Kunstnik maalib elu

Kaire Nurk

Maal „Heide” ehk „Rõõmustab ja innustab”, 1983, assamblaaž, vineer. Tiit Laja kogu. Väljas retrospektiivvalikus Viinistul. Kaire Nurk

 

 

Maalikunstniku ja abstraktsionisti Lola Liivati 80. sünnipäeva puhused väljapanekud Tallinnas ja Viinistul ei peaks saateteksti vajama (on ju autor üks aktiivsemaid näitusekunstnikke ja tema looming on austajatele igati tuttav), ent vajavad seda ilmselt siiski. Nii kuut kümnendit hõlmava pildi liigenduspõhimõtete, avastamata/eksponeerimata varasema loominguosa kui ka Kunstihoone galerii n-ö ootusi proovile paneva refleksiivse installatsiooni ajendusel.

 

Galeriis

Kunstihoone galerii näituse lähe on unenäopildis, mis andis autorile nii teosed ja nende paiknemise ruumis kui ka näituse pealkirja „Kogu”: eesruumi kuhjunud kurtschwitterslik reaalelulise dokumentalistika kogum nii paberkandjal arhiivimaterjalide kui esemete näol, mis kõik kätkevad endas konkreetseid tähendusi ja sündmusi ning millest hargnevad nii üldisemad kui lokaalsemad seosed („Kogu”); tagaruumis piki tervet seina kulgev ainumas maal, tiitliga „Elu”. Näituse pealkirja pakkus unenäoversioon ka koosloetavana „Kogu elu”, mis jättis ühtlasi vabaks interpreteerimisvälja. Kogu elu – kunstis? Abstraktsioonis? Pürgimuses? Eneseteostuses? Eneseotsingus? Vabadusetaotluses? Vastupanus? Harmoonias? Kooskõlas meist väljaspool asuva suurema ja sügavama tervikuga? Avastustes? Rõõmus? Seostes? Kohustustes? Ikka ja alati. 

Teostuse reaalsituatsioon puhastas „kogust” välja olulisima, esemed kaotasid oma konkreetseid seoseid ja ambivalentsi, omandades suunitletuma tähendusjõu. Valge värv kui puhtuse ja ideaali kandja ning puhas lõuend ja puhtad pintslid hakkavad tööle teatud eetilise maksiimina: kunst peab olema vaba kõigest madalast, argisest, vaba omakasust, tahtlikust kavandist ja kontrollist. Teos sünnib „isevoolu” – volens nolens. Ja teisi võimalusi kunstiteose sünniks ei eksisteeri. Vastasel juhul pole tegemist kunstiteosega – vaba väljenduse mõttes.

Laualaekast küünib – varjatusest – nähtavale A. Kuksi 1922. ilmunud „Nietzsche eetika põhjendus”, sellele sekundeerib vastne Lola Liivati loomingu kataloog, mille esikaanel kunstniku valikul maali „Zarathustra” (2005) repro. Laual Ronin Colmani hiljuti meilitud foto oma isast maali taustal ning ajaloolised trükised nagu 1957. aastal Moskvas noorsoofestivalil Ameerika kunstnikelt Colmanitelt akuutseima infona saadud ajakiri Art News ja hiljem kunstikooli aadressil Tartusse kohale jõudnud Herbert Readi „A Concise History of Modern Painting„ (1959, NY), mis Katherine Colmani saadetud. Stafaaži krooniv peakate „London. London. London”, mis võimaldas Zonta klubi kübara-show konkursivõiduna kunstnikule ihaldatud reisi Londonisse, kutsub momentaanselt kunstiajaloost esile Anthonis van Dycki barokse kunstnikubareti. (J)aluseks installatsioonile on mitmeosaline eesriie kunstniku ateljeest (sisaldab ka krundita lõuenditükki), mis eraldab ja keskendab seade ülejäänud ruumi suhtes. Maalide viisik seintel („Probleem”, „Protestilaul”, „Verine suu”, „Sümfooniline”, „Pühendatud”, kõik 1960ndaist) on vajalikul määral laetud – inimese, naise, kunstniku, kodaniku, kannataja ja mässaja, nägija ja ülistaja sõnumiga.

Galerii eesruum lavastab vaatajale nii veel ühe järjekordse klassikalise pildi kunstnikust, ent stiilselt ja vürtsitatult isiklike rekvisiitidega. „Üleskutse abstraktse kunsti kaitseks”, mis galerii kõigil neljal tulbal neljakordses võimenduses, on pärit ühelt varasemalt näituselt, olles seetõttu uues koosluses pigem dokumendina, kuid võimalik, et mitte kaotanud oma aktuaalsust. Kahtlemata on abstraktsionism intellektuaalne väljakutse ja analüütiline saavutus.

Galerii tagaruumis „kasvab” puu, tema kulg linastub horisontaalselt vaataja vaateväljale, pilk haarab tõusude-languste dünaamilist rütmi ja värvides vahelduvalt kooskõla ja kokkupõrget. Maalitud on see vastselt tänavusel vihmasel kesksuvel Võrumaal Soemetsa talu aeda improviseeritud varikatuse all rohus. Maalilt leiab tähelepanelik vaataja ka kunstniku sümbollille – mooni. Selle elu-maali iga ruutsentimeeter on läbi tunnetatud, mõtestatud ja – isekujunenud. Nagu elugi. Värvid kannavad sümboolset sisu: punane kui armastus, põlemine, hukk, veri; must kui mure, raskus; valge kui puhtus, ideaal ja sinine kui vaimsus.

 

Viinistul

Lola Liivati retrospektiiv-valikusse Viinistul on koondatud 62 teost kuue kümnendi lõikes. Ekspositsioon algab nn geometrisatsioonidega aastaist 1957–1964, sellisel kujul ja arvul on see publiku ees esmakordselt. Nende tööde vormiaskees, värvivaliku sisulisus ning rütmi kindlus ja varieerivus on mõjuvas kontrastis kunstniku 1960ndate lõpul alguse saanud assamblaažlike teostega. Konverentsisaali avarus võimaldab neid koos vaadelda, samas, väikestele mõõtmetele vaatamata aitavad teoste intensiivsus ja tugevad erisused neil ruumis domineerida. Kuna multifunktsionaalse, kunstist radioaktiveeritud kultuuri- ja vaba aja keskusena Jaan Manitski poolt arendatuna on Viinistu kompleks väga erinevate ürituste asupaik, siis elab ka nn konverentsisaal väga vaheldusrikast elu. Üks peoseade valgete kaetud laudadega muutis tööd seintel iseäranis kalliskividena sätendavaiks.

Kui lisada, et segatehnikas assamblaažide mitmekesine, otse elust pärit materjal (jõuluehted, taimeosised, metallspiraalid, puitklotsid, tekstiilid, võrgud, peeglitükid, niidid, naelad, lauajupid jne) hakkab tööle saladusliku sümboolse väljana ja see loominguosa on Lola Liivati kunstnikutoodangus ainulaadsemaid ja sisenduslikemaid, siis võib aimata konverentsisaali täitvat meeleolu. Samas loovad need elufragmente otse kaasavad kunstiteosed koos reaaleluliste üritustega antud ruumis intrigeeriva kunsti ja elu sünteesi.

Merele avatud vaatega nn Mohni saali töödevalikut, peamiselt 1960ndate algusest, võib nimetada pollocklikuks, lähtudes action painting’likust pritsimistehnikast. Selles ekspositsiooniosas on kohaspetsiifiline dialoogitaotlus merega, maalidel aset leidvad stiihiad võivad saada energialisa loodusest või pakkuda väljakutset päevil, kui meri liigtasane ja vagur. Ain Kaalep on andnud sellele tehnikale omal ajal nüansseerituma hübriidnime color-push-sage (colour + push + paysage), kirjeldamaks tollastes, 60ndate oludes üllatuslikku ja pöörast maalitehnoloogiat, mida viljeles üks naiskunstnik ühes nõukogude väikelinnas. Pintsli vahetamine vabalt „loobitava” värvi vastu on aga säärane vabaduse kogemus, mis muudab / võib muuta tunnetust ja – maailmavaadet…

Nende „seemnetega”, mida kannab ja kasvatab kogu kunstniku edasine looming, on vaatajal võimalik suures formaadis kohtuda rohkem kui 30 töö näitel Viinistul endises kalatehases, nn Kitse saalis, kus valdavalt 2000ndate maalid. See ekspositsiooniosa hämmastab paljus. Üks valusaim tõdemus on, et tõeline väljendusvabadus kunstis on saavutatav siiski peamiselt ja põhimõtteliselt koos ühiskonna demokratiseerumisega, koos ühiskondlike vabadustega. Kogu XX sajand on olnud modernismi proovikivi. Diktatuurirežiimid on näidanud ilmekalt oma modernismivaenu. Kommertsialiseerumine ahendab omakorda kõrgkultuuri kandepinda – nn tasuvuse maksiimi kehtestumise perspektiiviga kultuuri üle. Abstraktsionism, mis annab võimaluse käsitleda nn ülevaid ja vaimseid teemasid ning hoida ja evida loomingu saladust ja isiksuse vabadust, on seni üks sügavamaid inimkultuuri saavutusi. Keset kunagise industriaalse ruumi teatud süngust ja anarhiat demonstreerib loomingu vaimsus oma mõjujõudu ja – ilu. Oma õigustust. Oma ideed. (Loodan, et oma tosinas kirjutises Lola Liivati loomingu kohta pole ma kunagi käsitlenud kunstniku töid formaalse ilu võtmes. Antud juhul – ilu on mõistetud kui vaimne kategooria.)

Koostajana võin öelda, et selline selgelt ja rangelt liigendatud retrospektiivi üldpilt kristalliseerus teoste valikupõhimõtete (teekond abstraktsionismis) ja kasutuses ruumide koostöös – mis ei tähenda seda, et kunstniku loomingust ei võiks koostada ekspressiivsemaid, anarhilisemaid, mängulisemaid ja orgaanilisemaid valik-ekspositsioone. (Näiteks kas või too unenäopõhine lavastus Kunstihoone galeriis). Kuid samas on võimalik olla lõpmata tänulik Viinistu kohaspetsiifikale, mis tõi ehk võimendatult esile loomingu mitmed olulised tahud.

Vastilmunud kataloogi positsioon – mitte kujundada kindlat ühest vaatevinklit, vaid pakkuda alust diskussioonile, mõttearendustele – on kindlalt kavatsuslik. Ka seekordne intervjuu kasutab nn vastandumise võtet, püstitades muu hulgas ebamugavaid küsimusi, kuid mis toovad ehk kunstniku tõekspidamised reljeefsemalt esile. Kataloog toob ära muuseas ka varasemad artiklid (1968–2007), kokku 12, enam-vähem kõik, mida võib pidada erialaselt vähegi kasutatavaks: vastuoluline on ühelt poolt nende kirjutiste vähesus (kirjutavate autorite hulk eriti piiratud ja korduv sealjuures) ja teiselt nende tunnustav toon. Lola Liivati looming on üks kodumaise abstraktsionismi variante: see on abstraktsionismi ajaloo väga huvitav õppetund abstraktsionismi nüansirikkusest, tundlikkusest ning väljenduspotentsiaalist; see on võimalus jälgida muundumisi ja samas kunstniku isikupära püsivust läbi viie kümnendi; see on võimalus kõrvutada abstraktsionismi sõnumit reglementeeritud ja suletud ning vabas ja avatud eksistentsiaalses ruumis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming