Küsi kaduvalt

Vaevunähtav performatiivsus arheoloogia omaruumis

HANNO SOANS

Küprose paviljon LVI Veneetsia biennaalil: Christodoulos Panayiotou näitus „Kaks päeva enne igavikku“ („Two Days After Forever“) Palazzo Malipieros (Sestiere San Marco 3079) kuni 22. XI. Kuraator Omar Kholeif ja komissar Louli Michaelidou.

Christodoulos Panayiotou ekspositsioon algab palatso väikeses sisehoovis, kus paikneb kreeka transkriptsioonis tänavasilt „Joustou Sigismoundou“.

Christodoulos Panayiotou ekspositsioon algab palatso väikeses sisehoovis, kus paikneb kreeka transkriptsioonis tänavasilt „Joustou Sigismoundou“.

Pressifoto

Veneetsia biennaali avanädalavahetuse rahvasaginas on enam kui loomulik, et vaataja pertseptsioonihorisondile jäävad valdavalt pidama tööd, mille lihtsat, ent veenvat, konteksti nihestavalt kontseptuaalset mõttekäiku toetavad maksimumintensiivsusega opereeriv kujund ja suures mõõtkavas produktsioonikvaliteet. Sellise strateegia mudelnäide käesoleval biennaalil on Poola paviljon: seal mängitakse poola ajaloolise ooperilavastuse viimisega eksootilisse toimumispaika Haitil. Selle pea 30meetrisel installatsiooniekraanil vaieldamatult mõjuvana lahti rulluvas külaolu ja ooperi­eksootikat vastandavas misan­stseenis seotakse intrigeerivalt oleviku- ja minevikukihistusi.

Ometi on minu seekordne lemmikpaviljon Palazzo Malipiero vanimas osas, Eesti varasema ekspositsiooni ruume hõlmav Küprose kunstniku Christodoulos Panayiotou (sünd 1978) näitus kõike muud kui valjuhäälne ja otse­koheselt mõistetav.

Pigem eristub ta teistest rahvuspaviljonidest oma diskreetsuse ja vaikse mikrotähendusi, väikesi lugusid ja ruuminihestusi eksponeerivalt esitluslaadilt, mis sunnib vaatajale peale erilist tundlikku suurnäitusest irrutavat tajumisrežiimi ja paneb küsima autori loomemeetodi kohta.

Panayiotou ei ole kunstimaailmas tundmatu nimi: peale isikunäituste mõnes mõjukas institutsioonis on ta esinenud Berliini biennaalil ja Kasseli „Documental“. Seal eksponeeritud „Vabaduse tänav“ (2013) oli suuremahuline installatsioon, kus kunstnik kasutas oma kodulinna Limassoli peatänaval viimaks ometi välja vahetatud 1930ndatest pärit puidust elektrivalgustusposte koos nendele kinnitatud vanade reklaamteadaannetega. Ometi ei eristunud see mahukas töö teiste „Documenta“ massiivsete installatsioonide hulgast sedavõrd, et seda seniajani selgelt mäletaksin.

Seekord aga kasutab Panayiotou mitme väiksema ruumi hõlvamiseks strateegiat, mis sundis lähivaatlusele, keskenduma kunstniku loomismeetodi nüansirohkusele. Kunstnik võtab sellega paraja riski: vaataja kas loobub tummade teoste ees kohe või siis süveneb lõpuni.

Poeetilise pealkirjaga ekspositsioonis „Kaks päeva enne igavikku“ on autodidaktist kunstnik kombineerinud koreograafikogemust ja antropoloogia­uuringuid arheoloogilise meetodi ja erilise tundlikkusega. Meile on antud ette üksnes napid materiaalsed vihjed tema teoste lähtepunktidele ja iga tööga seotud legendid näituse saatetekstis. Ekspositsioon algab palatso väikeses sisehoovis, kus paikneb kreeka transkriptsioonis tänavasilt „Joustou Sigismoundou“ – nimelt olevat kunstnik teinud Limassoli linnavalitsusele seni vastamata ettepaneku nimetada mõni linnatänav ümber ühe esimese antiikküprose kirja uurija, XIX sajandi teise poole arheoloogi järgi, kes 1875. aastal Küprosel uurimistegevuse käigus traagiliselt hukkus. Sisehoovis eksponeerib kunstnik veel nelja traditsioonilises küprose stiilis valmistatud potti, milles on välja pandud antiiksete roosisortide uurija Maria di Scarabottolo kollektsiooni taimed, mis loovad ühenduse loodusteaduse minevikuga. Teose pealkiri „Õudustäratav müsteerium“ on laenatud Darwinilt.

Palatso teise korruse näituseruumides juhatavad ekspositsiooni sisse kolm varjatud tähenduslikkust sisaldavat klaasakent, mille on valmistanud Murano klaasimeistrid iidses rulli tehnoloogias – vanimas, mis võimaldas aknaklaasimist. Roosa, indigovärvi ja türkiissinine aken viitavad nende värvide puudumisele LGBT-kommuuni vikerkaarevärvi lipul, kus, nagu tuleb välja, need lipu algsel variandil, mille disainis Gilbert Baker 1978. aastal, siiski olid. Lipu hilisemal versioonil on varasema kaheksa tooni asemel kuus – seksuaalsust markeeriv roosa jäeti välja põhjusel, et industriaalselt toodeti seda värvi riiet vähe ja sinise kaks alatooni sulandusid hiljem üheks, rahvusvahelise tähistusega royal blue. Panayiotou toob siin välja ajaloolistes protsessides kaduma läinu, eksponeerides seda vaevuaimatavas vitraaživäreluses põhisaali põrandal, ruumis, kus kunagi olevat elanud Casanova.

Kunstnik kasutab oma installatsioonides vaikseid memoriaalesemeid kunagisest performatiivsusest, sundides sellega aja justkui stopprežiimile. Hea näide on rulli keeratud punane vaip, mis on hangitud Hollywoodi galaprotsessioonidelt ja kus justkui materjalimälu heiastusena on äraspidiselt kohal või siis just rõhutatult puudu glamuurne kontekst. Teos hakkab toimima koos pealkirjaga „Operatsioon „Serenaad““ – koodnimega, millega FBI tähistas Ronald Reagani matusetseremooniat. Panayiotou kasutab ka enda disainitud teatrieesriiet, mis on pärast ühekordse etenduse lõppu kokku volditud ja mis pealkirja all „Lahkumisdiskursus“ omamoodi beuysiliku mälukondensaatorina liigub nüüd kokkuvolditult näituselt näitusele, kõneldes samuti mateeria võimekusest/võimetusest performatiivse talletamisel.

Näituse mahukaim installatsioon, tervet ruumi hõlmav kummastav rahapaberiribade kuhil, kannab pealkirja „2008“ ja koosneb pärast rahareformi ja eurode tulekut käibelt kõrvaldatud ja paberihundist läbi lastud Küprose naeladest. Argikäibelt kõrvaldamise ja kunstilisse käibesse lülitamise strateegia on kunstnikule iseloomulikum laiemaltki, näiteks on ta saanud loa töötada arheoloogiliste kaevamise käigus kiviprügina klassifitseeritud kividega, valmistades neist näitusele võltsantiikseid fragmente, mängides arheoloogia kui mälutehnoloogia relatiivsusega.

Kõnekas on ka teos, kus ta on Veneetsia tänavail võltsbrändidega kaubitsevatelt mustadelt meestelt hangitud käekotid lasknud ümber teha käsitöönduslikeks luksuskingadeks. Projekt on jätk Berliini biennaalile valminud kunstniku kingadele, mille lähtematerjalina on ta kasutanud oma lähedaste inimeste käekotte. Sama loogika võtmes on valminud tema abstraktsed ikoonid, puhta kuldse fooniga, tähistamas pühaduse omaruumi, ikoonid, millele pühakuid ei ole kunagi peale maalitudki.

Enamiku tööde puhul on vajalik legend, mis annab meile aimu kunstniku valikutest. Nii on ta näituse keskse ruumi põranda katnud installatsiooniga „Rikutuse hunnik“, pealtnäha Küprosel täiesti tavaliste käsitsi valmistatud terrakotatellistega. See on tinglik lava, millel Panayiotou laseb performance’i käigus baleriinil tantsida tema poolt Rudolf Nurejevi viimase avaliku esinemise järgi seatud tantsu „Nikiya surm“ – minul ja küllap ka enamikul teistel paviljoni külastajatest seda näha ei õnnestugi, nii et see toimib vaataja kujutluses. Telliste puhul, millest moodustub tantsulava, on Panayiotou väidetavalt kasutanud arheoloogilistest kaevamistest ülejäänud täitematerjale, nii et tegu on väliselt täiesti tavaliste, ent olemuslikult vägagi eriliste kividega, mille valmistamise eesmärk on segada metafüüsilise operatsiooniga arheoloogilise ja argiaja tunnetust. Just nimelt sedasi – rõhudes olevikulisele ja tuues mängu aastatuhandetele viitava ajamõõtme opereerib see suurepärane küprose kunstnik vaevunähtava performatiivsusega arheoloogia omaruumis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming