Kunstnikult raamatukogule

Mai Levin

Konkurss-näitus „Kunstnikult raamatukogule” rahvusraamatukogus kuni 16. X, kujundanud Loit Jõekalda. Peapreemia pälvis Marje Üksise joonistus „Inimene raamatuga I–III” (2013, süsi, pastell), II preemia Hannes Starkopfi objekt „Elekter” (2013, graniit, pleksiklaas, metall) ja kolm võrdset III preemiat said Siim-Tanel Annuse maalid „Wanradti-Koelli katekismus 1535” ja „Piibli Ramat 1739” (2013, akrüül lõuendil ja vineeril), Elna Kaasiku vaip „Hommage luulelemmikuile I – IX” (2013, kudum, paber, lina, puuvill, vill, puit) ja Rait Präätsa objekt „Absoluutne Tõde. Ajalugu. Religioon” („Absolute Truth. History. Religion”) sarjast „Arvutid” (2013, klaasmaal, vormi sulatatud ja poleeritud).

Meie rahvusraamatukogu on nagu Pariisi Bibliothèque Nationale: tal on oma kunstikogud, kunstigalerii (meil Eduard Wiiralti galerii), 20 aasta jooksul on pidevalt korraldatud kunstinäitusi. Kunstnikud esinevad seal meeleldi, eriti graafikud, kellel on Wiiralti preemia näitusel väljavaade saada teatav rahasumma, klassiku tõmmis ja laureaaditiitel. Pealegi on trükigraafika areng olnud tihedalt seotud raamatuga. Illustratsioon, raamatukujundus, köide – need on selles majas eriti soositud alad, ent avatud ollakse ka teistele kunstiliikidele ja -žanridele ning teiste maade kunstile.
Sestap on mitmete erialade kunstnikud reageerinud elavalt raamatukogu üleskutsele esineda konkurss-näitusel, mille „eesmärk on avada ja väärtustada rahvusraamatukogu kui üht Eesti kultuuri sümbolit” ja kus on soovitud näha „võimalikult erinevaid vaatenurki ja lähenemisi nii raamatule kui ka rahvusraamatukogule”. Osavõtjaid on 72, tööd on jaotatud peasaali ja fuajeegalerii ning VI korruse saali vahel. Paistab, et kunstnikel pole midagi temaatiliste näituste vastu, kui teema läheb neile korda. Teose sisuline seos raamatukogu ja raamatuga ei pruugi olla otsene ning silmapilkselt hoomatav. Näitusel on ka töid, millel kaudne seoski puudub, ent mille puhul on žürii siiski hinnanud kunstniku tahet anda oma panus raamatukogu tähtpäevade tähistamisse.
Peapreemia saanud Marje Üksise rõõmu tumestaski veidi asjaolu, et ta oli näituse reglementi enda arvates liiga otseselt järgida püüdnud. Tegelikult veenab joonistuste kolmik „Inimene raamatuga” juba esmapilgul: see väljendab raamatukogu olemust eriti selgelt, on sümbolväärtusega töö. Selgus pole ometigi patt; „Tõe kõne on lihtne,” on öelnud juba Ovidius. Mis on raamatukogule veel tähtsam kui lugejad, kes on Üksise triptühhonis esiplaanil, taustaks Rait Präätsa vitraažaken kui hoonet sümboliseeriv detail. Jõulise ekspressiivse söejoonistusega moodustab lahutamatu terviku värv –
rohelised ja lillakad pastellitoonid, mis meenutavad kunstniku värvilitode mõtlik-salapäraseid õhtumeeleolusid.
Hannes Starkopfi skulptuuriinstallatsiooni idee on üpris ootamatu: demonstreerida hoone elektrikulu. Elektrihinna tõus on probleem ka kultuuriasutustele. Rahvusraamatukogu kaheksa korruse saalides ei töötata, paraku, küünla või petrooleumilambi valgel nagu muiste Metsiku küla raamatukogus, mille põnev kollektsioon on praegu eksponeeritud harulduste saalis. Starkopfi teos haakub materjalide ja lahenduse poolest hoone monumentaalsusega, on püsivalt eksponeeritav, mida ei saa installatsioonide puhul alati öelda. Püsivalt eksponeerituna see küll kasvatab raamatukogu elektrikulu veelgi.
Siim-Tanel Annuse maalid „Piibli Ramat” ja „Wanradti-Koelli katekismus” sobivad suurepäraselt mõne raamatukogu esindussaali seinale. Need on ühtaegu kunstnikule omases pastoosses tehnikas meisterlikult teostatud maalid kui ka eesti raamatuloos tähtsad tekstid, mille gooti šrifti arhailine võlu on stiilselt edasi antud.
Näitusel on hulk töid, mis panevad mõtlema pildi ja teksti suhetele. Sumerid arendasid kiilkirja pildist, sellest ajast peale tükib tekst pildile: tarvitseb meenutada kas või hilisgooti kunsti „kõnelinte” (saksa keeles Spruchband) – ,
nüüdisajal on kippunud see pilti asendamagi. Kui tekst ei kujuta endast kunstiteose tuuma, siis sageli täpsustab selle ideed. Jaan Elkenile viimasel ajal omases mustvalges gammas ekspressionistliku diptühhoni tekst „I am the Funky Abstract Brotha …”  osutab taas kord popmuusikale kui allikale, kust kunstnik on ammutanud energiat, popkultuuril on raamatukoguski oma nišš. Käsikirjad ja kirjad on mitmete graafiliste lehtede, näiteks Kalli Kalde ja Kelli Valgu tööde alus. Jüri Arraku söejoonistustes „Erinevad teated” ja „Loosung” väljastavad maivid meedia- ja propagandatekste ruunikirjas. Tiiu Kirsipuu installatsioonis „Minevik ja tulevik” (puit, metall) on tekstid kirjutatud puuhalgudele, mis lähevad ahju või on tooraine paberile. Ka Elna Kaasik on oma lemmikluuletajate värsid kirjutanud pastakaga tekstiilist tahvlitele, nende portreefotode alla. Tekste sealt vaevalt keegi loeb – see on kunsti integreeritud pikemate tekstide nõrk koht –, küll aga vaadatakse ähmasevõitu portreesid. Kirjanike portreesid esitavad näitusel mitmed kunstnikud (Ilmar Kruusamäe, Aapo Pukk, Uno Roosvalt), ent ebatavaline lahendus tõi ühe preemiatest just Kaasikule.
Nüüdisaegsed tehnoloogiad on mitmes suhtes pidevalt huvitanud Rait Präätsa, kes on arvutis nähtava varemgi vorminud kunstiliseks kujundiks. Tema näitusel eksponeeritud arvutite-klaasvormide puänt on muudatuste salvestamise soovi kohta käiv üldtuntud arvutiküsimus „Do you want to save the changes?”, mis mõjub vaimukas-irooniliselt failide „Ajalugu”, „Religioon” ja „Absoluutne Tõde” all. Präätsa ja Sirje Eelma väljapanekud on ikka olnud dialoogis. Eelma „Uued armastuskirjad” (II, V, sügavtrükk, autoritehnika) kajastavad aktuaalset teemat: IT-ekspansiooni  privaatsuse sfääri. Ajaga kaasnevad muutused peegelduvad nostalgilise nimetusega lehes „Graafikute tööriistad (XX sajandi lõpp). Kantud punasesse raamatusse” (sügavtrükk, autoritehnika).
Graafikuid endid on vara kanda punasesse raamatusse. Näitusel domineerib graafika, olles omamoodi kunstiküpsuse ja stiilitunde kammertoon. Selle põhjuseks võiks ju tuua, et teised kunstiliigid ei saa raamatukogu temaatikale reageerida nii paindlikult. Nauditava tulemusega on saanud hakkama ka mitmed tekstiilikunstnikud (Sune Teemaa lapitehnikas vaibas „Targad sõbrad rahvusraamatukogus”, Tiiu Laur gobeläänis „Vaibaraamat” jt). Muidugi annab olemuselt abstraktsem graafika rohkem võimalusi keerukamate ideede väljendamiseks, olgu tegu joonistuse, digitrüki või muu tehnikaga. Nagu ikka, on mõtlemapanev Peeter Lauritsa fotodepõhine digitrükk „Väga suur narratiiv” klassikast tuntud Paabeli torni kujundiga vee­uputuse kohal, flankeerituna Aadamast ja Eevast. Kas raamatukogu allegooria tänapäeva maailmas? Ideerikas ning vankumatult oma joont järgiv Raul Meel näitab digitrükkide sarja „Neli elu“ („For Lives”) esimest ja viimast lehte; neid on sarjas 365 – niipalju kui aastas päevi. Kes peaks aasta ringi mõtlema sellele, kuidas kaitsta iga elu, kuidas võimaldada neil teostuda? Kuidas mõjuks selline sari tervikuna?
Liina Siibi installatsioonid „Valvur” ja „Kingitus” on inspireeritud tegeliku elu seikadest. Neist esimene polemi­seerib iseäranis näituse statuudi teatava ametliku pidulikkusega, näidates, et lugemiskirge saab rahuldada ka väljaspool raamatukogu. Muigama paneb ka Inga Heamägi, kes on esitanud „Eesti ajaloona” Kroonika kollase köite (köite on teinud Meida Säär ja Sirje Säär). Selle lehitsemiseks tuleb kätte tõmmata kollane kinnas. Ajuti näib tõesti, et meie päevade ajalugu võib tulevikus paista kollasena. Tekstide rohkusega võrreldes on köiteid suhteliselt vähe, kuid see-eest eriliselt vormistatud (Loit Jõekalda on karvasesse metsseanahka köitnud Veljo Tormise „Lauldud sõna”, Aime Jürjo triivpuidust köited „Vana paadikuuri lood”). Populaarseks muutunud kopti köidet esindab Külli Grünbach-Seina „Muinasjutumaja” Kadi Kurema väikeste õrnade ofortidega .
Näitusel on loomulikult omal kohal originaalillustratsioon: väljas on varasemad sarjad nagu Leonhard Lapini kompositsioonid 1960. aastate kollaažide vaimus Ilmar Laabani luuleraamatule „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid” (2004), aga ka värsked nagu Viive Noore rafineeritult naivistlikud joonistused Oscar Wilde’i muinasjutukogumikule „Granaatõuntest maja” („Infanta sünnipäev”). Väike tagasivaatav Vive Tolli sügavtrükis illustratsioonide valik Tuglase „Muutlikust vikerkaarest” (1968) eesti muinasjuttude raamatuni „Estonian Fairy Tales” (1986) on samuti nauditav. 1960ndate kordumatut värskust uhkavad Jüri Arraku sürrealistlikud monotüüpiad, ent intrigeeriv on ka tema uuem joonistusplokk. Enno Ootsing näitab end joonistajana uudsest küljest viimaste aastate pildipäevikuis, mille lehti ta on osalt digitaliseerinud, moodustades neist graafilisi installatsioone („Pildipäeviku pihtimusi”). Seda laadi raamatuist on tehtud faksiimile-väljaandeid.
Reti Saksa väikesed intiimsed ofordid-kuivnõelad haakuvad Üksise joonistustega, on samuti pühendatud raamatule ja lugejale, seejuures lugejatüübile, kellele kätkeb paberkandjal raamat ilmselt muudki informatsiooni kui see, mille saab kätte e-raamatust. Selle näiliselt elukauge tundleja elujõulisusest sõltub kultuuris üsna palju. Ka see, milliseks kujuneb viie aasta pärast rahvus­raamatukogu 100. sünnipäev ja seda tähistavad näitused. Praegune näitus on huvitav, puudutab raamatukogu ja raamatu ning kunsti enda arenguprobleeme üsna laiahaardeliselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming