Kunstnik, aktivist ja arvamusfestival

Kuna arvamusfestivalile tullakse oma arvamust avaldama, siis julgetakse seal ka kunsti kohta midagi arvata, selle üle arutleda.

MAARIN EKTERMANN

Kui aktivistid ja kunstnikud on ühes telgis, on lootust, et sünnib ühiskonda mõjutav sotsiaalse kunsti projekt. Kati Ilves, Maarin Ektermann, Marge Monko, Siim Tuisk, Flo Kasearu ja Triin Toomesaar arutasid aktivismi ja nüüdiskunsti kokkupuutepunktide üle.

Kui aktivistid ja kunstnikud on ühes telgis, on lootust, et sünnib ühiskonda mõjutav sotsiaalse kunsti projekt. Kati Ilves, Maarin Ektermann, Marge Monko, Siim Tuisk, Flo Kasearu ja Triin Toomesaar arutasid aktivismi ja nüüdiskunsti kokkupuutepunktide üle.

Erakogu

Arvamusfestivalil oli sel aastal kohal ka sotsiaalseid teemasid käsitlevat kunsti: Kumu kuraator Kati Ilves oli pannud kokku spetsiaalse väljapaneku „Raputada, mitte segada. Valik Eesti videokunsti 1997–2015“. Esindatud olid sellised siinsesse varasalve kuuluvad teosed nagu Kai Kaljo „Luuser“, Marge Monko „Shaken Not Stirred“, Flo Kasearu „Uprising“, Tanja Muravskaja „Lucky Losers“ jpt. Arutlemaks pikemalt selle üle, kuidas visuaalne kunst panustab arvamuskultuuri, millised on aktivismi ja kaasaegse kunsti kokkupuutekohad ning mida on kunstnikel ja kodanikualgatuste aktivistidel üksteiselt õppida, istusid kunstnikud Marge Monko ja Flo Kasearu, haridusaktivist Triin Toomesaar, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu lobist ning sotsiaaldemokraat Siim Tuisk, kunstitöötaja Maarin Mürk ning kuraator Kati Ilves paar vihmast tundi koos ühes telgis.

Kuidas mõjutab arvamusfestivali kontekst siin esitatud kunstiteoseid?

Marge Monko: Seda peaks vaatajatelt küsima. Siin on neil teostel kindlasti hoopis teistsugune publik kui galeriis. Mulle on see teistsugune ja ka hästi tore kontekst, kus neid asju näidata. Suvel võikski selliseid näitusetuure väikelinnades korraldada.

Flo Kasearu: Minu tööd on varemgi linnaruumis eksponeeritud: Eestis, Poolas ja ka Peterburis. Siinsel festivalil ei muutu tööd nunnuks meelelahutuseks, vaid on intelligentne lisand. Potentsiaal on ehk selles, et kui inimesed tulevad siia arvamust avaldama, siis julgevad nad ka arvata rohkem kunsti kohta, selle üle diskuteerida.

Kati Ilves: Selleks et kuraatorina sõna sekka öelda, valisin teosed, millega tekiks nii-öelda räägime-sellest-edasi-potentsiaal, mitte need, mille aines või teema on suunatud sissepoole. See muudab ka vaataja introvertsemaks. Festivali julgeolekualal mõtlesin Flo Kasearu töö peale: aerovaade Tallinnale seostub väga tugevalt ajaloo- ja sõjafilmidega. Huvitav kas see taaskäivitab kellelgi veel midagi?

Võib-olla oleks pidanud teosed lülitama hoopis eri lavade programmi? Praegu jäi jälle kunst kuidagi eraldi, omaette näituseks.

Ilves: Meil on iga töö all debatisoovitused!

Siim Tuisk: Minul tekkis Flo Kasearu videot vaadates seos islamistide droonivideotega, millega nad jube hästi hakkama saavad. Videod sellest, kuidas nad lähevad džihaadirünnakule, on kohati Hollywoodi tasemel tehtud. Nii Flo video kui ka need püüavad saada kätte emotsiooni ja kasutavad selleks mõnes mõttes arvutimängu võtteid.

Aga Siim ja Triin, kas kunsti vastuvõtmisel on tajutav vahe, kui kohtate teoseid kohas, kuhu olete tulnud tegema muud asja?

Triin Toomesaar: Kindlasti on hea, et näitus on inimestele lähedale toodud, kuid siin mattub see jällegi ülejäänud melu alla.

Tuisk: Kampaaniate ja teavitamise juures on selline rusikareegel: alles pärast seda, kui kedagi on kuus korda tähele pandud, näiteks valimiste jooksul, hakatakse kaaluma, kas võiks ehk selle inimese valida. See publiku osa nii-öelda early adaptor phase’is, kes läheb julgelt tundmatusse (näiteks astub ka arvamusfestivalil kunstinäitusele), see on suhteliselt väike. Igasuguste kampaaniatega proovitakse hoopis late mojority’t kätte saada. See on see grupp: kui kõik on neile peale käinud, et vaata ometi seda näitust, siis nad lõpuks vaatavad. Erinevate kohtade ning võtete kasutamine sama sõnumi esitamiseks on põhimõtteliselt tõlkimisakt: see ongi minu meelest oma põhiolemuselt aktivism, et tahad näidata ka teistele midagi, millest vaimustuses oled ja millesse usud. See ei tähenda aga seda, et levitamise protsess ise on kerge, pigem on see nii-öelda misjon. Mina näengi sotsiaalkriitilist kunsti kui misjonitööd.

Mida suudab kunstnik debatti panustada konstruktiivse meediakajastuse, kõikvõimalike kodanikuühenduste jt kõrval? Kuidas erineb kunstniku lähenemine sotsiaalsetele teemadele nt dokumentalisti omast? Dokumentalistikas käiakse ju ka väga vabalt ringi autoripositsiooni, narratiivi jms?

Monko: Visuaalse kunstniku puhul on formaatide valik veelgi vabam, kui see on isegi eksperimentaalses dokumentalistikas. Filmis on tootmistingimused väga reglementeeritud: kui kunstnikud teevad filmi, siis on eelarve küll väiksem, aga ei ole ka sellist tootmisliini survet, et kindlasti peaks olema produktsioonifirma, kes omakorda eeldab, et sul on korralik stsenaarium ja et film jõuab festivalidele ja et seda näidatakse hiljem kinosaalis jne.

Aga sisuliselt? Kas või sinu enda töö, mida sinu film lisab antud teemal diskussiooni?

Monko: Aastal 2010, kui ma seda filmi tegin, oli mul tunne, et ei kinos, teatris ega kirjanduses räägita sellest, mida tähendavad kaks suurt murrangut meie ühiskonnas: nõukogude ajast kapitalismi siirdumine ning 2008. ja 2009. aasta majanduskriis erineva taustaga inimestele.

Tuisk: Filmide puhul me üldiselt juba oskame midagi oodata, aga kunsti puhul võimaldab formaadi valik vältida etteantud radasid. Kunst suudab inimesi üllatada, tabada sellise nurga alt, mis jääb meelde. Marge, sinu töös tõi võimu ja uhkuse teema mulle meelde lood Eesti põgenikest Teise maailmasõja ajal. Nemad ei tahtnud oma uues elupaigas vastu võtta mingeid riiklikke toetusi, vaid pidasid oluliseks end ise jalule aidata.

Kasearu: Kui mina oma tööd tegin, oli õhus palju uudiseid illegaalselt Eesti õhuruumi piire ületavatest Vene lennukitest. Tahtsin diskusiooni lisada üksikisiku tasandi ja tilga irooniat ka: kui on vaja, siis ma teengi oma maja katusele lennuvälja, lähen kellelegi vastu või põgenen ära. Eesti meedias eriti ei ole heatahtlikku huumorit ja ka seda teemat käsitletakse hirmutavas võtmes, nii et tahtsin lisada ka mängulisust, natuke fantaasiat ja võib-olla isegi luulelisust. Mulle oli selle töö tegemine teraapiline, sain teema läbi mängida julgeolekusse panustamisest metallivarguse aspektini.

Tuisk: See tunne, et meid kui kodanikke ei võeta kuulda, on esil ka Tanja Muravskaja teoses. See on tegelikult privilegeeritud positsioon, et saad avaldada arvamusartikli. Seetõttu tundub, et meedias on ainult teatud tüüpi hääli kuulda. Kunstis saabki tuua esile need hääled, mis muidu ei kosta.

Kaader Flo Kasearu videost „Uprising“, 2015. Kui Flo Kasearu oma tööd tegi, oli õhus palju uudiseid illegaalselt Eesti õhuruumi piire ületavatest Vene lennukitest. Ta tahtis diskussiooni lisada üksikisiku tasandi ja tilga irooniat.

Kaader Flo Kasearu videost „Uprising“, 2015. Kui Flo Kasearu oma tööd tegi, oli õhus palju uudiseid illegaalselt Eesti õhuruumi piire ületavatest Vene lennukitest. Ta tahtis diskussiooni lisada üksikisiku tasandi ja tilga irooniat.

Toomesaar: Ühismeedia on andnud paljudele gruppidele, kes muidu on olnud peidus, võimaluse silma paista ja teha seda nii sõna kui ka visuaali kasutamisega. Näiteks mitmesugused menstruaalvere normaliseerimisega tegelevad instagrammijad, mõned neist nimetavad ennast kunstnikuks, mõned aga mitte. Kunsti ja mittekunsti piir on seal üsna ähmane.

Tuisk: Suurem osa meediamaastikust ongi üles ehitatud aktiivsuse pärssimisele, et pahameel saaks kanaliseeritud võimalikult varakult ja et see ei koguneks kuhugi, ei tekitaks suurt koalisatsioonilainet, kus paljud inimesed tajuvad seda ühise probleemina. Ühismeedia abil saab kinnituse, et keegi on veel samamoodi mõelnud või tundnud.

Kui rääkida sõnumi jõudmisest avalikku ruumi, siis minu arvates on sotsiaalkriitiliste tööde puhul probleem tihti see, et need on eksponeeritud galeriis, kus publik on juba nagunii motiveeritum, uudishimulikum ja kriitiliselt mõtlevam. Marge ja Flo, kas olete mõelnud näidata oma töid näiteks Vabaduse väljaku või ühissõidukite ekraanidel vms?

Ilves: Ütlen vahele, et ka selle näitusega oli mõte, et ERR võiks need tööd üles korjata ning näidata neid televisioonis. [ERR, loodame, et loed seda ja tegutsed!]

Kasearu: Mulle ongi valge kuup olnud liiga turvaline ja (enamasti) kollektiivsete aktsioonidega olen avalikus ruumis välja astunud. Nagu näiteks „Kunstihoone järjekord“ (2010), „O“ (2011), ükskord üritasime kümne naise ja karja lastega trammi pääseda jne. 2014. aastal kutsus IRL mind „Ohtlike ideede festivalile“ oma teoseid näitama. Kuigi IRLi poliitika mulle ei sümpatiseeri, siis huvitas mind see kontekst palju rohkem, kui võimalus teha järjekordne galeriinäitus. Arvan, et paljud kunstnikud oleksid huvitatud just sellest teistsugusest esitamiskontekstist, paljud ütleksid muidugi ära.

Monko: Mul ei ole kunagi olnud ka midagi selle vastu, et minu töid väljaspool galeriid näidata.

Aga sa ise ei näe seda võimalust oma tööde kanalina?

Monko: Ausalt öeldes tegin oma viimase sotsiaalkriitilise töö 2010. aastal. „Foorumit“ näidati ükskord arvamusfestivalil. Aga olen alati hästi avatud sellistele pakkumistele.

Mul on tunne, et kui Eestis tegeletakse sotsiaalsete teemadega, on tulemuseks ikkagi kunstiteos, erinevalt siis praktikast, mis loob situatsiooni, platvormi kogukonnale. Vähe on kunstnikke, kelle esmane publik on kogukond ise, kogukonda ikkagi uuritakse ning tulemused esitletakse kunstiväljale. Millised on teie kogemused koostööst kunstnike ja aktivistidest kodanikega?

Tuisk: Ühe laua taga ei ole küll istunud ja koostööprotokolli allkirjastanud, aga näiteks Edward von Lõnguse töö, mis oli hea päevakajaline kommentaar Toompeal toimuvale (ja mis lõpuks Tallinnas eemaldati), aitas küll väga debatile kaasa.

Toomesaar: Ka arvamusfestivalil oli Swedbanki annetuskeskkond ja sinna kuuluvad organisatsioonid fotonäitusega, mis käib linnast linna ja on eksponeeritud just avalikus ruumis, et inimesed näeksid, kuhu nende annetused minna võivad.

Minu meelest on see fotonäitus teatud tüüpi koostöö näide, kus kunst on pigem illustratiivses rollis: see ei ole mõeldud tekitama üllatust või arvamuste paljususe võimalust. Kuidas võiks kaasata kunst, mis ei ole nii „lihtne“?

Tuisk: Aga keda tahame püüda selle kunstiga? Publikule, kellele piiridest üleastumine on juba iseenesest ekstreemne, on see näitus väga tore vaadata.

Kasearu: Mina teen näiteks praegu koostööd Pärnu naiste varjupaigaga. Me teeme tõsise sotsiaalkriitilise projekti, mida, tõsi küll, esitleme kunsti kontekstis sel sügisel Artishoki biennaalil. Selle eesmärk on kahepoolne: anda neile mikrofon ja uutmoodi kogemus ja teavitada üldsust sellest teemast. Teistest algatustest – Nancy Nakamura oli võib-olla kõige rohkem see, millele sa enne viitasid, algatus, mis haaras kaasa Kopli elanikud.

Toomesaar: Kes peaks olema sellise koostöö initsiaator? Näiteks kui keegi tahaks tulla ja teha koolikiusamise teemal midagi, siis tulge, teeme! Publik meie puhul võiks olla lapsed. Kui on ideid, kuidas kunstnikke kaasa tõmmata, siis palun andke märku.

Kasearu: Arvan, et workshop’i formaat oleks sel juhul hea: kunstnik saab midagi teha koos konkreetse grupiga ning hiljem ka selle põhjal teose teha. Väga paljud oleksid huvitatud sellisest asjast.

Ilves: Igasugused koostööasjad on väga toredad, kui need juhtuvad loomulikult. Edward von Lõnguse asjad on omas žanris igati omal kohal, aga mulle kui kuraatorile on need tihti liiga otseütlevad, illustratiivsed. Ma ei tunne, et nendega saab edasi minna või et seal on midagi, millest teises kontekstis edasi rääkida. Ma ise näen visuaalse kunsti potentsiaali selles, et see on abstraktsem, et seal on kunstniku autoripositsioon ja mitu kihti.

Tuisk: Kui ma vaatan narkoproblemaatikat, siis sellel teemal on väga palju kunsti, mis ei aita debati tõsiseltvõetavusele üldse kaasa, vaid tugevdab lihtsalt teatud kogukonna ühekuuluvustunnet.

Mare Tralla kirjutas Sirpi pika aruande, kuidas ta on viimastel aastatel üha enam osalenud aktivistlikes aktsioonides, kus kasutatakse kunstilisi või karnevali elemente. Need on väga mahlakad kirjeldused, kuid mul on teatav kõhklus, et võib-olla saavad sellest kõige rohkem tegijad ise. Sellistest aktsioonidest on kerge mööda vaadata – jälle mingid hullud kunstnikud.

Monko: Kas kunst suudab mõjutada? Eestis on teatud teemad olnud kunstnike loomingus esil juba tunduvalt varem kui avalikkuses, näiteks kodakondsuse teema, feminism, pagulaste teema jne. Feminism on saanud salongikõlbulikuks alles viimasel kolmel-neljal aasta. Praegu oskavad tõesti juba kõik ministrite pilti vaadates küsida, et mis on pildil valesti, aga kui küsisid seda viis-kuus aastat tagasi, siis pandi ikka otse ära.

Mulle tundub kohati, et seda pioneerirollis olemist on küll endale tore kinnitada, aga see on ikkagi aset leidnud ühe väikese välja sees …

Monko: Sa oled nüüd mitu korda rõhutanud, et sotsiaalkriitilised tööd ei jõua sihtgrupini, aga arvan, et on oluline rõhutada, et näiteks oma töid tehes mõtlen ma rahvusvahelisele kunstielule, minu tööd on jõudnud paljude inimesteni ning igal maal on isemoodi kunstipublik. Nii et ma ei tahaks nõustuda, et kunstiteosed ongi tehtud väiksele ringile.

Arvan, et need ei olegi otseselt väiksele ringile tehtud. See ei olegi niipalju kunstniku probleem, vaid pigem puudub see koht, kus tugisüsteem peaks kõrvale tulema.

Kasearu: Kui rahvusvaheline kuraator tuleb Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusesse ja ütleb, et ta tegeleb teatud teemadega, siis antakse talle ette kunstnike nimekiri, KKEK soovitab ja viib kokku. Äkki peaks Eestis MTÜdele ja kodanikualgatuslikele organisatsioonidele saatma ka sellise nimekirja, et nad teaksid, kelle poole pöörduda, kes on need kunstnikud, kes töötavad nendega samalaadsete teemadega?

Toomesaar: Arusaamisele jõudmine, et aktivist ja kunstnik on sama laua taga [telgis], on juba esimene samm, et midagi koos ära teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar