Kureerimine on konteksti tajumine

Jussi Koitela: „Kuraator peab kureerimisprotsessi igas faasis seisma oma arusaamade eest ja astuma vastu kõigele, mis seda takistab.“

REET VARBLANE

Jussi Koitela kuraatoriprojekt „Linna mõjutajad“ EKKMis 6. VIII – 11. IX. Kunstnikud Zachary Formwalt, Alma Heikkilä, Barbara Knezevic, Antti Majava, Asbjørn Skou, Uku Sepsivart, Rena Rädle ja Vladan Jeremić, Jon Benjamin Tallerås, Mona Vatamanu ja Florin Tudor, Arttu Merimaa, Anu Pennanen ja Ingel Vaikla.

Kuraator Jussi Koitela Uku Sepsivardi koprakostüümis.

Kuraator Jussi Koitela Uku Sepsivardi koprakostüümis.

Barbara Knezevic

Kunstis on külaliskuraatorite kasutamine levinud ja igati kiiduväärt rahvusvaheline praktika, nii nagu külalislavastajad teatris või -dirigendid kontserdimajas. Jussi Koitela on Soomest pärit kontseptuaalselt mõtlev kunstnik ja kuraator, kes praegu elab Amsterdamis ja õpib De Appeli kuraatorikursustel. Ta alustas oma kontseptuaalsete võrdõigusteemaliste väljaastumistega Tamperes 2008-2009. aastal, tema viimaste aastate kuraatoritöö „Majandusoskused“ on pikaajaline uurimisprojekt, kus Koitela vaatleb, kuidas kunstnikud on oma teostes käsitlenud majanduse diskursust ja struktuuri. Ka EKKMis kureeritud projekt „Linna mõjutajad“ on suure uurimusliku protsessi osa.

Kuraator „vaidlustas ja mõtestas oma projektiga ümber linnaruumi juurdunud duaalsused, asendades need hübriidsemate, hägustunumate ja liidetud arusaamadega praegusaegsest linnaruumist ning seda vormivatest mõjutajatest“. Vähemalt nii seisis näituse sissejuhatavas tekstis.

Kas Eestis tehakse kuraatoriprojekti samamoodi nagu Soomes või tuleb pidada silmas veel midagi muud? Kuidas sujus teie koostöö EKKMiga?

Tundub, et Eesti kunstiväljal ollakse kureerimisele ja kuraatoridiskursustele avatumad kui Soomes. On igati normaalne, et institutsioonid kasutavad sõltumatuid kuraatoreid ja mitmesuguseid lähenemisviise. Ma ei oska küll öelda täpset põhjust, kuid vahest on üks põhjus see, et Eesti kunstiväli avanes pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja seetõttu soovitakse olla rohkem seotud rahvusvaheliste suundumustega. Koostöö sõltumatute kuraatoritega on üks selle aspekt. Soomes tundub kuraatori- ja institutsionaalses praktikas valitsevat arusaam, et kasutada tuleb eelkõige oma rahvuslikke jõudusid. See aga osutab, et kunstis ei arutleta tõsiselt globaalsete sotsiaalpoliitiliste ja kultuuriliste tingimuste üle, selle üle, kuidas orgaaniliselt sinna kuuluda. Väljaspool Helsingit on olukord üsna halb. Vahest ainult mõned Pori ja Turu kunstiinstitutsioonid püüdlevad rahvusvahelistumise poole.

Selles kontekstis oli koostöö EKKMiga igati värskendav kogemus. Ma ei pidanud muutma kontseptsiooni, vähendama oma projektis ideoloogilisi aspekte ega kirjutama tekste ümber populistlikumaks. Soomes olen iga oma varasema projekti puhul tunda saanud tsenseerimist. Soome institutsioonid on populistlikud ja neile on väga raske pakkuda keerulisi kuraatoriprojekte. EKKMis aga usaldati ja respekteeriti nii mind kui ka kunstnikke, keda olin oma projekti osalema kutsunud. See andis mitte just suure eelarve puhul tegutsemiseks igati positiivse laengu. Usun, et suutsime koos EKKMiga projektile ka üsna hea rahastuse saada.

Kas kuraatori tähendus on ajas muutunud? Mida tähendab XXI sajandi algul olla tõeliselt hea kuraator?

Minu enda kuraatoripositsioongi on aja jooksul muutnud, kuid eesmärgid on jäänud samaks. Minu arvates on kunst alati olnud seotud spetsiifilise sotsiaalse, poliitilise, majandusliku, ökoloogilise ja kultuurilise olukorraga. Mõnikord on tõesti raske eristada, kus kunstiteos või kunstniku praktika lõpeb ja algab näiteks sotsiaalpoliitiline kontekst või kunstniku uurimistöö. Või ka vastupidi. Mulle on alati meeldinud sedalaadi kunstnike, institutsioonide ja kuraatorite praktika. Võib-olla muutun kuraatoritööd edasi tehes vastuvõtlikumaks ja avatumaks ka teistsuguste esitamisvormide suhtes. Kuraatoripraktika ei tohi olla liiga kitsas ja piirduda ainult kunstiteostega, sinna peaksid orgaaniliselt kuuluma poliitiline aktiivsus, uurimistöö ja kõikvõimalikud muud kultuuridiskursused. Loodan, et see tuli välja „Linna mõjutajate“ projektis, selline suhtumine on kindlasti mõjutanud „Majandusoskuste” projekti. On selge, et kõigis kunstiteostes ja igas kunstipraktikas ei saa ühteviisi läheneda uurimistööle, esteetikale ja poliitikale.

Mida tähendab olla hea kuraator ja milline on õnnestunud kuraatoriprojekt, sõltub paljuski oludest, kus kuraator töötab. Olen nõus Maria Lindiga, et kuraatoritöö võiks olla Bruno Latouri hübriidi- ja viimase aja posthumanistlike ja feministlike ideede, nagu Karen Baradi omad, sulam. Kureerimine tähendab tegutsemist materiaalsuse, kultuuri, ökoloogia, majanduse ja töötingimuste intra-aktsioonis ja kindlasti konteksti tajumist. Ükskõik millise positsiooni või vaatepunkti kuraator ka ei võta, ta on alati seotud ruumi- ja ajaseisunditega.

Kui mõelda kuraatorieetikale, siis mida tähendab eetika kuraatoritöös? Kas olete kuraatoritöös sattunud vastuollu oma eetiliste tõekspidamistega?

Eetika ja ka kuraatoritöö põhimõtetes olen lähtunud Miguel Ángel Hernández-Navarrost ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Tema omakorda lähtub Simon Critchley filosoofiast ja on väitnud, et eetika on igavene kohustus, millest eales ei vabaneta. Kuraatoril on lõpmatu hulk kohustusi institutsiooni, kunstiteoste ja publiku ees. Ma lisaksin ka eetilised kohustused kunstniku ja kuraatoril enda ees. Kuna nendest kohustustest ei saa vabaneda, kõigi ootusi ei saa kunagi lõpuni täita, siis kuraatorieetika võti loodava konteksti puhul peitubki subjekti, institutsiooni ja kunstiteose koostöös. Kuraator peab kureerimisprotsessi igas faasis seisma oma põhimõtete eest ja astuma vastu kõigele, mis teda takistab. See vastuseis hoiab kuraatoriprojekti elavana.


Kommentaar

Mulle andis õige häälestuse Jussi Koitela kureeritud näituse „Linna mõjutajad“ vaatamiseks kolmanda korruse kaldšahti Jon Benjamin Talleråsi video „Ei ole teist teed“ („No alternate route“). Nägin seda tööd viimasena nii nagu vahest enamik külastajaid. Rahulikus tempos läbib kunstnik inimtühja põhjamaist linna: ta ronib üle müüri, kõnnib mööda majaserva, piki räästast. Ta teeb kõike ebafunktsionaalselt. Kuid kuna kunstniku käitumises ei ole kübetki bravuuri, ei paista see ka pättusena, pigem tantsulise isepäisusena. Videos kogetud kergustundega uuesti läbi näituse kulgedes tundusid mulle teisedki teosed kergusega laetud olevat ja järsku palju põnevamad. Rahulikku, dramaatilisuseta vastuhakku oli näha ka mitmes muus töös.

Näituse tempot aitasid ülal hoida hoolikalt seinale maalitud pikad tekstid. Oli loodud hea õhkkond ja ruum ka ainelisematele töödele. Kolmandal korrusel oli väljas Alma Heikkilä õõvastav ja ilus installatsioon „Mikrobioota“, kus tundmatu orgaanika oli segi seadmetega, mida oleme harjunud kaitsma isegi vee eest.

Antti Majava videotöö ja Barbara Knezevici objektidega ruum olid kõige paremas mõttes pingevabad. Tuttava, kuid teravmeelselt raamistatud linnuvaatega üle maa peeti silmas rahulikku tempot ka savikänkrate, loomanahkade ja mereveega täidetud savikausside juures. Antti Majava tundus püüdlevat rituaalse kohtumispaiga loomise poole, kuid mina tundsin rõõmu imelike materjalide omavahelisest mõjust.

Vahest serblaste Rena Rädle ja Vladan Jeremići lipud ja karmid pildid installatsioonis „Tõeline võitlus, võltsid maavaldused“ („Real Struggle, Fake Estates“) hakkasid keset tasasust silma aktiivsemana, isegi agressiivsemana. Kuid nendegi mäss näis suubuvat dešifreerimatutesse sümbolitesse. See töö moodustas armsa paari Uku Sepsivardi kopramuuseumiga. Mõlemas teoses on ühesugust, veidike robustset vastuhakku.

Mulle oli Jussi Koitela projekti tasane pingestatus väga sümpaatne – poleks osanud sellise pealkirja ja tutvustava plakati tagant oodata nii palju materjali mõnu.

HANNA PIKSARV, skulptor

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar