Kunstiteoste tellimise seadus lõpusirgel

Reet Varblane

Kunstiteoste tellimise ehk protsendiseaduse eelnõu, nagu see rahvasuus on käibele läinud, on jõudnud pärast arutamis- ja redigeerimisvoorusid riigikogusse ülevaatamiseks ning kinnitamiseks. Seaduseelnõu esimene lugemine oli 1. mail, teine 16. juunil ja kolmas 17. juunil.        Esimesel lugemisel avaldas kultuuriminister Laine Jänes oma tutvustavas ettekandes lootust, et see „seadus toob kaasa lausa paradigmalise  suhtumise muutuse: muutub riigi suhtumine kultuurivaldkonda, täpsemalt kunstiteostesse”. Tundus, et meie riigikogulased ministri elevust ei jaganud või vähemalt ei näidanud seda välja. Ainus, kel oli midagi küsida, oli Urmas Klaas: ta tundis huvi loomeliitude suhtumise vastu – kuigi meedias on see seaduseelnõu õige mitmel korral ning aktiivselt arutuse all olnud ning nii kunstnike liidu president kui ka  mitmed kunstnikud on sel teemal sõna võtnud. Aprillis oli Rotermanni soolalaos skulptorite selleteemaline aastanäitus koos teemaga seonduva seminariga, mida hiljaaegu korrati Tartus. Klaas tegi ettepaneku, et „ka tublide käsitöömeistrite ilusad tööd võiksid selle seaduse raames avalikke hooneid, vallamaju ning koole kaunistada”.   

Kultuurikomisjoni esindaja Helmer Jõgi pareeris Klaasi ettepaneku meeldetuletusega, et selle seaduse alla käib ikka professionaalne ehk siis kujutav ja rakenduskunst ning esitas kokkuvõtte kultuurikomisjoni seaduseelnõu  arutelust. Komisjonis tunti huvi, kas protsendiseadus on mõeldud vaid uute teoste tellimiseks või võib kasutada ka vanemaid, olemasolevaid töid, kas kunstnikud peavad riigihangetes osalema hakkama ning kuidas moodustatakse ideekonkursside žüriid: kas seal hakkab ikka piisavalt kompetentsi olema. Üldiselt oli komisjon üksmeelselt seaduseelnõuga päri. Ning kuna ka riigikogulastel ei olnud seoses selle seaduseelnõuga midagi sisulist  arutada, siis kuulutas riigikogu esimees Ene Ergma 756. seaduseelnõu kell 16.50 alanud esimese lugemise lõppenuks kell 17.06. Töö kiire ja korralik! Parandusettepanekuid võeti vastu 2. juunini kella kuueni õhtul. Eesti Kunstnike Liidul oli hulganisti parandusettepanekuid (www. eaa.ee/EKLi summeeritud ettepanekud EV Riigikogu kultuurikomisjonile).     

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees  Peeter Kreitzberg, kuidas suhtute kunstiteoste tellimise seadusesse? Kas see on Eesti kultuuri arengu seisukohalt vajalik?

Peeter Kreitzberg: Kui hanke ja konkursi korraldus oleks algusest peale võimalikult objektiivne ja läbipaistev, siis võiks arvata, et ühe protsendi seadusel on mõte. Ei ole välistatud, et esialgne optimism võib paljudele üritajatele pettumuseks saada. Riskid on olemas,  kuid pigem olen mõõdukalt optimistlik.   

Kui palju üldiseks kasutamiseks ette nähtud ja avatud hooneid (mille puhul saab rakendada kunstiteoste tellimise seadust)  järgmise viie aasta jooksul Eestisse ehitatakse?

P. K.: On välja pakutud, et viis kuni kümme hoonet aastas. Ma ei imestaks, kui neid oleks vähem.     

Palun kommenteerige Eesti Kunstnike Liidu lisandusi ning parandusettepanekuid seaduseelnõusse. Kas on vaja täpsustada, et „seadus lähtub Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustest”, mille eesmärk on eelkõige tagada „eesti rahvuskultuuri traditsioonide kestmine, vähemusrahvuste kultuurautonoomia toetamine ning professionaalse ja rahvakultuuri elujõulisus kõigis kultuurivaldkondades” ehk siis kokku Eesti  kultuuri areng?

P. K.: Kunstiteos peaks kindlasti ennekõike sobima sellesse avalikku ruumi, kuhu see tellitakse. Kunstnike liidu pöördumises on kaks motiivi: esiteks tehakse ettepanek piirata konkursid meie oma kunstnike osalemisvõimalustega, välja arvatud väga suured projektid, ja teiseks ollakse arvamusel, et lisaks nn vallasasjale (nt maal) võiks olla lubatud ka kinnisasi (nt pannoo).  Mis puudutab konkursi kitsendust, siis selle lubatavuse kohta peab esmalt kinnituse andma Euroopa Liidu seadustik. Kui see on võimalik, toetan Eesti Kunstnike Liidu ettepanekut. Samuti tundub mulle põhjendatud olevat ka teine ettepanek. Oleks hea, kui toetaksime korraga nii kunsti kui meie oma kunstnikke. Oleks hea, kui siin erinevus puuduks.   

Avaliku kunstiteose määratlus peaks selles seaduses olema defineeritud. Avalik kunstiteos on nii vallas- kui ka kinnisasi. Miks määratleti kunstiteos vaid vallasasjana?

P. K.: Kultuuriministeeriumi seisukoht oli, et alustame vähemaga ja vaatame, mis edasi  saab.   

Kuidas suhtute lisandusse: „kui kohalikud omavalitsused kavatsevad avalikku ruumi püstitada kunstiteoseid, alluvad nad käesoleva  seaduse menetluse korrale”? Omavalitsuse (ka linnad kuuluvad sinna alla) avalik ruum on ju samuti kõigi kodanike oma (avalik) ning selle üle ei saa otsustada vaid omavalitsus.

P. K.: Arvestades omavalitsuste praegust rahalist olukorda, ei kiirustaks ma pakutud lahenduse elluviimisega, kuigi põhimõtteliselt võib seda kunagi hiljem arutada. Praegu on teatud segadus riigi ja kohalike omavalitsuste vahelises  rahaliste kohustuste jaotuses. Kui riik paneb omavalitsustele täiendavaid kohustusi, peab ta neid ka ise rahastama. Seega paistab asi ka riigi poolt vaadatuna problemaatiline.   

Need on teie, kultuurikomisjoni esimehe arvamused. Millised ettepanekud võttis  komisjon pärast seaduseelnõu uuesti arutamist enne teisele lugemisele saatmist arvesse?

P. K.: Kultuuriasutusi ei lisatud „üldiseks kasutamiseks ettenähtud ja avatud hoonete” nimestikku, sest formaalselt liigituvad need siiski eelnõus esitatud loetelu alla. Valitses palav soov mõttetud vaidlused ära hoida. Kuid kunstiteosele kui nn vallasasjale lisati ka hoonega seotud kunstiteos kui n-ö kinnisasi. Otsustati,  et konkureerida võib ka juba valminud kunstiteos. Konkursi piiramist ainult meie oma kunstnikega ei ole võimalik seaduses sätestada, küll aga väljastatakse osa konkursside puhul ainult eestikeelsed dokumendid, mis aga ei välista teiste riikide kunstnike osavõttu.

Küsinud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming