Kurjad nõgesed ja vaimuvalu

Martin Rünk

Marko Raadi kureeritud näitus „Kehaline karistus” EKKMis kuni 7. X. Kunstnikud Mart Kangro, Kaja Kann, Juha Valkeapää, Mark Raidpere, Jaanus Samma, Nora Särak, Timo Toots ja Saša Gerne. Graafiline kujundaja Jaanus Samma. EKKMi üllatuskuraatori formaat on tänuväärne ja eluterve. Peaks ju olema loomulik, et kunstnik loeb raamatuid ja filmirežissöör hoiab ennast kursis kunstis toimuvaga. Huvitav on jälgida, kuidas EKKMi esimeseks üllatuskuraatoriks kutsutud režissöör Marko Raat suhestub tuttavliku visuaalkultuuri raames natukese teise valdkonna, kujutava kunstiga. Peale tervikliku näituse, räägivad valitud tööd eeldatavasti midagi ka näituse koostaja enda ja ta kunstikogemuse kohta. Raadil on kunstimaailmaga varemgi kokkupuuteid olnud: 1999. aastal dokumenteeris ta kunstiteadlase Andres Kure (liba)katset esteetilistel põhjustel Taani emigreeruda, 2008. aastal valmis dokumentaalfilm Jaan Toomikust, pilguheit kunstniku vastuolulisse sisemaailma. Raat on mitmel korral rõhutanud, et näitus „Kehaline karistus” on nagu film, terviklik, otsast lõpuni arenev lugu, kus peategelaseks on abstraktne inimkogemus ja selle suhe füüsilise karistusega. Kui filmis saab otsad sujuvalt kokku võtta, siis kureeritud teemanäituse formaadis tuleb mõtte edastamiseks töötada rohkem vabade assotsiatsioonidega. Tervik tekib sellest, kuidas üksikud tööd suhestuvad ja näituse teemat avavad.

Nüüdistants valges kuubis

Raadi üks põnevamaid leide selle näituse raames on nüüdistantsu toomine galeriiseinte vahele ja selle kõrvutamine 1990ndate ja 2000ndate esimese poole kehakeskse väga füüsilise ja ekspressiivse suunaga eesti kunstis. See side tundub loomulik, sest oma performatiivsuses on mõlema kontseptuaalne raamistik üsna sarnane: oluline on kehalisus ja selle kogemuse edasiandmine.

Tunnustatud tantsija ja koreograafi Kaja Kanni ja soome etenduskunstniku Juha Valkeapää videoinstallatsioon „Maja”, motiiv duo tantsuetendusest „See on üks õige koht maja ehitamiseks” („It Seems a Good Place to Build a House!”), on lihtne jutustus vajadusest koduse turvatunde järele. On vaja ehitada maja, mille katuse all saaks koos olla. See on tunne, mida kogu ülejäänud näituse raames kaitsta proovitakse, millele ehitub üles teiste tööde äng ja eksirännakud.

Inimese olemuslikest kaitsemehhanismidest räägib ka Timo Tootsi panoraamfoto „Nimeta” ühest kannatada saanud ja räsitud aiast, mis eeldatavasti on üles võetud Soodevahe hurtsikute vahel. Fotol kujutatud aeda on lapitud nii mitmeid kordi, et peaaegu võimatu on lõpuks eristada, millest see algupäraselt tehtud on. Puulippide, okastraadi ja kanavõrgu tagant paistab tühi lumeväli, mille piiritlemiseks ja kaitsmiseks on nii palju vaeva nähtud.

Nüüdistantsu liini jätkab täispikk ülesvõte Mart Kangro krestomaatilisest etendusest „Pole võimalik rahuldust saada” („Can’t Get No/Satisfaction”, 2009), kus ta publikuga diskuteerides analüüsib küsimusi, mida tantsija endale etendust luues esitab. Jutu saatel loob Kangro oma füüsilisi piire kombates pinge, et pärast kõrgpunkti jõudmist sealt tagasi tulla. Abstraktsemas võtmes kommenteerib sama etendust spetsiaalselt näituse jaoks tehtud kohaspetsiifiline videoinstallatsioon, kus Kangro suhestub galeriiruumiga ennast korduvate väikeste liigutustega füüsiliselt kurnates. See on suurepäraselt teostatud ja installeeritud töö, mis näitab veel kord, kui lähedal on nüüdistants valgele kuubile.

Kehakunst

Kangro ja Kanni-Valkeapää etenduslikud videoinstallatsioonid seob kehakunstiga Mark Raidpere tööde valik: video „Shifting Focus” emale südantlõhestavalt pihtivast kunstnikust, video „Andrei/Andris” postitantsu tegevast Riia noormehest ning varasem, kaitsetuks tegevalt aus ja väänlevalt psühhootiline fotoseeria „Io”, millest esimest ja viimast näitas Raidpere ka oma näitusel 2005. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljonis. Raidpere tööd kuuluvad Eesti nüüdiskunsti absoluutsesse klassikasse, kuid paradoksaalsel kombel on nende infoväärtus tuntuse tõttu kesine. Raidpere loomingu tunnusmärgiks on füüsilisuseni küündiv emotsionaalne transgressioon, mis loob üsna kontrastse võrdluspunkti nüüdistantsu esineja suhtega oma kehasse. Neid ühendab teatav performatiivne algelement ja kujundliku, sümboolse kogemustunnetuse edastamine, kuid lahutab halvemas või paremas seesama transgressioon.

Väga kehalisena mõjus ka Saša Gerne video „Harro”, kus jälgitakse, kuidas vanem mees on palunud oma pojal katta kunagise tüdruksõbra auks käsivarrele tätoveeritud neiu pildi teise tätoveeringuga. Purjus mehe nostalgiline jutuvada saab uue tähenduse lõppvaatuses, kus ta pärast traumaatilist kogemust avab ennast ootamatu siiruse ja läbielamisega.

Näituse üks tõmbenumbreid on kahtlemata Jaanus Samma installatsioon „Nõgesed”, tuba täis rinnakõrguseid taimi, kust viib läbi väike looklev rada. Pehmel mullarajal nõgesevälja läbides lööb ninna nõgeste tummine lõhn ja taimi riivates saab kõrvetada. Töö olemus tulebki kõige paremini esile taimedest läbi minnes: selles on midagi ohtlikku ja metsikut – kujund on oma lihtsuses läbinisti füüsiline. Samma on varemgi nõgestega tegelenud. 2009. aastal osales ta Põhja-Rootsis Luleå kunstibiennaalil projektiga „Tasakaal”, kus asendas prantsuse tüüpi parteraias tavapärased aialilled baroksesse mustrisse paigutatud nõgestega. Töö keskseks teljeks oli võitlus kultuurse vormi ja metsikult lokkava taime vahel. EKKMis on esil selle lahingu teine vaatus – nõgesed on seekord peale jäänud ning oma vohava kohalolekuga korra kõrvale lükanud.

Kui võtta näitust ruumilise jutustusena, siis on üheks võimalikuks lõpuks Nora Säraku video „Isa tuleb koju”, kus NO-teatri näitleja Risto Kübar istub mitmetes vaheruumides. Video sihitu ootamine, ebamugav pihtimisolukord ja tabamatu äng loob veenvalt rahutukstegeva ja pidetu meeleolu. On tunda, et peategelasel on midagi justkui valesti, kuid erinevalt Raidpere pihtimisvideost ei jõuta pinge lahtimängimiseni. Eksistentsiaalne ebalus saab läbi, kui isa ootamatult koju tuleb. Katkestades dramaatilise pinge, lõpetab see loo, kuid ei paku elutruult lahendust.

Müütiline karistus

Karistuse eesmärk on hoiatada, korrale kutsuda. Õpitud refleksina võib kehaline karistus pakkuda ka teed vabastuseni. Alati ei peagi midagi konkreetselt halba tegema, et karistust otsida – (enese) karistamine pakub selletagi kergendust. See on nagu ohver, mille pead tooma andestuse saamiseks. Ohverdad oma keha valule, et mõnel muul tasandil korda luua. See valik ei ole kuraatoril juhuslik.

Ohvriteema on Raadi filmides olnud läbivalt olulisel kohal. „Agent Sinikaelas” (2002) aitas vereohver kavaldada palju ulatuslikumad sotsiaalseid pinged ühte piiritletud ja kõrgendatud reaalsustundega tegevusse, see oli väga pragmaatiline vahend mässava inimressursi haldamiseks. Ka hiljutises „Lumekuningannas” (2010) oli õhus vajadus ohvri järele: surmavalt haigestunud ärinaine pidi Lapi nõia nõul oma haiguse taltsutamiseks hoidma oma keha külmas ja ainukest lootust terveneda pakkus süütu poisi veri. Viimases jäi sümboolne akt (võib-olla) tegemata, kuid mütoloogiline riitus tuletas oma väge meelde.

Kui jätta kõrvale mõnede hitt-tööde liigturvaline kasutus, siis on Marko Raadi näitus huvitav ja haarav kõrvalpilk kunstile mitmete heade leidude ja uute vaatenurkadega. Kui vaatajal on empaatiat, siis võiks „Kehaline karistus” kindlasti olla näitus, mis mõjub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming