Kunstiteaduslikke Uurimusi tõusis teadusajakirjade nomenklatuuris

Virve Sarapik

Teadusväljaandeid on tavaks hinnata lisaks sisulistele omadustele – kui palju ilmub väärtuslikku ja uut eriala infot, kui hinnatud autorid väljaandes kirjutavad – ka mitmete formaalsemate tunnuste põhjal. Nendeks on näiteks mõjufaktor, mis kujuneb välja sellele väljaandele viitamise hulga põhjal, ja kuulumine andmebaasidesse. On selge, et sisuliste tunnuste hindamine on ebamäärasem ja kõnekas rohkem erialainimeste ringis, formaalsemad tunnused on seevastu eelistatud kõrvutava hinnangu andmisel ja ajakirjade võrdlemisel. Nii teavad ka Eesti akadeemilise eluga vähegi kokku puutunud inimesed, kes oma tegevust peavad kajastama teadusinfosüsteemis ETIS, juba une pealt kategooriaid 1.1, 1.2, 1.3 jne.

Üks hinnangukriteeriume on olnud ka rahvapäraselt hellitav nimetus siisike  ehk kuulumine ühte maailma mõjukamasse andmebaasi Thomson Reutersi Web of Science (WoS, varem ISI ehk siis Thomason Reutersi teaduse veeb) . WoS-i koostajad tunnistavad ka ise, et selle andmebaasi formaliseerimine on edukam loodusteaduste puhul, inimteaduste, sh sotsiaalteaduste bibliomeetriasse suhtutakse ettevaatlikumalt. Siiski koostab WoS ka humanitaarajakirjade andmebaase Arts & Humanities Citation Index ja Current Contents / Arts and Humanities, mis Eesti teadusmaastikul tähendab avaldamist kõige kõrgemas ehk 1.1 kategoorias. WoSi on kritiseeritud eri vaatepunktidest (näiteks ajakirjade taseme ebaühtlus, rahvuskultuuride mittearvestamine, tuginemine eeskätt Ameerika Ühendriikide ja ingliskeelsele teadusmaailmele jne). Seetõttu ongi selle kõrvale üritatud luua Euroopa-keskset humanitaarajakirjade andmebaasi ERIH,  mis on aga aastatepikkusele tööle vaatamata ikka alles suhteliselt algstaadiumis. Kui WoS võimaldab ligipääsu artiklile, statistikat nii autorite, riikide, asutuste kui ka väljaannete raames, siis ERIH pole jõudnud kaugemale tunnustatud ajakirjade pealkirjadest. Muidugi ei kulge ka ERIHi edenemine üldises üksmeeles. Näiteks kuigi ERIHi koostajad hoiatavad, et nende nimekirja ei kasutataks grantide, auhindade, ametikohtade määramise alusena,  toimib see praktikas, sh Eestis, ikkagi nii. See on ajendanud ka rohkeid diskussioone ja proteste, näiteks võiks mainida Rahvusvahelise Kunstiajaloo Uurimisinstitutsioonide Assotsiatsiooni resolutsiooni  2009. aasta sügisel.
Kui Eestis hakati 1990ndatel otsima rahvusvaheliselt võrreldavaid teadustöö näitajaid otsimine, siis oli ilmselt üsna loomulik pöördumine WoSi poole. Humanitaaride algne ehmatus ja pelg sellisel teadusmaastikul täiesti marginaliseeruda asendus mõne aasta jooksul konstruktiivsemate tegevusplaanidega. Nii ongi tänaseks jõudnud WoSi indeksitesse juba päris mitmed Eestis välja antavad humanitaariaväljaanded (nt Eesti Arheoloogia / Estonian Journal of Archaeology, Trames, Folklore: Electronic Journal of Folklore, Acta Historica Tallinnensia, Linguistica Uralica, Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat). Värske uudisena on lisandunud sinna ritta sel suvel ka Kunstiteaduslikke Uurimusi ning Tuna.
Eesti Kunstiteadlaste Ühingu väljaantav Kunstiteaduslikke Uurimusi alustas ilmumist tegelikult juba sügaval nõukogude ajal, 1976. aastal toonase kunstnike liidu kunstiteadlaste sektsiooni kogumikuna pealkirja all „Töid kunstiteaduse ja -kriitika alalt” (kd 1–3). Aastatel 1981–1986 oli kogumiku pealkirjaks „Kunstiteadus. Kunstikriitika” (kd 4–6) ning 1994. aastal sai väljaanne praeguse nime Kunstiteaduslikke Uurimusi. Selle koostamisega on eri aegadel olnud seotud paljud Eesti juhtivad kunstiteadlased: Tiina Abel, Boris Bernstein, Mart-Ivo Eller, Jüri Hain, Karin Hallas, Ants Hein, Ants Juske, Juta Keevallik, Mai Levin, Mai Lumiste, Kersti Markus, Evi Pihlak, Heie Treier, Reet Varblane, Lehti Viiroja jt. Kuna kogumiku formaat kippus kitsaks jääma, siis kujundati väljaanne 2003. aastal ümber ajakirjaks. Kuigi kunstiteaduslikke kogumikke on Eestis teisigi (vt tutvustusi näiteks Kunstiteaduslikke Uurimusi 2010, kd 19, nr 1-2), püüab ajakiri hõlmata institutsioonideüleselt kõiki visuaalkultuuri uurijaid Eestis ning viimastel aastatel üha enam ka väljastpoolt Eestit. Täpsemat infot ajakirjas ilmunu kohta leiab selle kodulehelt (ktu.artun.ee ja ktu.kty.ee).
Eeltoodud siisikeste-nimistu on aga erialati juba päris kattev ja annab igati põhjust tunnistuseks, et ka Eestis edendatavatel teadusajakirjadel pole rahvusvahelises plaanis põhjust häbeneda. Veel ehk on iseloomulik see, et riiklikult toetatavate ja suuremate kirjastuste väljaannete kõrval on sinna jõudnud mitmed ajakirjad, mida annavad välja teadusseltsid eeskätt erialase entusiasmi ja vastastikuse koostöö toel.
Eestis toetatakse riiklikul tasemel mitmeid keskseid kultuuriväljaandeid ning samuti ka mõningaid teadusajakirju. Need kõik täidavad väga olulist rolli ja on igati tänuväärne, et selline süsteem toimib. Siiski tuleks möönda, et selliste pika traditsiooniga ajakirjade kõrvale on tekkinud uusi, mis sageli väga juhusliku finantseerimise najal ei ole sugugi kehvemal tasemel. Ehk tasuks seetõttu mõelda mingi dünaamilisema riikliku rahastusskeemi peale, mis toetaks oma taset rahvusvaheliselt tõestanud väljaandeid ka püsivamalt. Oleks ju veidi kummaline, kui seniste juhuslike toetuste ärakadumisel end rahvusvaheliselt kehtestanud väljaanne peab ootamatult „uksed sulgema”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming