Kunstnikustipendiumide kuluefektiivsusest „Ela ja sära“ näitel

SIRAM

Eelmise aasta lõpus suure käraga asutatud kunstnikupalkade ümber tekkinud poleemika üks peaküsimus oli, kuivõrd tootlik see palk võiks olla. Kas tänu sellele hakkab sündima rohkem paremat kunsti; kas kunstnikud, kes palka saama hakkavad, asuvad suurema innuga looma?

Ennustada pole mõtet, küll aga võib vaadelda kunstnikupalga lähima analoogi, kultuurikapitali „Ela ja sära“ stipendiumi „efektiivsust“ ning püüda välja joonistada mõningad mustrid, mis sellise loomingu rahastamisskeemiga välja tulevad.

Joonis 1. „Ela ja sära“ stipendiumide jaotus sihtkapitalide vahel aastatel 2000–2015.

Joonis 1. „Ela ja sära“ stipendiumide jaotus sihtkapitalide vahel aastatel 2000–2015.

Statistikat kõigi „Ela ja särade“ kohta. Kokku on aastatel 2000–2015 välja antud 161 „Ela ja sära“ stipendiumi. Kõige rohkem laureaate on helikunstis, järgnevad kirjandus ja näitekunst. Viimast kohta jagavad arhitektuur ning sport ja kehakultuur (vt joonis 1). Esimesel kahel aastal oli küll stipendiume kaheksa, nagu ka sihtkapitale, kuid need ei jaotunud võrdselt: helikunst ja audiovisuaalkunst said kokku neli, arhitektuur, rahvakultuur ja sport ei ühtegi. Aastatel 2002–2005 ja 2009–2011 sai iga sihtkapital ühe „Ela ja sära“. Ülejäänud aastatel kõikus stipendiumide kogus sihtkapitali kohta ühe ja kahe vahel. Läinud aastal jagus igale sihtkapitalile lausa kaks esindusstipendiumi.

Majanduslangused ja -tõusud kajastuvad stipendiumide üldkoguses aastase nihkega: pärast ühiskonna jõukuse jõukogumist tuli aastatel 2006–2008 stipendiume juurde, masu järel tõmmati jälle paariks aastaks tagasi ning masueelne kõrgtase, 16 stipendiumi, saavutati taas alles 2015. aastal. 70% kõigist stipendiumidest on läinud meestele, 30% naistele.

Kaks korda on „Ela ja sära“ pälvinud viis inimest: Gunnar Press (kehakultuur ja sport 2012, 2015), Rein Rannap (helikunst 2001, 2013), Peeter Torop (2000, 2012), Sulev Keedus (audiovisuaalkunst 2000, 2008) ja Erlend Teemägi (kehakultuur ja sport 2003, 2008).

Joonis 2. Kujutava ja rakenduskunsti  „Ela ja sära“ stipendiaatide vanuseline struktuur.

Joonis 2. Kujutava ja rakenduskunsti
„Ela ja sära“ stipendiaatide vanuseline struktuur.

Kujutava- ja rakenduskunsti valdkonna „Ela ja sära“ statistika. Kujutava ja rakenduskunsti valdkonnas on aastatel 2000–2015 välja antud kokku 19 „Ela ja sära“ stipendiumi (vt joonis 2).

Vanuselises struktuuris erilisi üllatusi ei ole – parimat loomingulist vormi on näidanud keskiga, nooremad tulevad hoogsalt peale. Stipendiumide jaotumine soolises lõikes (üksteist meest ja kaheksa naist) on kunsti valdkonnas õiglasem kui kogu kultuurkapitali „Ela ja sära“ laureaatide hulgas kokku.

Joonis 3 näitab mõningaid seoseid taotlemiskordade hulga ja jaatavate otsuste suhtes ning sellest järeldub, et igaks juhuks iga kord või üle korra stipendiumi taotleda ei ole erilist mõtet. Kui taotleja on tugev stipendiumikandidaat, siis saab ta selle esimesel või teisel taotlemiskorral.

Kui vaadata ka konkreetseid nimesid, kes nende numbrite taga on, siis on selge, et nii mõnelgi, kes pole esimesel või teisel korral stipendiumi saanud ja kes on taotlemisest loobunud, on tegelikult siiski hea võimalus ükskord see saada. Taotlenute ja mittesaanute hulgas on küll täiesti tundmatuid nimesid, kuid seal figureerivad peaaegu kõik meie kunsti juhtkujud, kelle puhul ainus eitava vastuse selgitus on piiratud stipendiumide kogus. Nii et: kui tunned, et oled väärt tegija, tasub taotleda veel ka kolmas ja neljas kord. Mitu korda kunsti alal „Ela ja sära“ pälvida praegu suurt lootust siiski ei ole, sest väärt kunstnike varupink on pikk.

Joonis 3. Taotlemiskordade ja edukate taotluste vahekord aastatel 2006–2015 kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali „Ela ja sära“ taotlusvoorudes. X-teljel on toodud ühe isiku taotlemiskordade arv.

Joonis 3. Taotlemiskordade ja edukate taotluste vahekord aastatel 2006–2015 kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali „Ela ja sära“ taotlusvoorudes. X-teljel on toodud ühe isiku taotlemiskordade arv.

Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali „Ela ja sära“ stipendiaadid 2000–2015. Vaadeldes stipendiaatide loomingulist tegevust stipendiumi- ning kolmel järgneval aastal,* võin teha kolm järeldust: 1) stipendiumidel ei ole mingisugust mõtet: kes ikka tahab kõvasti kunsti teha, see teeb seda nii või naa; 2) stipendiumidel on väga suur mõte, kuna need võimaldavad kunstnikel rahulikult töötada ja eksperimenteerida, mis avaldub loomingulise aktiivsuse tõusus kas stipendiumi mõjuperioodil või mõni aasta hiljem ning 3) stipendiumid on kunstnikele kahjulikud, sest mõni kunstnik on pärast stipendiumi saamist passiivsemaks muutunud ja üks on lausa ära surnud. Ehk teisisõnu: nagu igasugust statistikat võib tõlgendada täpselt nii, nagu tõlgendaja soovib, siis alati leiab ka põhjendusi nii sellele, et stipendiumid on vajalikud, kui ka sellele, et ei ole. Kuna kunsti puhul puuduvad kriteeriumid, millega täpselt kunstniku sooritust mõõta, siis võib selle üle vaidlema jäädagi.

Tõsiasi on, et võrreldes sellega, milliseid hunnikuid maksumaksja raha on maetud riigifirmade ebaõnnestumistesse, on need tillukesed summad, mis on investeeritud ja edaspidi investeeritakse kunstnikesse, toonud hulga rohkem tagasi nii meie kultuurielu edendamise, Eesti rahvusvahelise tutvustamise kui ka kunstisektori töötajate sissetulekute kasvu mõttes. Viimase all pean silmas kunsti kui tasustatava töö ja ühiskonnale osutatava teenuse maine kasvu ühiskonnas, tänu millele on oma töö eest tasu saanud mitte ainult kunstnikud, vaid ka abitegevusega hõivatud inimesed (näituste installeerimine, kureerimine ja korraldus, kirjastustegevus, audio-visuaalne teostus jne).

Võrreldes „Ela ja säraga“ on kunstnikupalga efektiivsus tõenäoliselt veelgi suurem, kuna kestus on pikem. Seetõttu tunnevad kunstnikud end ühiskonnas turvalisemalt ning saavad oma loometegevust paremini plaanida. Põlve otsas ja miinimumeelarvega nikerdamine on tore ja romantiline, aga mitte eriti tulemuslik ja jätkusuutlik.

* Loe stipendiaatide loomingulise tegevuse ülevaateid e-Sirbist.

Aasta

Nimi

Tegevus stipendiumi- ja kolme järgneva aasta jooksul

Hilisem tegevus

2015

Tuuli Aule, disainer

Kujundanud näitusi Tammsaare muuseumis, TÜ muuseumis, Vilde muuseumis, Kumus, rahvarinde muuseumis, ajaloomuuseumis jm. Üks Muuseumiroti auhindade eripreemia näitusekujunduse eest (koos kollektiiviga). Kujundab ka plaadiümbriseid ja raamatuid, tegutseb ;paranoia kirjastuses ning Lugemikus.

2015

Kadri Mälk, ehtekunstnik

Ehtekunstnik, kes on esinenud näitustel üle maailma ja kelle töid on Eesti muuseumide kõrval ka Moskva, Londoni, Berliini ja Hamburgi omades. Kauaaegne EKA ehte- ja sepakunstiosakonna juht. Kirjutab ehtekunstist, samuti arvamuslugusid ajakirjanduses. Koostas raamatu Heinz Mülleri mälestuseks. Viimasetel aastatel osalenud rühmanäitustel „From the coolest corner. Põhjamaade uus ehe“, rühmituse õhuLoss näitustel, rahvusvahelisel rakenduskunsti triennaalil Monsis jm.

2014

Denes Farkas, kujutavkunstnik

Astus üles Kumus oma Veneetsia biennaali projektiga, rohkem sooloprojekte pole Eestis pärast stipendiumisaamist olnud, küll aga näitused Hispaanias ja Ungaris. Kuraatorinäitustele on teda valitud aga kõvasti, valdavalt Eesti kuraatorite poolt, ka välisnäitustele. Lisaks Turu biennaal. Temast tehti saade „Meie aja kunst“.

Tundub, et „Ela ja sära“ eelsel ajal oli ta isegi veidi aktiivsem kui pärast seda.

2013

Marge Monko, kujutavkunstnik

Astus üles mahuka isikunäitusega Tartus ja Viinis. Osales vähemalt 11 rahvusvahelisel kuraatorinäitusel. Valiti mainekatesse ISCP residentuuri New Yorgis ning HISK-i Belgias. Temast tehti saade „Meie aja kunst“. Andis välja oma kunstnikuraamatu. Pälvis ühe kunstnikupalkadest.

Tegutses aktiivselt ka enne „Ela ja sära“ perioodi, kuid stipendiumi mõjuajal kasvas märgatavalt tema rahvusvaheline tegevus.

2012

Ivar Sakk, graafiline disainer

Töötab EKA-s professorina, kandideeris ka rektoriks. Andis EKA kirjastuse alt välja oma doktoritöö ning ka raamatu „Eesti kirikute reisijuht“. Pälvis keskkonnasõbraliku trükise disaini eriauhinna. Tegi kaastöid Kunstiteaduslikesse uurimustesse, Sirpi, Postimehesse, EKA väljaannetesse. Seda tegi ta ka enne stipendiumi saamist.

Praegu jätkab erialast tegevust ning on endiselt ametis EKA-s.

2011

Marko Mäetamm, kujutavkusntnik

Töötas EKA-s, praegu vabakutseline. Isikunäitused Haapsalus, Londonis ning mahukas „Tunne end nagu kodus“ Kumus. Rühmanäitused „Õudsed lood“ Haapsalus, „Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst“ ning „Köler Prize 2012“ EKKM-s, „In Graafika“, Tallinna graafikatriennaalil, „… ja teeb trikke“ Moskvas, „Kaliningrad-Königsberg 2013“ jt. Andis välja raamatud „Painting and Waiting“, „The Alphabet of Lies“ ja „Perekonnalood ja igasugused teised lood … ja mõned tööd aastatest 2006 kuni 2013“. Juhtis saadet „OP! Kunst“ ETV-s.

Edaspidi tegutsenud sama aktiivselt või enamgi veel. On ka üks edukamaid kunstikke müügi poolest, Temnikova ja Kasela galerii kunstnik.

2010

Kaido Ole, kujutavkunstnik

On „Ela ja sära“ saamisest vabakutseline. Tegi suure isikunäituse Kumus ja teise Peterburi Uue Kunsti Muuseumis, lisaks isikunäituse Hobusepea galeriis. Esines olulistel kuraatorinäitustel Eestis ning ka mujal: Ungaris, Norras, Saksamaal, USA-s, Leedus, Poolas ja Hiinas. Pani kolmeks aastaks ühe oma maali Viimsi kooli vaatamiseks. Sai 2012 Konrad Mäe preemia. Temnikova ja Kasela galerii andis välja Ole monograafia aastal 2012. Juhtis saadet „OP! Kunst“ ETV-s.

Ole on jätkuvalt vabakutseline, on muutunud veidi passiivsemaks, kuid mitte mingil juhul kadunud. 2014. aastal valiti ta mainekasse raamatusse „100 Painters of Tomorrow“ (Thames & Hudson).

2009

Paul Rodgers, kujutavkusntnik

Tema suuremad saavutused jäävad „Ela ja sära“ eelsesse aega. Töötab Kohila koolis inglise keele õpetajana. Tegi isikunäituse Hobusepea galeriis aastal 2009, osales tegevuskunstifestivalil „SeaNahk“ ja Viinistu tegevus- ja videokunstfestivalil. Kirjutas teksti Tim Daviesi näituse kataloogile.

Hiljem on teinud ühe näituse koos Anna-Daniela Rodgersiga ja osalenud kujurite rühmanäitustel.

2008

Andres Tolts, kujutavkunstnik

Kolm isikunäitust Tallinnas ja Pärnus ning üks ka Prantsusmaal. Rühmanäitustest peamiselt maalikunstnike liidu omad, kuid ka „Wir sind aus Estland“ Saksamaal, „Ars Baltica ’08“ Austrias, Norton Dodge’i kogu näitus USA-s. Sai aastal 2009 Konrad Mäe preemia.

Hiljem jätkas näitusetegevust, suri aastal 2014.

2008

Raul Rajangu, kujutavkunstnik

Tallinnas kaks isikunäitust „Luminoso“, isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis, skandaali põhjustanud 3D film „Superluminous Darkness“ ja tantsuetendus. Väilisesinemisi ei olnud. 2009. aastal ilmus tema monograafia „1968 – 2008 Raul Rajangu. Luminoso“.

Pärast stipendiumiperioodi, 2013. aastast on ta aga esinenud rahvusvahelisel väljal aktiivsemalt (Berliin, London). On olnud ka kaks isikunäitust Vaala galeriis.

2007

Arne Maasik, fotograaf

Andis välja oma fotoraamatud „Fotod 1994-2007“ ja tema fotosid võis leida paljudes arhitektuuri, turismi, mälestiste ja muudes raamatutes. Tähelepanu pälvisid tema ühisnäitus Armin Kõomäega Artdepoos ning isikunäitus „Pusa“ Tallinna Kunstihoones. Vabaõhumuuseumis oli ka näitus Setomaa tsässonatest, millest hiljem sai raamat. Osales suurtel Eesti nüüdiskunsti näitustel „Plaisirs de l’imagination“ Prantsusmaal ja „Paradise Is Not Lost“ Moskvas.

Hiljem on Maasik tegutsenud sama aktiivselt ja kvaliteetselt, astudes üles isikunäitustega Eestis ning ka mujal (Berliinis, Roomas). Lisaks eelpoolmainitud tegevustele teeb ta palju fotosid eriotstarbeliste arhitektuuri- ja muude väljapanekute tarvis.

2007

Anders Härm, kuraator

EKKM oli juba eelmisel aastal asutatud, samal ajal töötas ta ka Tallinna Kunstihoones kuraatorina. Mõlemas tegeles ta kureerimisega, enamik näitusi, nagu „Uus laine“ või „Blue-Collar Blues“ pälvisid ka palju tähelepanu. Kureeris ka Tallinna XIV graafikatriennaali põhinäitust. Kirjutas tekste mitmetesse kataloogidesse, raamatusse „Eesti kunstnikud III“ ning kunst.ee-sse, ka mitmeid arvamuslugusid aktuaalsetel ühiskondlikel teemadel, eelkõige Eesti Päevalehes ja Eesti Ekspressis. Andis välja artiklikogumiku „Semionaudi päevaraamat“. Esines konverentsidel.

Hiljem tema kirjutamishoog rauges, see-eest kureerimisaktiivsus aga jäi samaks või isegi tõusis ja seda eelkõige EKKM-i raames, aga ka näiteks näitusega „Estonian Dream“ Norras.

2006

Eve Kask, kujutavkunstnik

Kolme aasta jooksul astus üles viie sooloprojektiga, need kõik mõneti marginaalsetes kohtades nagu Haapsalu, Viinistu ja riigikogu ning kaasaegse kunsti äärealadele jäävatel teemadel (bussiputkad, Signe Kivi, mänguasjad). Rahvusvaheliselt esines kõvasti nii graafika- kui kunstnikuraamatunäitustel. Oli kaasatud mitmetesse olulistesse Eesti kuraatoriprojektidesse nii Kumus kui Tallinna Kunstihoones. Viimases kureeris ise 2009. aastal näituse „Eesti nägu“.

Hiljem on jätkanud loomingulist tegevust samas vaimus, ehk veidi aeglustuvas tempos. Töötab EKA-s graafikadotsendina.

2005

Peeter Laurits, kujutavkusntnik

Tallinnas oli Peeter Lauritsal selle kolme aasta jooksul kuus isikunäitust. Ta osales enamikul olulisematel nüüdiskunsti kuraatorinäitustel Eestis, aga ka projektides Hollandis, Venemaal, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Lätis ja Hiinas.

Pärastpoole on jätkanud loomingulist tegevust üldjoontes samasuguses rütmis. On sotsiaalselt aktiivne, võtab sageli ajakirjanduses sõna kultuuripoliitika kohta.

2004

Kai Kaljo, kujutavkunstnik

Astus üles 2005. aastal suure ja paljukajastatud isikunäitusega Tallinna Kunstihoones. Esines rahvusvahelistel näitustel Berliinis, Rettretis Soomes, İstanbuli biennaalil, New Yorgis, Dortmundis. Sai Kristjan Raua preemia. „Olen saanud „Ela ja Sära“ stipendiumi kümme aastat tagasi ja mäletan siiani (olin siis vabakutseline), et seda uudist teada saades ei mõelnud ma üldse, mis aasta pärast saab, olin lihtsalt nii õnnelik,” on ta öelnud kultuuriportaalile.

Hiljem asus tööle Tallinna Ülikooli kaasaegse kunsti dotsendina. Mõned aastad hiljem muutus loominguliselt veidi passiivsemaks, kuid on siiski tänini teinud aasta-paari tagant korraliku isikunäituse ja osalenud ka rahvusvahelises kunstielus.

2003

Ene-Liis Semper, kujutavkunstnik/teatrikunstnik

Sai stipendiumi kunstnikuna, ja võib öelda, et „Ela ja sära“ mõjusfääris saigi temast tunnustatud teatritegija mitte vaid teatrikunstniku, vaid ka lavastaja ja NO99 ideoloogina. 2006. aasta video- ja installatsiooninäitus Tallinna Kunstihoones pälvis taas suure tähelepanu. Isikunäitusi oli Hamburgis, Salzburgis, Viinis, Montrealis. Osales KKEK aastanäitustel ning mitmetel välisnäitustel New Yorgis, Torontos, Liverpoolis, Szczecinis, Melburnis, Jeruusalemmas, Helsingis, Utrechtis ja Kölnis.

2011. aastal oli tal Kumus suur isikunäitus. Ta on kirjutanud oma nime kindlalt Eesti teatriuuenduse ajalukku.

2002

Virve Sarapik, semiootik

Oli toimetuskolleegiumi esimees (praegu peatoimetaja) Eesti Kunstiteadlaste Ühingu artiklikogumikus „Kunstiteaduslikke uurimusi“, muutis formaati ning hakkas ilmuma eelretsenseeritava teadusajakirjana. Oli ka monograafiasarja Heuremate toimetuskolleegiumi liige. Osales Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühmas. Toimetas raamatusarja „Koht ja paik“, raamatut „Kohandumise märgid“. Tegi kaastöid näitusekataloogidele, ajakirjadele „Mäetagused“ ning „Keel ja kirjandus“. Täiendas end Oxfordi ülikoolis.

Hiljem on jätkanud erialast tegevust sama mahukalt ja edukalt.

2001

Sirje Helme, kunstiteadlane

Töötas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajana ning kirjastuse Kunst direktorina. Oli Veneetsia biennaali ja arhitektuuribiennaali Eesti EXPO-de žüriides, toimetas KKEK aastanäituste katalooge ning osales raamatute „Kadunud kaheksakümnendad“ ning Susan Sontagi essekogumiku koostamises. Kureeris Eesti videokunsti suurnäituse Budapesti Ludwigi Kaasaegse Kunsti Muuseumis, Tallinna XIII graafikatriennaali ja näituse „Eesti kunst pärast II maailmasõda“ Eesti Kunstimuuseumis. Sai valitud muuseuminõukogusse. Esines ettekannetega mitmesugustel konverentsidel.

Hiljem sai temast esialgu Kumu, hiljem kogu Eesti Kunstimuuseumi juht. Erialast tegevust kunstiteadlasena on jätkanud enam-vähem samas tempos, mis enne „Ela ja sära“ stipendiumi.

2000

Andres Tali, kujutavkunstnik

Iga-aastaselt figureeris kauneimate raamatute konkursi võitjate hulgas. Võitis Tallinna XII graafikatriennaali grand prix, töö avaldati Taides. 2001. aastal sai ise Kura nõukogu liikmeks ning esimeheks, 2002. a astus ta aga nõukogust välja seoses tööleasumisega EKA-sse. Kummalisel kombel oli tema tegevus kujutavkunstnikuna just „Ela ja sära“ mõjuperioodil, just perioodil 2000–2003 ei olnud tal ühtegi isiknäitust.

2004. aastast tänini on Tali aga igal aastal välja tulnud tugeva soolonäitusega, olnud kaasatud kuraatorinäitustele ning osalenud rahvusvahelistel graafikanäitustel. Tema loomingus leidis pärast „Ela ja sära“ aega, mis pakkus võimalusi reisimiseks ja uute tehnikate katsetamiseks, aset murrang traditsioonilisuselt kaasaegsuse suunas.

Tabel 5. Ülevaade kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali „Ela ja sära” stipendiaatide tegevusest aastatel 2000-2015. Tabelis on ära toodud stipendiaatide tutvustused, keskendudes stipendiumi- ning kolmele järgnevale aastale. Nende puhul, kes on saanud „Ela ja sära” vähem kui kolm aastat tagasi, on toodud üldine tutvustus rõhuga viimastel aastatel. Andmed pärinevad avalikult veebist leitavatele CV-dele ja Google otsimistulemustele, seega pole täielikud, kuid mingi ülevaate stipendiaatide aktiivsusest kindlasti annavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar