasest mimeetilisest realismist ning tunde- ja hingeseisundite emotsionaalsest väljendusest. Kunstniku intuitiivne (?) taotlus leida platonlik ideaal, tõe essents kogemuste välisest maailmast, ongi ühendav joon, mille abil võib teda ettevaatlikult vaadelda sürrealismi kontekstis ning leida aimamisi haakumisi René Magritte’i ja teiste universaalsust otsivate sürrealismi veristliku suuna esindajatega. Teatud ajalõtkuga ilmneb Ülo Soosteri mõju: nii kujundite (eelkõige ruumikäsitluse) inspireerijana kui julgustava ja ehk ka sürrealismi klassikute jälgedele suunava mentorina.

Parafraase sürrealismile võib näha paljudes töödes, kus kunstniku tajutud hirmu ja lootusetuse õhkkond murrab eelnevale loomingule nii omase hõllandusliku meeleolu, kõige ilmutuslikum neist on “Nägemuses” (1975). Ajastu depressiivsust ja ängi väljendavana on maalil kujutatud suletud ruum. Ülo Soosteri loomingust tuttava ja paljude kunstnike poolt sel ajal üha sagedamini kasutamist leidva sümboolse kujundina lõikub tumedasse seina kitsuke ava, millest paistab hele taevaviirg. Õõvatekitav on esiplaanile kerkinud lõõskavpunane inimnäoliseks moondunud toolileen. Selles fantasmagoorilises ilmutuses domineerivad suured vaatajat jälgivad silmad. See on juba otsesemalt tuttav sürrealistlik kujundiloogika, millele  iseloomulik  tavatu kombineerimisviis andis aimu asjade varjatud lisatähendustest. Üha suureneva ideoloogilise surve ja repressioonide keskkonnas elanud vaataja jaoks omandas teos lihtsalt kodeeritava sümboli tähenduse.

Samal perioodil on valminud ka teosed, mille lakoonilisuses ja üldistatuses aimduvad kunstniku filosoofilised mõtisklused olemise olemuse üle. Vallimäe-Mark otsib täiuslikku ja harmoonilist maailma. Neil kompositsioonidel on kunstnik tihti kasutanud modellina oma tütart, kuid kujutatava personaalsus ning filosoofilist üldistust segav karakteersus on kadunud. Näeme lihalikkusest vabastatud ideaalkujusid. Ajatu igavikulise maastiku või abstraktse ruumi taustal on need täiuslikkuse kehastused tardunud staatilistesse poosidesse, mis teevad hoomatavaks maailma vaikuse ning inimese üksioleku selles.

“Vaikus (! – K. A.) merel” (1977/1997) on üks selline tähtteos, milles peegelduvad kõik kirjeldatud omadused – üldistatud ja idealiseeritud figuurid, teatav melanhoolne unistuslik meeleolu, nihestatud ruumikogemus – kõik, milles võime näha sundi suunata vaatajat küsima oma olemise järele. Mingi religioosse müsteeriumi eelaimdus on neis töödes, olles sissejuhatavaks akordiks 1995. aastal valminud “Katedraalile”, mis need ideed realiseerib.

Vallimäe-Margi loodud fiktsioonimaailma esteetilisus, meenutuslik nostalgia, tulevikku suunatud igatsus kõlavad kokku ka kunstimaastikule astunud Lembit Sarapuu või Toomas Vindi sama perioodi töödega.  Klassikalembus, saladuslikkus, müstilised meeleolud, mis juhivad argimaailmast välja ja kus unelus ja poeesia aitasid vabaneda sotsiaalsest võõrandumisest, on iseloomustav ja ühendav joon eesti kunsti pealiinidest kõrvalseisvate kunstnike loomingus.

Heie Treier on vahendanud mõtet, et ebastabiilsuse ning kriisi aegadel elavneb kunstis essentsialistlik traditsioon ning paradoksaalsel kombel näib kunstnikel sotsiaalne närv sel ajal täiesti puuduvat. Küllap on sellel nähtusel oma psühholoogilised tõukemehhanismid, mille eesmärk on pakkuda turvalisust pidetul ajastul. Nii nagu hilisem retseptsioon on vaadelnud René Magritte’i okupatsiooniaastatel loodud Renoir’i-seeria helget loomingut teatava väljamanamisena, mitte reaalsuse eitusena, võib ka 1970. aastate ühiskond oma hoogustunud stagneerumises  kutsuda esile ajendi luua korrastatust ja tasakaalu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming