Kutse diskussioonile

Kaire Nurk

Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK ) skulptuuriosakonna ja Imatra Saimaa Rakenduskõrgkooli kaunite kunstide osakonna tudengite ühisnäitus „DISKUSSIOON ” Tartus TKK galeriis Noorus 2. X – 31. X.     Diskussiooni esilekutsumiseks on palju võimalusi, kuid see ei ole kunagi lihtne. On vaja osapoolte tõsist huvi ja argumendivaru, aktiivsust, provokatsiooni, lihtsalt loomulikke eeldusi ja, ilmselt mitte viimases järjekorras, (kunsti)strateegilist suruseisu. Resultaat ei pruugi olla kohene ja ühene. Näitus „Diskussioon” oli vaatajale üpris ebamugav. Suur galeriiruum oli täidetud segiläbi kõikvõimalike taiestega, vormide mitmekesisus  on hõlmamatu. Materjalide hulk samuti: alates tuttavast (!) marmorist-pronksistpuust-kipsist-keraamikast kuni moodsa penoplasti ja lõpuks trash-metalli ja readymade’ini. Üllatus-üllatus, ei puudunud isegi vesi, klaasist rääkimata.

Ebastabiilsust suurendas postamendikabariitide kiire vaheldumine ja paigutuse ebasümmeetria. Kujundaja oli jätnud kokkutoodud tööd justkui süstematiseerimata, või vastupidi – eriti hasartselt erisusi võimendanud. Ka puudusid tööde pealkirjad (mis ometi, nagu kõik teame, on lausa ülioluline sisukomponent) ja isegi autorid olid vaid rühmiti loetletud. Kes võiks olla selle näituse õnnelikeim külastaja? Ehk eelarvamusteta lapsed, kes ei taha teada, kas konkreetse töö autor on Kapoor või Cragg, kuulus või tundmatu, õppur või proff, soomlane, tartlane või tallinlane või hoopis jaapanlane, kas ta õpib Tartus  või Imatras, mis ta on mõelnud ja öelda tahtnud, millise kursuse raames ja millise õppejõu (mitte)juhendamisel töö on valminud. Sellisele vaatajale on tähtis huvitavus, võimalus mänguga kaasa minna – ja siis leiab ta ise töödele lood ja pronksi vormitud tegelastele nimed, kümbleb omis assotsiatsioones, olles ehtrolandbarthes’ilik loov lugeja. Ekspositsiooni alateadvusse oli seega sattunud – näib, et paratamatuse loogikast tingitult – mängulisuse  moment, mis üks kaasaja kunstigi koode. Nii-öelda traditsioonilembene vaataja protestib: kujundaja on tapnud autorid, infot on vähe, üldpilt on kirev, orienteeruda on raske, tavapärased orientiirid puuduvad. Aga mille vastu ta õigupoolest siis protestib!? Ta on tulnud skulptuurinäitusele, ja talle näidatakse skulptuure. Vaja on vaadata ja näha. Kas (Tartu/laiem) publik on valmis?

Võib-olla tahaks ta täpselt teada, kas konkreetse töö  autor on keegi rahvusvahelise üliõpilasvahetusega Soome kõrgkooli multinatsionaalsest kontingendist (rektor on muide Juhani Järvinen, kes ka Tartus kunagi 1990ndatel Rüütli galeriis isikunäitusega esinenud) või keegi oma (suletud) Tartu avatud tudengeist. Võibolla napib siiski diskussioonimaterjali? Kui kujundaja on kõrvaldanud kõik need noortele autoritele sageli nii omased paljusõnalised ja jutustav-eetilised pealkirjad, siis on ta ehk jätnud  vaatajale vaid formalistliku lähenemise võimaluse? Ja vormi- jm välised karakteristikud on ju puht-esteetiline, puht-kunstisisene „butafooria”!? Vaataja tunneb end ehk sattununa justkui abstraktsionismi näitusele (ehkki abstraktsionismi ei tasuks enam ammu mõista clementgreenberglikult)? Ehk oli ekspositsioonil siiski ülevaatlik ja ühtekoondav element olemas? Selle reedab meile muide juba näituse pealkiri „Diskussioon”!  (Võib-olla oleks ka näitus võinud olla ilma suunava pealkirjata?)

Pressiteates kirjutab kujundaja: „Ühisnäituse tähelepanu pole niivõrd üksikskulptuuril, kinnisel ja tukkuval kolmemõõtmelisel objektil. Näituse eesmärgiks on diskussioon – arutelu, vaikne (või ka vali) suhtlus eksponeeritavate vahel. Ka vaatajalt ei oodata tavapärast käitumist – seega ära ole kinnine ja tukkuv kolmemõõtmeline objekt. Parem astu vestlusringi [—] Vestluse  teema on jäetud targu kohapeal väljamõtlemiseks”. Viidatakse ühtlasi võimalusele arutleda, „kas see ongi siis kaasaja kunst”. Näitusel ei napi seega kontekstuaalset infot: näituse kontekstiks, ehkki pisut üllatavalt (aga selle arutamine ületaks artikli mahu), on kaasaegne kunst, õigemini, kaasaegse kunsti retseptsioon. Näitusearhitektuurgi pole juhuslik, vaid vastab peaideele: tööd on paigutatud gruppidena vaidlevatesse sõõridesse. Võiks viidata  Kasseli „documenta’le” (2007), kus kuraatorid ühe pealiinina tegelesid publiku ja kaasaja kunsti vahelise veelahkmega. Püüdes publikut n-ö järele aidata, olid giidid välja koolitatud külastajatega arutelu arendama. Hiina kunstniku Ai Weiwei 1001st Qingi dünastia toolist koosnev teos „Fairytale” oli rakendatud otseselt seda protsessi teenima: toolid, mis autori Pekingi stuudios aulalikult korrastatud rivides, olid „documental” paigutatud ringjate gruppidena  laiali näitusesaalidesse, kus aeg-ajalt istusid arutelulised. Duchamp’iaan Ai Weiwei: „Duchamp näitas teist võimalust [—], et kunst on mõtisklus sellest, et elu sisaldab rohkem kui ühe võimaluse. Tähtsam on vaimne vabadus, kui mõtlemise läbi leitakse objektides uusi võimalusi.”

Noore skulptuuri Tartu näituse taga on põhiosas tudengite enda otsused ja valikud, nii Soome kui Tartu poolt, samuti on kujundaja  üliõpilane Karl Purga (TKK IV kursus), kellele kujundajakohustus langes n-ö boonuspunktina. Olgu mainitud, et Purga on stuudiumi vältel tegelenud ka Ai Weiweiga. Kujundus võis tekkida sama hästi ka spontaanselt, vajadusest spetsiifilisema ühisnimetajata hulk näituseks vormistada. Kahtlemata on see väga tervitatav, et ei piirdutud määratlusega „tudengiskulptuur”, vaid mõeldi laiemalt, esitati/tõstatati sisuline probleem. Oluline on see poleemilisus ka Eesti skulptuuriõppe üldisel foonil. Nii Saimaas (vahendajaks õppejõuna Saimaas tegutsev Jaan Luik) kui Tartus õpetatakse skulptuuris kõrvuti nii traditsioonilist modelleerimist kui installatsiooni, land art’i jm. Purga komponeeritud diskussioonirühmades „istub” ka õppeinventari antiikseid kipskoopiaid. Näituse peaideed kehastas, sealjuures parajalt polüfooniliselt, lakke tõmmatud teksaülikonda pakitud plastiklehm,  kel udara asemel kraanid, kust võib tulla nii piima kui „põlevat petrooleumi” (Braque’i ütlus Picasso „Avignone’i naiste” puhul) ja vahel ehk ka dr Helluse keefirit (autorid Art Allmägi, Taivo Timmusk; TKK vilistlased), vastandus Sokratese kipsbüstiga all postamendil. Üldiselt ongi ehk kahelised paarid n-ö loetavamad, nende hulgas ka galeriiruumi lõpul musta draperii foonil klaasist risttahukas üles-alla pulseerinud musta veesamba (Vabadussammas!,  loodud linnaruumi skulptuuri kursuse raames) dialoog keraamikakursuse tööga, fragmentaarse malelauaga, mis kattunud meretoppenheimliku (kunst)karusnahaga – viide tungilisele, loomsele poolusele – ja millelt osa malendeidki kildudeks maha paisatud (Kersti Luts, Indrek Tali; TKK). See oli ilmselt nii magus aktuaalpoliitvihjeline paar, et kujundaja polnud raatsinud neid omavahel diskussiooni seada, kuid seda enam vaidlesid  nad naabergruppidega.

Peab ka mainima, et probleemikeskne ekspositsioon ei sündinud esimesel katsel: augustis oli juba Tartus Saimaa ja TKK ühisnäitus Y-galeriis, siis pigem poeetilise seadistusega „Vool aegub” (sõnamäng variandile „Aeg voolab”), nüüd uues ekspositsioonis vahetati küll hulk töid välja, kuid vaja oli ka (uut) kontseptsiooni. Ja kontseptsioon tuli. Resultatiivseim oleks, kui „Diskussiooni” diskussioone  tudengite poolt tõepoolest ka läbi mängitaks. Ja miks mitte jätkata eri koolide näitus-kohtumisi, otseselt ka ideekesksetena kavandatult, ja miks ka mitte TTK ja EKA skulptuuriõppe raames, seda enam et selgi korral esines kaks EKA magistranti. Põhiline, et näitus ei oleks pelgalt autor-geeniuse ekshibitsioon. Tore, kui näiteks on – duchamp’lik UURIMU S.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming