Kust võiks ennast leida?

Reet Varblane

Kaks teineteist täiendavat identiteediotsingut Tallinna Linnagaleriis Rühmituse F. F. F. F. näitus ?Asjust, mida peab teadma Eesti kohta? kuni 17. VII ja Paul Rodgersi näitus ?Nuusuta, nuusuta!? 7. ? 26. VI.

Rühmituse F. F. F. F. Tallinna Linnagalerii näitus on hüvastijätunäitus või vähemalt ise on nad seda niiviisi välja pakkunud. Kuid väga traagiliselt pole seda vaja võtta ? Eesti kunstis endale kindla koha võidelnud effid, ehtekunsti taustaga Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar ja Maria Valdma ei kao ei meie ega ka laiemalt kunstiareenilt kuhugi. Nende paari kuu tagune pressikonverents F. F. F. F.-i lahkuminekust tähendab ainult seda, et rühmituse rangelt piiritletud kontseptuaalne aeg, mil koosesinemistes ei eksisteerinud  eraldi ühegi liikme idee või objekt, on möödas. Edaspidine F. F. F. F. (kui nad ka ise seda nimetust enam ei kasuta, siis käibele jääb see ikka) on lõdvem, valmis endaga siduma mõttekaaslasi ka väljastpoolt ning ilmselt arvestama enam ka igaühe eripära.

?Asjust, mida peab teadma Eesti kohta? on hüvastijätuks hästi valitud: näitus võtab kokku mitte ainult ühe rühmituse kümne viimase aasta arusaamad ja muutumised, vaid sootuks laiemalt eesti identiteedi. Seda eksponeeriti kõigepealt väljaspool Eestit Iirimaal ning nüüd juba Linnagaleriis, ruumist kui varasemast eksponeerimiskogemusest sõltuvalt teisenenud kujul kodus. Effide eesti (ja eestlase) identiteet on kujunenud ülimalt tugeva iiri identiteedi rastri läbi.

Mis on siis need tasandid, mille kaudu nii meie oma vaatajale kui ka Tallinna ummistanud turistidele eesti identiteeti välja pakutakse?

Galeriisse siseneja haaravad kõigepealt oma lummusesse elusuuruste naisekujutistega, effide portreedega, fotod. Effide autoportreelised kujundid on kõnekad, räägivad kunstnike kohalolekust, kuid kõnekus ei viita isiksusele, vaid naisele kui rahvusliku representatsiooni märgile. Naised kannavad atraktiivseid rahvariideseelikuid, neid iseloomustab kelmikas poos ning võrgutav, vaatajale meeldida püüdev ilme. Nad on ühtse õnneliku Eesti sümbolid. Samas on igaühele jäetud valikuvabadus keskkonna ning esitlusdetailide osas: loomaaia eksootilisest talveaiast kuni mereäärse Kadrioruni, soome kelgust kuni moodsa ratastega kohvrini, nende vahele jäävad Rossini kohvik, selver ning bensiinijaam, kasepuuhalud kui ajalooline ja mahlapurgid ning õllepudelid kui kaasaegne pseudorahvuslik atribuutika.

Fotode alusserva palistav rahvalaulu aeglast, kuid jonnakat rütmi kordav tekst: ?Unistage edasi! See on kõigest näide? ning koomiksivormis sõnum aga murravad, küll leebelt, kuid kindlalt, positiivset sõnumit. Kilukarbilt tuttav Tallinna siluett ning moodne kohver pannakse paika sõnadega: ?Enamus Eesti vaatamisväärsustest on vallutajate poolt ehitatud?, lookas supermarketi riiul: ?Eestlane on püüdlik käbe tädi, kes rabab kolme eest ja kelle mees joob?, lopsakalt vohav võõrapärane taimestik: ?Eestlane on vaikne ja tagasihoidlik, aga tema keel on väga terav nagu noaga löök selga?, 1930ndate külamärk kelk ning XXI sajandi kiired autod: ?Eestis on kõik parim, Eesti on alati teistest ees (täiesti tundmatu Euroopa hõim)?, pubi ja vene n-ö rahvuslikust varieteest tuttav kasemotiiv: ?Eestlased on nagu kauged tundmatud blondiinid, kes kiusavad vene vähemust?.

Fotode tekstilist tasandit täiendab omakorda seinatekst, mis osutab (ja samas teeb selle ka küsitavaks) meie rahvusliku identiteedi alusele ? 1930ndate Eesti vabariigile ning tollastele hoiakutele: ?/—/ Kui oluliseks peeti seda, et reisija ei esinda välismaal viibides mitte iseennast, vaid oma riiki. Näpunäiteid jagati selle kohta, kuidas käituda, mida kanda, milliseid kingitusi kaasa tuua.?  Seinatekst mitte ainult ei juhata sisse, vaid annab ka võtme ja määrab märgilise tasandiga suhtlemise tonaalsuse. Märgiline tasand ? Muhu mänd, stiliseeritud mees ja naine, kuusepuu, lumememm suurte pindadena ning sini-must-valged viisnurgakujulised märgid, pudelikestega aumärgid, kootud käpikukesed-kampsunikesed rinnaehetena ? võib esmapilgul küll ahvatlevate fotode varju jääda, kuid on vaieldamatult väljapaneku kõige põnevam tasand. Kontseptuaalselt on see kahtlev-kõhklev-eneseirooniline-enesekriitiline ning teostuslikult eht effilikult elegantselt vaimukas. See on meie tähendusliku ehte, ehte kui identiteedi üks selgema sõnumi ning ka kaunima vormi väljendus. Rinnaehted lähevad näituse viimasel päeval, kui kõik viis effi on Tallinnas, enampakkumisele.

Näitusel on veel üks tasand, õigemini küll väljapaneku protsessitasand: Eesti identiteeti avavad küsitluslehed, millest on näituse sõnum välja filtreeritud ning mis on praeguselgi näitusel uutele vaatajatele avatud. Aga see tasand on juba tulevikutasand, siis kui Eesti asjad rändavad juba Lõuna-Aafrikasse või Austraaliasse või kes teab kuhu.

Tallinna Linnagalerii eelmine näitus meie-oma-inglase Paul Rodgersi väljapanek ?Sniff, sniff!? või ?Nuusuta, nuusuta!? käsitles ka Eesti identiteeti. Rodgers ise pakkus seda välja kui iseenda ja inimsuhete subjektiivset analüüsi, kuid olen üsna kindel, et vaatamata ainult inglise keeles mõistetavatele sõnanaljadele (vana jalgratas bike kui kergemeelset naist ja tugitooli nööbid kui liiderlikku meest tähistavad väljendid), poleks kunstnik Inglismaal mitte kunagi nii terava ja samas nii ambivalentse sõnumiga installatsioone teinud. Kuigi Rodgers oli kasutanud kõikvõimalikke materjale ja meediumeid, oli ?Sniff, sniff!? eelkõige lõhnainstallatsioon,  mis omakorda toob inimsuhete kõrval või isegi neist eespool esile haistmismeele kui sootsiumi bioloogilise tasandi ning selle pinnalt kasvatab üles keerulise nüüdiskogukonna.

Kas ikka tasub panna kogu aur välise maine kujundamise peale, ehk on õigem kõigepealt püüda jõuda unustatud esmatasandini?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming