Kunstiväli Trumpi ajastul

Kriitilised situatsioonid mobiliseerivad ja sunnivad nähtustele teravamalt otsa vaatama.

KAARIN KIVIRÄHK

Martha Kirszenbaum on kuraator, kes elab Pariisis ja Los Angeleses ning on üks mõjuka avaliku kirja „We Are Not Surprised“ algatajatest. Kirjaga juhiti tähelepanu maailma kunstiväljas toimuvatele ahistamisjuhtumitele ja pidevale võimupositsiooni ärakasutamisele. Kirszenbaum käis Tallinnas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kutsel ning pidas loengu sarjas „Rahvusvaheline laeng“. KKEKi juhataja ja kuraator Maria Arusoo avas hiljuti New Yorgi galeriis Art in General Merike Estna ja Maria Metsalu näituse.

Martha Kirszenbaum: Viimase paari päeva jooksul olen Eestis kohtunud mitme kuraatori ja kunstnikuga – paljud neist on naised. Sa palusid mul loengus rääkida feministlikust aktivismist. Sellega seoses on pinnale ujunud sõna „sõsarkond“ (sisterhood). Kuidas sa, KKEKi juht ja kuraator, määratled sõsarkonda?

Maria Arusoo: Eesti kunstiväljal on palju naisi, kuid tegelikult on see problemaatiline ja sümptomaatiline. Eestis on suur palgalõhe ja kuna naised on nõus töötama väiksema palga eest, ongi palju naisi aladel, mida ühiskonnas vähem väärtustatakse ja tasustatakse. Naised on tihti õpetajad, kultuuritöötajad, teenindajad.

Usun, et sõsarkonnad ei moodustu mitte niivõrd eriala kuivõrd ideoloogia/mõtteühtsuse keskselt. Praegu on poliitiline kliima ka selline, et naised on hakanud rohkem avalikult ja kollektiivselt sõna võtma. Minu arvates ei ole sõsarkonnas kõige olulisem sugu, vaid üksteise märkamine ja toetamine, ka võimupositsioonilt, ükskõik mis osas. Seda püüan ka oma väikese kunstiinstitutsiooni juhtimisel silmas pidada. Kuraatorina usun, et kunstil on potentsiaal olla teataval määral vastupanuvorm ja kunsti abil saab rääkida ühiskondlikult kriitilistest teemadest. Kunsti abil saab keerulist teemat käsitleda huumori või iroonia abil, ka siis juhtida tähelepanu kitsaskohtadele. Mõnigi eesti kunstnik kasutab ühiskonnaprobleemide käsitlemisel – olgu need siis rahvuslus, gentrifikatsioon või sooküsimused – väga võluvat keelt. Näiteks tegi Flo Kasearu „Performa“ biennaalil koos Eesti Maja kogukonnaga teose „Ainult liikmetele“. Tema eestilikkuse käsitlus oli humoorikas ja kriitiline, kuid mitte üleolev. See pani kindlasti paljud sellele teisiti mõtlema. Selliseid võtteid saab endale lubada ainult kunst.

Maria Metsalu performance „Mademoiselle x“ New Yorgi galeriis Art in General Maria Arusoo kureeritud näitusel „Pehme Soft Scrub, Hard Body, Liquid Presence“, näitusel olid väljas ka Merike Estna vaibad.

Maria Baranova

Kirszenbaum: 1990ndatel oli feminism väga underground-teema ning kättesaadav väikesele teoreetikute ja aktivistide rühmale, nüüd aga on Beyoncél kontserdil suurelt kiri „FEMINIST“. Mida sellisest feminismi laienemisest, samal ajal ka kommertsialiseerimisest arvad?

Arusoo: Eks see ole kahe teraga mõõk. Kui see on vaid hooajaline suundumus ja oma klassikuuluvuse märkimine teemaviitega, siis on see minu meelest problemaatiline. Kuid kui popkultuur aitab tuua emantsipatsioonile lähemale, siis miks mitte. Kusagilt peab ju oma hääle ära tundma. Ma ise olen üles kasvanud maailmas, kus kogu infoväli oli kantud pigem meeshäältest ja nii-öelda meesgeeniustest, seda nii muusikas, kirjanduses, kunstis kui ka art-house kinos, mida jälgisin. Teadlikult märkasin seda tendentsi liiga hilja. Nüüd saan aru, et naishääle leidmiseks kinos, muusikas, kunstis tulebki seda rohkem ja teadlikumalt otsida.

Martha, sa oled eurooplane, kes elab USAs, kus õhkkond läheb seoses Trumpi valitsusega päev-päevalt problemaatilisemaks. Sellega seoses on solidaarsuse ja empaatia tähendus muutunud ja neid mõisteid kasutatakse rohkem. Kuidas sulle tundub, kas poliitiline kliima, kus äärmuslikud lollused on normaliseeritud ja iga päev kuuleme uusi õõvastavaid ülesastumisi, sunnib inimesi ja kunsti mugavustsoonist välja astuma?

Kirszenbaum: Donald Trumpi valimine presidendiks äratas üles paljud, kes olid aastate jooksul mugavustsooni kinni jäänud. Obama valitsemise ajal oli kõik nii mugav ja tore, USAs oli esimene mustanahaline president, kellel on imeline tark naine, kunstimaailm ja kultuur moodustas oma mulli, mis koondus New Yorki ja Los Angelesse.

Olen elanud mõlemas linnas ega ole kunagi kohanud kedagi, kes valiks Trumpi. Eks see näita ka, kui kapseldunud ma ise olen. Kogu see mull läks katki pärast seda, kui „mingid inimesed“ – tegelikult enamik ameeriklasi, kes on väga konservatiivsed ja kaitsevad ainult omaenda huvisid – valisid presidendiks Trumpi. Olin valimispäeval LAs ja nägin, mis seal toimus. Võtsin osa kõigist meele­avaldustest, mis valimistulemustele järgnesid. Ma ei ole kunagi varem näinud LAs selliseid meeleavaldusi. Ma olen ju prantslane ja Prantsusmaal oli tavaline, et iga kuu sai mõnel meeleavaldusel käidud.

Selles mõttes võib tõesti positiivsena tuua välja, et äärmuslik olukord on pannud inimesed tegutsema. Eks kogu see #notsurprised ja #metoo on ju ka tõukunud sellest, et Trump-pussygrabber on president. Muretsema paneb see, et suurtest vastukampaaniatest hoolimata on ikkagi suur oht fašismi tekkeks. Trump postitab iga päev ühismeediasse mingit jama, aja jooksul harjume sellega ja tunnistame vastuvõetavaks. Alati on olnud paremäärmuslasi, aga varem ei saanud nad oma vaadetega avalikult esineda. Nüüd aga, kui maailma valitseb selline inimene, on neil julgust kapist välja tulla. Minus tekitasid suurt meelepaha neofašistlikud mässud novembris Poolas. Need võtsid tõesti südame alt külmaks.

Arusoo: Minu põhiprobleem on see, et Trump normaliseerib kogu sellise keelekasutuse ja ülbe valge rumaluse oma pidevate vaenu õhutavate kõnedega. Tema võimuletulek paljastas osalt küll ka naiivse progressiusu või lootuse, et areng liigub paremuse ja avatuse poole, ning valus oli tõdeda, et näeme taas misogüünia- ja vaenuõhutuslainet. Aga sellised kriitilised olukorrad mobiliseerivad ja sunnivad nähtustele teravamalt otsa vaatama.

Mis on kuraatori ja kunstniku roll sellises maailmas, kus me nüüd elame?

Martha Kirszenbaum kõnelebTallinnas teaduste akadeemia saalis liikumisest „Not surprised“ ja oma kureeritud näitustest.

Kaarin Kivirähk

Kirszenbaum: See on muidugi lõputu küsimus kõige kohta. Rääkisin ka oma seminaris, et mulle algas 2017. aasta Poola naiste demonstratsiooniga, kus nõuti abordiõigust, ja Varssavis minu kureeritud näitusega „Seitse õde“, kus tõin välja sõsarkonna mõiste. Aasta lõppes aga liikumisega Not Surprised, mille üks algatajatest ma olen. Seetõttu näengi, et olen kuraator pärismaailmas, mitte valges kuubis nelja seina vahel. Kuraatorina võin inspiratsiooni saada poliitikast ja teha näitusi sellest, mis parajasti toimub, kuid ma olen ikkagi kuraator. Nii nagu pagar teeb leiba, kureerin mina näitusi. Ma ei ole kingsepp ega poliitik, ma pole ka kunstnik. Minu töö on kureerida ja kontekstualiseerida, jagada lugu, tuua inimesi kokku, sest mind huvitavad ka inimesed, mitte ainult kunstiobjektid.

Kui võtta #notsurprised’i projektina, siis see oli otsene aktivism, selle kirjutasin alla kodanikuna, see ei olnud kunstiprojekt. Tundsin, et kuraatorina on mul võimu ja võimalus oma häält suuremal eesmärgil kasutada. Minu hea sõber, kunstnik Laure Provost, kellega mulle meeldib koos töötada, ei ole kunagi otseselt poliitiline, kuid tema teosed puudutavad olulisi teemasid, nt meeste ja naiste positsioon, kultuuride dialoog jne. Tema teosed on vormistatud muusikavideotena. Või minu araabia kunstnike videoteoste näitus „Ma kuulsin sind naermas“ („I Heard You Laughing“), mille kallal praegu töötan. Näitame seal Meriem Bennani videot „Fardaous Funjab“, mis on tehtud tõsieluseriaali võtteid kasutades, aga on siiski väga poliitiline.

Kas sind huvitab kujundlikult või otseselt poliitiline kunst?

Arusoo: Mind huvitab kunst, mis on maailmaga seotud, sellega otseses ühenduses, olgu siis vormistatud dokumentaalse või kujundlikuna. Olgugi et kuraatorina ei ole ma nendega kunagi töötanud, imetlen väga Kristina Normanit, Tanja Muravskajat, Liina Siibi, Jaanus Sammat jpt, kelle teoste alus on tihti päevapoliitika ja ühiskonna kitsaskohad. Või Nancy Nakamura ideeriiulit, kus töötati kogukonnaga.

Ma kasvasin välja kontseptualismi ja minimalismi praktikast, mis on olnud kunstimaailma keskne. Üha enam huvitavad mind aga narratiivid ja kujundlikkus – kunst, mis annab hääle. Ma ei usu sedavõrd binaarsesse suhtumisse, vaid et peaaegu iga teos on poliitiline, isegi kui see ei ole otse näkku lajatatud. Näiteks Merike Estna vaibad, mida näitame New Yorgis galeriis Art in General, on tegelikult väga poliitilised. Need jutustavad traditsiooniliselt naistele omistatud kodutöödest, aga ka käsitöö kui ajalooliselt naise ja maalikunsti kui ajalooliselt meeste valdkonna suhetest. Maria Metsalu räägib noore naise seksuaalsusest ja zombistunud olukorrast, kuhu jõudnud oleme, Peaches annab hääle ja murrab nii soo- kui vanuse stereotüüpe, Jaakko Pallasvuo tegeleb nii kunstimaailma kui ühiskonna jõusuhete paljastamisega jne. Nende teosed on visuaalselt väga kihistunud ja kõik eesmärgid ei ole kohe arusaadavad, kuid see teebki kunsti põnevaks. Mind ei huvita kunst, mis vaatab ainult oma naba.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming