Kunstitöötajad, ühinege!

Kunstitöötajate Hääl

22. I 2010 peeti Tallinna Kunstihoones Anders Härmi kuraatorinäituse „Blue Collar Blues” raames seminar „Kodanikupositsioon töö suhtes”. Seminari üldisel taustal jäi kõlama Marju Lauristini mõte, et loovisikud on poliitiliselt areenilt kõrvale  jäänud ega ole oma sotsiaalse positsiooni eest ühiskonnas piisavalt võidelnud, tuues näiteks loovisikute seaduse vastuvõtmisele eelnenud vaevalise protsessi ja ebarahuldava tulemuse. Samal õhtul sündis spontaanse algatusena kaasaegse kunsti liidu töörühm, kes võttis eesmärgiks kunstitöötajate olukorra kaardistamise, omahariduslikus korras kontekstuaalse analüüsi ning võimalike reaalsete lahendusteni  jõudmise.       

Iseorganiseerumine ei tule tavaliselt kergelt: rohujuuretasandilt alustades võtab palju energiat ühiste probleemide sõnastamine ja selgeksvaidlemine. Tänaseks on uue liikumise minapildiks kujunenud piisavalt avar, kuid täpne mõiste – „kunstitöötaja”.  Selles sisaldub ühtlasi algatuse põhiline idee: kujutava kunsti väljal tehtava töö tunnistamine tööna selle klassikalises ja otseses mõttes. Mitte kõigi kunstiväljal tegutsejate jaoks ei ole selline käsitlus aga enesestmõistetav, ka iseenda töötajana käsitlemine nõuab kohati teatud ideoloogilise või egobarjääri ületamist. Ehkki „Kunstitöötajate hääles” on seekord kesksele kohale asetatud eelkõige kunstnike  probleemid, on kunstitöötaja termin katuskontseptsioonina piisavalt avar, et ühendada kunstnike kõrval ka kuraatoreid, kriitikuid, õppejõude, teoreetikuid jpt.   

Kuigi kunstiväljal on uut liikumist püütud sildistada „noorte mässu” või „salaühinguna”, ei ole tegemist vastandumisel põhineva või põlvkondliku organisatsiooniga, kes manifesteeriks lihtsalt oma vastuolemist kohaliku kunstimaailma ja kultuuripoliitika väljakujunenud toimimisele. Praegune olukord, kus professionaalsete kunstnike tegevust ei nähta tööna,  vaid ettevõtluse, hobi, kutsumuse või missioonina, on paljude keerukate protsesside tulemus ning puudutab kogu Eesti kunstielu toimemehhanisme väga sügavalt. Kunstitöötajate problemaatika jõuab kiiresti välja selliste fundamentaalsete küsimusteni nagu kunsti maine ja kunstniku positsioon ühiskonnas, riigi kultuuripoliitika, rahastuse jaotumine jne. Selline olukord eeldab kõigi osaliste konstruktiivset  koostööd ja teineteisemõistmist ning selle poole on püüelnud ka ühinenud kunstitöötajad. Praegu toimib kunstitöötajate liikumine informaalse võrgustikuna, mis koondub peaasjalikult KKL iidu meililisti ümber, kus viimastel kuudel on toimunud küllaltki aktiivsed diskussioonid.         

Möödunud aasta jooksul on korraldatud  ka mitmeid koosolekuid ning arutletud võimaluse üle koonduda loomeliiduks või mõneks muuks organisatsiooniks. Möödunud aasta 19. ja 20. novembril peeti projektiruumis März rahvusvaheline seminar „Kunstitöötajad, ühinege!”, mis kandis muu hulgas eesmärki küsida kolleegidelt nõu võimalike organiseerumismudelite kohta. Kuigi kunstitöötajate liikumist on püütud kujundada demokraatia tähe all,  vältida hierarhiliste organisatsioonimudelite kasutamist ning rõhutada initsiatiivi edukaks toimimiseks vajalikku vabatahtlikku panust, ei tähenda see siiski, et alati jätkuks osalejaid või et ajapikku ei oleks välja kujunenud aktiivsemat juhtgruppi, kes püüab sõnastatud probleeme eri kanalite kaudu avalikult vahendada. Siiski on suurema hulga kunstitöötajate kaasamine oma töötingimuste ja sotsiaalsete  õiguste eest võitlemise protsessi siiani üks liikumise nõrgemaid lülisid – siit ka üleskutse teemast huvitatud kolleegidele ja võimalikele kaasvõitlejatele: liikumise meililistiga saab liituda, kui saadate sooviavalduse aadressil kaasaegsekunstiliit@gmail. com.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming