Kunstniku koht on nõrgemate kõrval

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Poliitiline kleit“ kunstiruumis Kraam (Ülase 16 / Madara 22) kuni 30. VI. Kunstnikud Zahra Akbari, Britta Benno, Liisi Eelmaa, Gluklja (Natalja Peršina-Jakimanskaja), Minna Hint, Niina-Anneli Kaarnamo, Anna Knappe ja Killu Sukmit.

Gluklja (Natalja Peršina-Jakimanskaja) ja Kraami projekt „Eesti võttis vastu seitse pagulast“ (ruumiinstallatsioon, 2016). Projekt valmis koostöös Eestis elavate pagulasstaatuses naistega. Esiplaanil Liisi Eelma installatsioon „Jane Tark, 27aastane“ (2013/2016).

Gluklja (Natalja Peršina-Jakimanskaja) ja Kraami projekt „Eesti võttis vastu seitse pagulast“ (ruumiinstallatsioon, 2016). Projekt valmis koostöös Eestis elavate pagulasstaatuses naistega. Esiplaanil Liisi Eelma installatsioon „Jane Tark, 27aastane“ (2013/2016).

Killu Sukmit

Kraam asub Kultuuritehases Polymer, kus rühmituste Non Grata ja Kunstikonteiner tegevusega loodi oluline kunstiruum, ja jätkab sõltumatu artist-run-space’i traditsiooni. Peamiselt Minna Hindi ja Killu Sukmiti sotsiaalprojekt Kraam on tasuta asjade pood, kunstilis-sotsiaalse ideestiku ja tegijate ringi kaudu ollakse seotud feministlike ettevõtmistega nagu „Ladyfest“ või Nancy Nakamura Ideeriiul. Tugeva sotsiaalse suunitluse tõttu on nende tegevuse adressaat kohati teine kui tavapärane nüüdiskunsti publik. See ei tähenda, et professionaalse kunstiväljaga harjunud vaatajal poleks Kraami asja, eriti tasub külastada praegust näitust, kus esineb ka tuntud vene kunstnik Gluklja.

Näitusel „Poliitiline kleit“ räägitakse mitmetest asjadest: pagulusest, enda võõrana tundmisest ja sellest, kuidas inimese identiteeti märgistavad, kujundavad ja seetõttu sügavalt isiklikuks peetud riided on alati üle võõbatud poliitiliste ja ideoloogiliste tähendustega. Tutvustus – „siin kohtuvad seitse pagulasstaatusega naist, üks 27aastane naine (viide martinhelmelikule retoorikale – K. K.), siis naine idast ja läänest“ ning „kuidas isiklik on poliitiline“ – raamistab näituse tänase päeva poliitilise tegelikkuse ja aruteludega. Nagu viimasel „Ladyfesti“ näitusel on siingi rõhuasetus pagulaspoliitikal. Keskne teos on Gluklja installatsioon „Eesti võttis vastu seitse pagulast“, kus ta on kasutanud Eestis pagulastena elava viie naise ja kahe tüdruku rõivaesemeid. Zahra Akbari tikandid kõnelevad sellest, kuidas ta pagulasena Eestisse tuli ning kuidas tema taotlus positiivse vastuse sai. Anna Knappe eksponeerib kaltsuvaipu, mille tegemine aitas tal leevendada Soomest Norrasse elama­minekuga kaasnenud üksildust.

Gluklja on Peterburi kunstnikeduo Factory of Found Clothes liige. Selle manifest algab sõnadega „Kunstniku koht on nõrgemate kõrval“. Samade sõnadega võiks alata ka Kraami manifest. Gluklja manifest jätkub: „Nõrkus teeb inimese inimlikuks ning kangelased sünnivad nõrkuse ületamise korral“. Kraami näitusel on ülekaalus siiski professionaalsed loojad, kes elavad oludes, kus erilist kangelaslikkust oma vaadete esitamisel pole seni üles näitama pidanud.

Sellega seoses jääb kripeldama üks mõte, tingitud arvustuse kirjutamise ajast, mis ühtib juuniküüditamise 75. aastapäevaga. Eesti nüüdiskunstis ei ole minu mäletamist mööda seni kõnetatud nende repressioonide ja paguluse ajalugu, mis on (paratamatult) kujundanud siinsete inimgruppide ajalooteadvust, individuaalsest psüühest rääkimata. Rahvusvahelisest nüüdiskunstist tulevad kohe meelde Christian Boltanski (kasutab samuti rõivaid) holokausti-teemalised teosed, kus traumaatilist ajalugu sümboliseeritakse ja meenutatakse nüüdiskunsti poeetilis-radikaalses keeles väga edukalt. Võib-olla oleks aeg küsida, kuivõrd laialdaselt kõnetab revolutsioonilisele retoorikale – resistance forever – üles ehitatud poliitiline kunstnikupositsioon, mida esindab Peterburi taustaga Gluklja töö, siinset kogemust? Osaliselt kindlasti. Kuid võimetus või soovimatus ühendada siinset ajaloolist kogemust praegu maailmas toimuvaga on laiem nähtus, mis iseloomustab nii meie poliitilist kui ka kunstikultuuri.

Millised on need tõrjumise mehhanismid, mis on tõmmanud läbipaistmatu seina rahvuskollektiivide ja kogukondade traumakogemuste vahele? Kuidas ehitada ühisruum, kus kannatuslood ei konkureeriks ega vastanduks, vaid süvendaksid empaatiat ja kultuuridevahelist mõistmist? Nende küsimuste üle mõeldes võiks vaataja seda sorti valitsevat poliitikat vastustava seisukohavõtu juurest, mis on nüüdiskunstis levinud ja vahest isegi ülekasutatud, jõuda arutlusruumi, kus inimrühmade kannatusi ei vastandata ega panda üksteisega võistlema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar